Tükk aega istusin arvuti taga ja otsisin paaniliselt seda lugu raadiost mällu kõmisema jäänud lausejuppide järgi. Lõpuks leidsin esitaja, aga õnnistet juutjuub andis vaid poolikuid lõike live-kontsertidest ja kehva kvaliteediga liikumatuid pilte. Roman, hea poiss, tegi lõpuks öösel-kell-kolm-imet ja saatis lingi http://www.myspace.com/roachford

Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.

Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)

Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.

Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.

Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)

Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!

Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)

Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.

Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.

Halo versus sarved versus hullusärk

Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.

Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...

Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.

Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.

Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.

Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.

Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?

Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.

Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?

Paljude toredate sündmustega, mis mu elus aset leiavad ja vahvate kohtadega, kus käin, juhtub nii, et pole lihtsalt mahti neist siin blogis pikalt-laialt pajatada. Millest on mõneti kahju, sest mälu, nagu ikka, teeb paralleelselt muuga ka kustutustööd ning sel viisil ma tulevikus vaevalt et mäletan näiteks juba üle kuu aja tagasi toimunud Haapsalu-tretti Tiina ja P-ga, päikeselist linnust, väga tuulist ilma, luuremängu laulva pingi ümber, Tiina pakutud kalavõileibu, tema ägedat hundikoera, jms. Või nohh, mäletan, aga vaid üldiselt. Samamoodi on arvukate söögikohtadega, mille külastusi ma juba iidamast-aadamast siin lahanud pole. Mitte, et see oleks kohustuslik a´ la "käisime eile Söögiplatsil, saime kõhud täis ja siirdusime seejärel koju", aga vahetevahel toimub nende külastuste raames ka muud toredat peale vatsade täitumisest tekkinud küllastustunde. Mida olekski tore mäletada. Ja lugeda ja meenutada kasvõi 20 aastat hiljem.

Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.

Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.

Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P

Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.

Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D

Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.


*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist

Palju toredaid inimesi

-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"

Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...

Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.

Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)

Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...

Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)

Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.

Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.

Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)

Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)

All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.

Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)

Suvi, sina vä?

Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.

Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...

Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)

Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)

Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.