Può tradurre questo?

Istun tema kõrval keset lillade seintega söögituba asetatud määrdunud linaga laua taga üllatavalt mugaval puust toolil ja kuulan, mida mulle räägitakse.

Olevat väga halb olnud, räägib ta. Pajatab neidsamu lugusid, mida varemgi olen kuulnud. Alati, kui see inimene oli lähedal, oli väga halb. Jubedad asjad juhtusid. Sellepärast ta ongi suurema osa ajast kusagil mujal olnud ja püüdnud selle inimesega mitte kokku puutuda. Mina kuulan ja tunnen end mõneti ebamugavalt. Osaliselt sellepärast, et kuna mind polnud siis veel olemaski, kui need asjad juhtusid, ei tea ma, keda uskuda. Kui üks ütleb: "Valge," ja teine käratab: "Must!" ning kumbki oma seisukohast karvavõrdki ei tagane, ei saa ka mina seal vahepeal halli näha. Parema meelega ei teaks ma ei mustast, ei valgest. Aga ma istun rahulikult ja kuulan, sest seda ma ju siia tegema tulin.

Alles õhtul hilja kodus tassikest teed valmistades turgatab mulle pähe veel üks küsimus, mis seab kõik kuuldu kahtluse alla ja ei taha seda sealt alt enam kuidagi lahti lasta. Kui seal tõesti nii halb oli, nagu sa rääkisid, siis miks sa minu sinna jätsid? Kui seal oli üleelusuurune jubedus ja mitte midagi head, siis miks sa mind endaga kaasa ei võtnud? Sinna, kus oli alati parem ehk siis ükskõik kuhu. Sest mina ei olnud oluline?

Välja mõelda oskan ma igasuguseid vastuseid, aga arvatavasti ei saa ma kunagi teadma, milline neist on see õige. Valge vastus või must vastus või hoopis mõni hall.

***

Mitteoluline hall mina ei ole kunagi suitsetanud ega suitseta ka praegu, ometi kulub tal nädalas suitsude ostmiseks ligi nelisada krooni. Teaks ta, et sellest midagi kasu on, ostaks ta neid hõisates. Praegu aga ajab see teda lihtsalt närvi. Mitteoluline hall ärakasutatav mina ei mäleta nimelt, et Proua Korsten talle kunagi midagi samal moel kohale oleks tassinud. Üks peaks olema teise eelduseks... Et oleks aus ja võrdne? Igasugused küsimused tekivad, põhiliselt üks, mille Layla kunagi hoopis teisel teemal esitas, ent mis passib nii mõndagi muusse konteksti: "Aga kas see ongi eesmärk?".

"Temaga pole mõtet vaielda, ta on haige," öeldakse. No ma siis püüan mitte vaielda ja meenutan hoopis NipTuck-ist kõrvu kajama jäänud lauset: "We just keep passing the same shit on. I want this to stop. It must stop."

Killukesi reisilt

* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."

Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.

* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P

* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.

* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.

Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P

* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)

* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.

* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!

* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.

* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)

Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.

* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.

Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D

Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.

Bil hana wish shifa!

Ja mina arvasin, et mind ei pane miski higistama

Nüüd ma lihtsalt käin ringi ja loodan koguaeg, et kusagilt lastaks Utah Saints`i lugu Something Good. Saaks samme harjutada =)
Kuidas need rullnokad ütlesidki... ÜLIKÕVA! =D

Superhea superhea tuju lugu =)

Sellele, kes mulle need sammud järjest puhtalt ära tantsib, lähen naiseks. Kohe. No questions asked =P

Käisin eile esimest korda elus oma elektroonikajäätmeid jäätmekogumispunkti ära andmas. Kristiine jäätmepunkt asub aadressil Artelli 15. Väga mugav oli see, et autoga sai sõita otse jäätmepunkti hoovi lõppu suurte angaaride juurde, kus seisis erksavärvilises riietuses tädi, kes oli hästi sõbralik ja mu jäätmed kohe enda kätte võttis, et neid siis vastavatesse konteineritesse viia. Kogu üritus võttis minul kokku maksimaalselt veerand tundi ja enesetunne oli pärast oi kui hää =)

Ohtlikke jäätmeid nagu vanad küünelakid, ripsmetušid, kraadiklaasid ja patareid olen juba mitu korda Lukoili tanklas asuvasse ohtlike jäätmete kogumismajja viinud. Kuna see asub mu töökoha lähedal, ei võta ka too aktsioon kunagi üle 10 minuti. Minu oma isiklik indulgents... Soovitan soojalt teistelegi.

Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama

Mina, kes ma olen suutnud siiamaani oma deebetkaardiga täiesti suurepäraselt hakkama saada ja ellu jääda, otsustasin lõpuks krediitkaardi soetada. Nohh, nii igaks juhuks. Et kui on vaja näiteks lennupileteid bookida ja seltskonnas kellelgi teisel pole krediitkaarti või on vaja midagi suuuuurt osta ja deebetkaardil pole vajalikul momendil vajalikku summat ja nii edasi ja nii tagasi.
Kaart käes, tekkiski kohe vajadus seda kasutada. Sest deebetkaardiga internetist Rooma hotellitube kinni panna ei saa. Pärast kahte veateadet, ilma broneeringu kinnituseta, kuid netipangas juba ülekantud summaga silmitsi istudes tekkis vägisi tahtmine kellelegi valjul häälel venitada, et "ma ju ütlesin!"
Egas midagi. Kõne panka, kõne Inglismaale vahendajafirma esindajale. Pangast öeldakse, et on jah segadus. Onu Inglismaalt ütleb, et on jah segadus ja et ta helistab kohe tagasi. Seda ütleb ja teeb ta suisa mitu korda. Nüüd oleme õnneks sinnamaani jõudnud, et onu inglismann "helistab kohe tagasi ja teatab mulle minu broneeringu numbri". Nii ma siis nüüd sitsingi siin telefonivalves ja ei saa isegi pissile minna.

Kuramus, jama veel mingite krediitkaartidega, ma ütlen.

Ja veel positiivsetest asjadest: kui terroristid seda kohale transportivat rekkat õhku ei lase, siis millalgi pärast reisi saab lõpuks ometi meie uue divantšiku katsikule. Kaua otsitud kaunikene =)

Mhmhh. Ja kui diivani jalgu tulete kakao ja morsi sisse kastma, siis näete reisupilte ka. Aga vat ei pane Orkutisse üles. Okei, mingi ühe panen ehk hea õnne korral. Või kaks, kui tuul on soodne.

Ups, lihtsalt väike valearvestus

Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.

Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?

Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?

Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...

...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P