Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?

Istusime eile Verontsuga minu pool, pugisime pannkooke vaarikate ja koorejäätisega ja püüdsime kõiki uudiseid ja hinge pääl asuvaid teemasid ühte õhtusse ära mahutada.

Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:

mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.

Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-

Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-

Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.

Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.

An encounter with a de(a/e)r

Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S

Kahju lihtsalt. Hale noh.

Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.

Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.

Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.