Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda - 946 kanalit!!!!! Milleks? Ja igas toas telekas (kaasa arvatud köögis). Inimesele, kes vaatab telekat maksimum 1h päevas ja veedab arvestatava osa oma ajast üldse välismaal... Mul võttis 3,5 tundi aega, et kõik need kanalid läbi klõpsutada. Iga kord, kui järgmised 100 täis said, ohkasin ja lasin samas tempos edasi. Ei, kõik need kanalid pole meie mõistes normaalsed. Mainides vaid mõningaid, mis mul muige näole tõid: Pub Channel, Audi Channel, Playboy Trade Channel (mis tähendab seda, et jänkukesed müüvad otse-eetris printereid ja muud pahna).

Nuvott. Ja kui telekanalid otsa lõppevad, võib telkust raadiot kuulata. Oh seda rõõmu.

Oijjahh, oijjahhh. Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama, kui võrratult äge on olla Wolverhamptonis ja Birminghamis. Davai siis. Minu eilse päeva kümnepunktine avastus - ASDA kauplustekett müüb omanimelisi tooteid. Tähendab, et muu tavapärase kauba kõrval on neil nii omanimelised küpsised, aknapuhastusvedelik kui ka vetsupaber. Kõik nende endi logo kandvad tooted maksavad teistest analoogsetest toodetest märksa vähem. Ja vastupidiselt tavalisele practice'ile, et kõik asjad maksavad mitu korda rohkem kui Eestis, on kauplusteketi sümboolikat kandvad produktid naeruväärselt odavad. Minul näiteks on nüüd ASDA higipulk, mis eesti rahasse ümberarvestatuna maksab alla kümne krooni ja ASDA puhastuspiim, mille ostmine samuti hingepiinades karjuma ei pannud. Kõik muu on siin rämedalt kallis (ma tõesti ei kujuta ette, kui kallis see elukene siis veel Londonis olla võib...). Käisime eile Birminghami kesklinnas mulle aastavahetuseks toppi otsimas. Jõuludele järgnevad kaks nädalat on vähemalt Inglismaa selles osas igasuguste suurte allahindluste aeg. Sellepärast läksimegi. Selgus aga, et minusuguse vaese ida-Euroopa turisti jaoks on isegi allahindluste kaup liiga kallis. Kui mingi armetu kampsun maksab allahindlusel seitse sotti, siis minu arust ei ole tegemist allahindlusega. Ja need allahindlused iseenesest - oi iisas! Kauplused meenutasid pigem Kadaka turgu. Selle väikese vahega, et Kadaka turul ei kisu inimesed hoolimatult rõivaid puude pealt maha ja pärast seda ei trambi sada matsi neist riietest üle.
Samas peab ära mainima, et juhul, kui raha peaks hunnikutes olema, leiab omale nendest poodidest ka alede ajal väga poshid riided.

Minu tänase päeva avastus on aga brownies. Seksist ja linnast nähtud küpsetised jäid mind kui andunud piruka-, koogi- ja keeksifänni peris kõvasti kummitama. Ühest Wolverhamptoni kauplusest siis lõpuks leidsin oma kauaigatsetud brownies'id. Põhimõtteliselt on tegemist shokolaadikoogiga, millel võivad sees olla shokolaaditükid. Välimuselt paistab nagu kuivanud käkk, mis maitseb liiga vängelt, aga tegelikkus on hullutavalt maitsev!!! Toon ühe karbitäie Eestisse kaasa ka ja siis - kes ees, see mees...

Ärge kunagi jätke inimest, keda armastate inimese pärast, kellesse olete armunud. Ränk viga!

Üle-eelmisse teemasse läheb väga hästi sisse see, mida just Pjervõi Baltiiski pealt kuulsin. "Ütle mulle, mille üle sa naerad ja ma ütlen sulle, kes sa oled," lausus saatejuht. Palju etem võrdlusmoment minu arust, kui sõprade või söögi abil inimesi lahterdades.

Minu lähivälismaa ei ole Soome ega Läti. Minu lähivälismaa on teise inimese süda.

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et olen oma maniküürikarbiga nagu veike imemees. Täna näiteks parandasin tööjuures oma "tööriistakomplektiga" printerit. Jõulude eel pole ühelgi töömehel aega ühe printeri pärast kohale ronida. Aga printida oli vaja. Nii ma siis nokitsesingi oma beibevarustusega mõned minutid ja hops! olemas =D
Tolle maniküürikarbi varustusega on tõsisemaidki töid tehtud. Kunagi, kui arstidel minu jaoks aega polnud, võttis ema mul selle abil pärast oppi niite välja; aastake tagasi aga opereerisin oma sea seljas olevat haava. Siit moraal: igas kodus peab leiduma üks korralik maniküürikomplekt!

Hei hoo!

Tjahh, sarkasm ruulib. Kuidas ma saan öelda lahti nii suurest osast endast nagu seda on huumorimeel? Sarkasm on ebaviisakas huumori liik, ütleb mu teinepool. Well, sel juhul olen mina üks eriti ebaviisakas inimene. Minu arust ei ole midagi halba juhtunud, kui naljad ei solva kedagi ega tee kellelegi haiget. Aga tema arvates on nii nagu tema arvates on ja tema oma arvamust ei muuda. Kuidas olla koos inimesega, kellel on totaalselt erinev huumorimeel?
Tegelikult meie polegi kõige hullem case. Ma tean ühte paari, kus naisterahvas harrastab musta huumorit, aga meesterahval puudub üleüldse huumorisoon kui selline. Ehk siis tegemist on inimesega, kes ei oska ise nalja teha ning kui teised seda teevad, siis arvab, et taheti teda solvata ning kukub tujutsema. Nii et ma olen veel suht hea diili otsa sattunud =)

=D

Ma lihtsalt ei saa seda lausejuppi siia lisamata jätta. Alljärgnev pole minu vaimusünnitis vaid tsiteering ühest välismaisest ajakirjast, ent vastab siiski 100% tõele ja on samas ka naljakas. Niisiis...

"20 years ago you could not go down on your woman and she`d still be smiling and wash your socks but today the situation has changed".

=D

Tähendab. Ma annan endale aru, et loomaomanikud sageli pingutavad oma loomade ülistamisega üle ja omistavad neile üleloomulikke võimeid jms, aga päriselt kaa - mu siga puhastab iga päev iseseisvalt ja omaalgatuslikult oma hambaid!!! Olen selles nüüd, pärast nädalapikkust vaagimist, lõplikult veendunud. Nots saab kaks korda päevas süüa ja mõlemal korral pärast oma kausi läikima lakkumist siirdub ta elutoa vaiba juurde ja hakkab vaibanarmaid hammastega kakkuma. Täpsemalt öeldes - tõmbab narmastega läbi oma hambavahede. Ise liputab seejuures rahulolevalt saba. Esimesel nädalal, kui ta sellega pihta hakkas, arvasin ma, et ta lihtsalt mürgeldab. Nagu loomapojad ikka, nohh. Pikemal jälgimisel tekkis selline pisike kahtlus, et... No ja eile ma ronisin keset Meeleheitel koduperenaisi diivani pealt alla põrandale neljakäpakile ja panin pea vasta maad, et aru saada, mis nende narmastega siis ikkagi on. No ja ON! Siga kasutab minu vaibanarmaid hambaniidina!!!!

Seda ta siis vaataski nii üksisilmi iga kord, kui mina õhtuti vannitoas hambaniidiga lõbutsesin...

Jumal, kas sa surid ära või? Miks sa ei mürista, kui näed?

Küüsi hakkas pisike Carry lakkima 14-aastaselt. Esimene küünelakk oli rohelist värvi. Järgmine oli kollane. Oleks kumbki neist olnud punane, roosa, pärlmuttervalge vms. värvi, oleks vast veel lootust olnud "normaalseks" kasvada.
Ma leian, et need värvid illustreerivad ilmekalt seda, mida ma arvan ühiskonna kirjutamata reeglitest.

Tõepoolest, milleks jageleda selle lapsesaamisega, kui palju õilsam/mõttekam/arukam on hoopis lapsendada mõni vaene õnnetuke ja päästa seeläbi kasvõi üks mikromiljoniline osakene maailmast. Kuulsin ükspäev telekast, et iga päev sureb maailmas (enamalt jaolt siis Aafrika mandril, eksole) 60 000 last nälga või haigustesse. 60 000. Ma ei oska selle arvuga midagi ette võtta, see ei mahu mulle pähe. Isegi kahju ei saa hakata, sest see number 60 000, mis näiteks midagi muud tähistades (raha, kontserdi külastajate arv vms.) võiks olla suhteliselt väike arv, on surevaid lapsi kokku lugedes liiga mõistetamatu. 60 000. See pole lihtsalt kuuskümmend tuhat. See on üks laps, teine laps, kolmas laps, järgmine laps, kümme last, kakskümmend juba. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii IGA PÄEV! Jeesus issand, KES neid sünnitab? Ja millist valu ja vaeva peab mõni naine kannatama selleks, et tema sünnitatust saaks üsna pea üks igapäevasest kuuekümnest tuhandest.
Tõesti, ma ei näe mingit põhjust, miks ka mina peaksin selle valu ja vaeva ja kannatused läbi tegema selleks, et kedagi armastada, kellestki hoolida. Ja et siis see keegi meid vastu armastaks ja meist hooliks ja meie eest hoolitseks, kui me vanadeks ja väetiteks jääme (sest seda valdav enamus meist ju lapsesaamise plaane tehes just loodabki, kas pole?).
Paljud teist vastavad nüüd, et aga see poleks siiski sinu OMA laps, see pole sinu ihust sündinud, see pole sinu oma liha ja veri. Njahh. Veresidemetega on nii nagu nendega on. Minu jaoks ei loe need midagi. On tore ja vahva, kui sul on olemas terve kari sugulasi, ent nad peavad minu austuse ja lojaalsuse ka millegagi ära teenima. Niisama "vanaema" või "onu" staatuse pärast ei hakka ma kunagi kedagi armastama. Veresidemed loevad küll, aga need ei pea olema inimeste vahel, kes on ka tegelikult veresuguluses. Vahetevahel on vesi paksem kui veri. Minul viimasel ajal üsna tihti. Ja selle kõige tõttu ma arvangi, et minu laps ei pea tingimata olema minu enda kerest välja pressitu. Temast saab ju MINU laps niikuinii.
Ning vastuseks õelatele kiibitsejatele - venitusarmid, lotendav kõht, väljaveninud tissid ja valusad mälestused mitme(kümne)st tunnist kannatamisest ja emakaru moodi röökimisest pole tõesti see, mis paneks mind kedagi armastama või kalliks pidama. Võibolla, kui teie kallid "oma liha & veri" lapsed teile ühel päeval näkku sülitavad hoolimata sellest, et te arvasite, et nad teile teie valu ja kannatuste tõttu surmani tänulikud peaksid olema, mõistate, et hoopis TEIE väärtushinnangud olid paigast ära, mitte minu omad.

Kahjuks on meesterahvastel lapsendamisega mingi thing. Nemad ei taha sellise asja üle eriti isegi arutada mitte, justnagu kardaksid, et kui liiga palju rääkida, siis ühel päeval avastavadki hoomikul tööle minnes ukse tagant pisikese roosa korvi saadetisega Nigeeriast, kus sees ports banaane, kiri ja üks laps. Et "päkapikud akna taga kuulsid, et sa nagu pole väga selle idee vastu ja otsustasid sulle ühe muul mandril üleliigseks osutunud lapse saata". Ei saada vist päris hästi aru, et "eikellegi laps" pole lihtsalt mingi muu mehe laps. Mõnel mehel teatavasti on probleem teiste meeste laste kasvatamisega. Geenid ja värk, nohh (mõni õnneks on oma "geenipagasist" üle, respect). Ühel ilusal hetkel võiks siiski mõista, et pisike kräsupea ja punnkõhuga terve oma varasema elu bambusekoort närima pidanud Aafrika laps pole päris seesama, mis sinu naisterahva eelmise mehe tippsaavutus.

Üleüldse on kohati isegi suht tülgastav see, kuidas inimesed on võimalised kõike ja kõiki paaniliselt kartma. Mõni kardab neegreid, mõni kardab lõbustusparkide atraktsioone, mõni kardab seda, et raha ühel hetkel otsa saab (või siis et mingiks kindlaks kuupäevaks/kellaajaks pole seda veel piisavalt teenitud), mõni kardab abstraktseid asju nagu vastutus, armastus või haigetsaamine, mõni kardab midaiganes. Oleks Hitler juutide ja nõrgukeste asemel hoopis argpükse hävitanud miljonite kaupa, oleks ehk praegu Euroopa mandril väheke kergem elada.
Ja ei, ma ei karda teid, kes te nüüd mulle sellise jutu eest kahe silma vahele imaginaarse kirve tahate lennutada. Ma ei kardaks teid ka siis mitte, kui meie vahel poleks kahte arvutit ja ilmatuma pikka rodu juhtmeid ja ühendusi.
Shoot!

Mul oleks üks küsimus. Et millal ma ükskord oma lubadusest "MITTE sedasama viga enam teha" ka kinni hakkan pidama? Mitmendast ämbrist välja astudes hakkab inimene mõtlema, et "oot-oot, selles panges ma olen juba kord viibinud"?

Ja siis veel see ka, et oi kuidas ma ei salli läbi ja lõhki materialiseerunud inimesi. Pakkige endid kokku ja saatke otsepostitusega Angoolasse. Seal on teiesuguseid vaja, siin on teid juba liiga palju!

# Tänud Tiinale, kes minu ümberjutustuse põhjal suutis defineerida mu probleemi olemuse =D

Kulla (noor)mehed! Tahaks teile siinkohal meelde tuletada, et teie oma tüdruksõbrad/naised pole tõesti need, kelle pealt koonerdada või kokku hoida. Ärge olge kitsid! Üks-kaks lilleõit ei muuda kedagi oluliselt vaesemaks, küll aga paneb teie naisterahva silmakesed särama. Ja kingitused ei pea ka alati teab-mis kallid olema. Ikka see, et meeles peetakse on kõikse tähtsam. Ikka see, et meeles peetakse. Uskuge mind - te saate oma lilleräbalate eest palju rohkem tänu tagasi, kui need rahas väärt oleksid.
Muidugi on olemas ka sootuks teist karva naisi. Selliseid, kes nõuavad teemantitega keed ja selle saades kohe lähimasse juveeliärisse tõttavad kingi väärtust välju uurima. No aga selliseid naisi te ju ei tahagi, nii et jätke maha ja pole probleemi :)

Internet on üks äge koht. Ühest teatud noortekommuunist leian oma hüljatud klassiõe, kes on end sõbraks pookinud ühele minu eks-meestest =) Tunnevad nad üksteist? Kindlasti mitte. Ühel minu paariaastatagusel sünnipäevapeol vilksamisi nägid vist. Hea, et nad teineteisele veel testimonialse pole hakanud kriblama =P
Jah, aga ega ma isegi patust puhas pole. Mul on ka "sõprade" seas keegi Reve Bardo, kes pälvis minu heakskiidu tänu sellele, et tema kodumaaks on Brasiilia. Olen juba kord selline kitsarinnaline, üheülbane inimene. Brasiillasi äkseptin küll oma sõpradeks, aga mehhiklasi, austerlasi, tagestanlasi ja muid pudulojuseid, vat neid ei soovi.
Oehh. Tegelikult ma tahaksin, et Orkutit ei oleks olemas. See on nagu puzzle: (profiili) kokku panna on jube põnev, aga siis, kui valmis on, ei paku kogu värk enam pinget.

Ma ei oskagi seda mõttearendust siin kuidagi lõpetada. Nõustage mind keegi =S