In her twenties, Ellen managed to move out of the house into a one-room cabin of her own, earning her living by dress-making. She fell in love with a local cabinet-maker, William Craft. Their owners gave them permission to live together.

Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.


P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P

Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.

Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).

Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.

Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.

Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...

Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)

hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even

hammadajack ütleb:
their behviours has no manner

hammadajack ütleb:
really.

hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do

Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though

hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees

hammadajack ütleb:
what is healthy in that

hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit

hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm

Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!

hammadajack ütleb:
i am not an idiot

hammadajack ütleb:
water

hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater

Carry Poppins ütleb:
just plain water?

hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that

hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water

hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it

hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang

hammadajack ütleb:
u know tang

Carry Poppins ütleb:
yes

hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice

hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm

Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?

hammadajack ütleb:
cause they are chinese

***


hammadajack ütleb:
they don't know how to say R

hammadajack ütleb:
always say it L

Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard

Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic

hammadajack ütleb:
VELY GOOD

hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.

Carry Poppins ütleb:
vely good?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa

Carry Poppins ütleb:
really?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?

hammadajack ütleb:
no

hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??

Carry Poppins ütleb:
how very cute

Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?

hammadajack ütleb:
HAHAHAH

hammadajack ütleb:
u are the funny

hammadajack ütleb:
i have my bicycle

hammadajack ütleb:
i make night trips

hammadajack ütleb:
and some times. i get lost

Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle

hammadajack ütleb:
ooh

hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.

hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle

hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon

hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag

hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.

hammadajack ütleb:
chinese steal.

Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable

Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?

hammadajack ütleb:
they are not smart by the way

hammadajack ütleb:
i mean chinese in general

hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.

hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.

hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time

jne, jne, jne


Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)


Ja veel natuke integreerumisest:

hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already

Carry Poppins ütleb:
Aura ära!

hammadajack ütleb:
yeah.

hammadajack ütleb:
tere hommi kost

hammadajack ütleb:
tere okhtes

hammadajack ütleb:
right?

Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here

Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!

Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world

Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?

hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital

hammadajack ütleb:
hahah

hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it

hammadajack ütleb:
should be obligatory even


Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P

Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.

Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)

Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...

Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.

Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.

Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.

Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)

Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)

Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...

Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.

Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.

Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.

Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.

Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)

Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)

Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)

Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P



Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)

Alustan uut rubriiki nimega "Muusikapalad, mida ma neverever enam kuulata ei viitsi ega kuulda ei taha". Robert Miles-i Children on näiteks üks nendest, mis on mind täiesti surmani ära tüüdanud. Jah, see oli kunagi hea, aga miks seda siiamaani igal raadiokanalil kedratakse, sellest ma aru ei saa. Või tüdinen lihtsalt mina liiga kergesti ja ei oska klassikat hinnata? ;)