"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.


Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P


-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

Mr. dj of my life, can we have a replay of the last few days?

Meie pretensioonika pealkirjaga aastavahetuse pidu Tartus noortekeskuses Igavesti Noored möödus põhimõtteliselt hetkega.
Kuna minu vampiirimeik tolle Barely Legal meets Vampires-i jaoks võttis aega kauem kui arvata võis (proovige ise tervet nägu peitekreemiga jupphaaval lubivalgeks võõbata, kihvu paigaldada ja nii edasi =P ), jõudsime kohale paar tundi pärast ametlikku algusaega ehk üheksaks. Ei tea, kas minu Roxanne-i mängu lembusest teadlikuna oli Kar seda tolle hetkeni edasi lükanud, aga suhteliselt kohe kui me olime end ülemistest riidekihtidest vabastanud, aeti rahvas keskpõrandale kokku ja pandi Sting laulma ning vampiirid ja alaealised sünkroonis verd ja alkoholi manustama. Kuni südaööni kulges aeg veel suhteliselt aja moodi, aga mingist hetkest peale seda, kui olime Zeppelini lähedusest ilutulestiku vaatluselt ja säraküünalde põletamiselt naasnud, otsustasin mina oma kihvad tõsiselt tööle panna ja koukisin koti põhjast välja ka spetsiaalselt seks tarbeks hangitud võltsvere ampullid. Mida iganes selle ametliku nimega "theatre blood" aine koostisesse kokku keevitatud on, ei ole see siiski vist allaneelamiseks mõeldud. Või siis vähemalt mitte taolistes kogustes =) Charlie the Vamp võttis oma ülesandeid igatahes täie tõsidusega ja ragistas vahelduva eduga mööda maja ringi seni kuni veri otsa sai ja natuke pealegi =P
Koosmõjus Liisi ja Karini aastate jooksul kurikuulsuse omandanud bloody pangebooliga andis see muidugi veel eriti erilise, ootamatu ja mitte-päris-mina-ise-appi-mis-toimub tulemuse. Nagu Leenu juba pärast jõulutšilli (või no okei, selle keskel) tähendas: "See ämber on saatanast!" =P
Aeg lihtsalt kadus kuhugi ja ilmselt sinnasamasse kadus mõndadeks momentideks ka kontroll. Not that we protest too much =)

Kreisiwacko hommikune aahvterpaarti ühes Aleksandri tänava koridoris (kui ma ise poleks kohal olnud, siis ma ei usuks, et ühest koridorist annab nii palju funi välja pigistada, yupyup ;) ), elu kõige mõnusamana tundunud magamisase specially made by pinginaaber Riin ja järgmise päeva armas istumine Pierre-is ainukestega, kes olid teovõimelised (ei, mitte mu sõbrad pole nõrgad, vaid pidu oligi lihtsalt liiga karm =), kaalusid aga üles nii vahepealse paaritunnise (jah? ei? võibolla? who knows...) kummalise olemise kui ka mõlemad ampsud sellest rõvedast Statoili burgerist, mille järele me hommikul pärast noortekeskusest lahkumist suundusime. Ja ma olen absoluutselt täiesti kohustatud teile südamele panema, et te seal Statoilis ära käiksite ja selle rohelise kastmega burgeri ära prooviksite, lihtsalt et teada saada, kui keemia moodi üks asi saab maitseda. See menüüs kõige parempoolsem, just, minge ja proovige ära. Saate teada, kuidas tulevik maitseb.

Aga peo, ägevahvate inimeste ja selle nunnu maja järele igatsesin juba Tallinna poole tagasi sõites.
Tsiteerides pärast-pidu Karinit ja Liisi, kes organiseerimise ajal olid suure korraldamise peale juba jõudnud mõelda, et milleks oo milleks nad seda aeg-ajalt ette viitsivad võtta: "Jaa. Nüüd tuli meelde, mille pärast me seda ikka ja jälle teeme" =)

Whoa what a party! =D