Ma väga loodan, et Jumal käib vahetevahel netiblogisid lugemas, sest mul oleks talle üks SUUR-SUUR AITÜMA edastada =D

Tütrele panen nimeks Poscha. Poscha on tegelane Martini uuest reklaamist. Ta on riietatud valgesse karusnahka ja tekitab palju furoori. Poschal on kindlasti mätshivates värvitoonides küünelakk, põlvikud ja hambaniidikarp. Reklaamist seda küll näha pole, aga ta tundub olevat täpselt sedasorti tütarlaps.
Ja tõesti - mis on viga toon-toonis sokkidel ja hambapastal? Põhiline, et kõik sind nähes erinevatest emotsioonidest saadetuna su nime hüüataksid. Poscha! Poscha?? POSCHA??!!!

Üks mu kursaõde kuulutas eilse ilma puhul, et see olevat tema lemmik. Minu vihase ja nördimust täis pärimise peale, et miks küll ometi, vastas ta lihtsalt, et kui järgmised viis kuud niikuinii sellised on, siis pole ju mõtet end masendada pideva virisemisega. Parem püüda end uskuma panna, et see on tõepoolest sinu lemmikilm.

Niisiis. Tänasest kuni märtsi lõpuni on minu lemmikilm lörts. Soovitan soojalt teilegi! Palju lihtsam elada...

Tänane hommik oli taas kord üks eneseavastuslikest. Sain teada, et minu jaoks on maailmas midagi veel vastikumat ja jälestusväärsemat kui lumi ja külm üheskoos. See on LÖRTS. Väga asjakohane nimi on pandud asjale. LÖRTS. Kõlab nagu LÖRTS.
Ma ei usu enam eriti Jumalasse. Tehke silmad lahti ja vaadake, mis väljas toimub! Böka.

Kas see, et ma olen viimasel ajal hakanud vaikselt Jumalat uskuma, tähendab, et ma olen lootust kaotamas või et mul on veel lootust?

Viimastel päevadel on mõned teist pärinud, miks ma pole oma blogi täiendanud. Ei, ma ei vaevle loomeinimese madalseisus ega kannata ka depressiooni all (ptüi-ptüi-ptüi). Põhjus vägagi proosaline - mul pole lihtsalt olnud midagi, millest kirjutada. Ei midagi pakilist meelel ega keelel. Ja kuna ma tühje sõnu ei armasta, leidsin ka, et pole mõtet siin niisama tühjast-tähjast pajatada.

Täna aga on mul midagi öelda. On üks asi, mis mind kurvastab. Mul on kahju sellest, et inimesed ei oska minevikul minna lasta. Ei enese ega teiste omal. Me peaksime aru saama, et kui mõnede asjadega oleme over & done with, siis tasuks need sinnapaika jätta ja mitte enam surkima minna. Elus on palju uut ja huvitavat - milleks vedada endaga kaasas mineviku taaka? Samamoodi peaksime olema võimelised laskma kaaskodanikel oma eluga edasi minna ja mitte heitma neile järjekindlalt ette nende vigu või möödalaskmisi minevikust. See nõuab vahest ehk liigagi tohutut suuremeelsust, sest eelkõige peame siis ise endid ümber kasvatama (püüdes harjuda oma kaaslaste uue identiteedi, tahtmiste või mõttemaailmaga), kuid meeles peaks pidama asjaolu, et sellist suuremeelsust mitte väljendades võime need inimesed kaotada.

Nagu heale õpetajale kohane, lisan teooria osale kohustusliku praktilise poole ehk näite elust enesest:
Kallid sõbrad ja tuttavad! Üritage üle olla minu mineviku mustritest ja käitumismallidest ning näha minus eelnenust (võibolla veidike, ehk isegi suuresti) erinevat inimest. Mul on kõrini teie paljutähenduslikest pilkudest iga kord, kui ma teile mõne oma eraelulise seiga poetan ning täpselt samamoodi on mul kõrini teie kõiketeadvatest muietest iga kord, kui pean meeleheitlikult üritama mõnda teist veenda oma kavatsuste siiruses ja omaenese heas tahtes. Siinkohal kutsun kõiki üles tubli nelikümmend sekundit mõtisklema selle üle, mis on sõprus ja mis on sõprade (omamise) eesmärk. Sest mina isiklikult ei soovi omale sõpru, kellele pean ennast oma mineviku tõttu elu lõpuni pidevalt tõestama.
Kõik tänaseks.

Mida kuradit nagu?! Ma sõidan parasjagu ringi, naudin oma aega, eksole, kui korraga saabub minu telefoni sisse järgmine sõnum: "Vaatasin seda "Krimi". Too tyyp seal, P.Võsa wannabe, eriti haledalt lipitseb seaduse ees. Yritab mõttetuid olukordi üles keerata. Esmapilg tundus tyyp täitsa ok". Ahahh. Väga põnev. Äärmiselt huvitav, ma ütleks. Mina vaatasin paar tundi tagasi nõmedat Briti talk-showd, mille saatejuht oli piisavalt rumal ja ühekülgne, aga ma ei hakka kõikidele oma tuttavatele selle kohta ärritatud sõnumeid saatma.

Aaa, meelde tuli, Krimi reporter on mu ema uue lapse isa. Jaa-jaa-jaa. Ja sina tahtsid arvatavasti mind sellise informatsiooniga kuidagi kõigutada, kuna me oleme "peaaegu nagu sugulased", kas pole nii? Tead, mida ma arvan? Ma arvan üsna mitut asja.
Kõigepealt: ma ei nimetaks kedagi kellegi teise wannabe-ks lihtsalt sellepärast, et ta juhib sarnast saadet. Teiseks: kõik inimesed on erinevad ja sellest tulenevalt teevad ka sarnaseid asju erinevalt. Nii et isegi, kui oleks tegemist P. Võsa mantlipärijaga, millele sa obviously vihjad, siis oleks tal ikkagi õigus ajada oma liini, sest see poleks ju enam P.Võsa show, kas pole? Oleks hoopis R.Toomingu show. Niipalju show kohta.
Edasi ---
Kolmandaks: Olla 24 aastat vana ja käituda sellisel lapsikul moel, üritades minu tähelepanu saada millegi suhteliselt kõrvalise ja minu seisukohast ebaolulise kaudu, on kuidagi nagu nõme natuke, kas sa ei leia? Milleks kulutada oma näppe? Tahad minuga rääkida - helista, kutsu kakaod jooma ja siis räägime. Ja palun mitte Krimi või Malaisia või Baar 2-e teemadel. Tahaks ometi kord näha sinus meesterahvast, kellele lähevad korda tõelised probleemid siin maailmas, nagu näiteks tuhanded lapsed, kes Aafrikas iga päev nälja kätte surevad või vastutustundetult käituvad suurriigid, kes oma poliitilist mõjuvõimu ära kasutades võtavad omale õiguse emake Maa viimseni ära kurnata. Mitte Krimi ja selle saatejuht.
Sa lõpetasid sel suvel psühholoogia eriala, kas pole? Mine siis ja tee ennast kellelegi kuidagi kasulikuks. AITA inimesi maailmas, mitte ära tüüta ühte neist oma tobedate sms-idega.

And just for the record - I don't hate u. Ühel ilusal päeval kohtume me loodetavasti mõnes kaunis pargis ja sina jutustad mulle autismi põdevast lapsest, kelle maailma paremaks muutmisega sa tegeled. Ja mina tulen pärast koju ja võtan käesoleva blogi maha. Seniks aga - ära oma silmi liigse telekavaatamisega riku!

Ma saan arhitektuuri üledoosi. Kui teile meeldivad tumedad tellised ja armsad majad, then England is the place :) Maastik on täiesti vapustav. Külavaheteid mööda sõites võib õhku ahmima jäädagi. Paratamatult tekitab kõik see koduse tunde. Muidugi on ka suuri supermarketeid, mis pole erilised arhitektuurisaavutused ja võivad seest ka üpris getod välja näha, niisamuti nagu ka kõrgeid tornmaju, aga üldmulje on igatahes ääretult sümpaatne ja inimsõbralik.

Aeg müütide kummutamiseks: Inglismaal EI saja koguaeg. Täna on minu kolmas päev siin ja ühtegi korda pole tibutanudki. Udu pole ma ka siiani veel näinud. On oktoobri keskpaik ja õues on nii soe, et ringi saab liikuda lühikeste varrukatega pluusi ja teksadega. Suvel on kohalike sõnutsi palju soojem kui Eestis samal ajal ja talvel ei lange temperatuur kunagi alla -5 kraadi. Egiptus on out, kolime kõik Inglismaale!!

Inglismaa teedel sõitmine on nagu tõeliselt halb unenägu. Koguaeg on selline tunne, nagu oleksid vastassuunas ja iga vastutulev auto tekitab efekti, nagu toimuks kohe suur kokkupõrge. Keskmiselt kord 30 sekundi jooksul on kange tahtmine muru peale keerata. Sõnaga - kui adrenaliini otsite, siis minge UK teedele rallitama. Ja ärge mingil juhul ringristmikke unustage... :)
Ja autodest rääkides, parklates ringi vaadates on kahekakümnel protsendil masinatest uste peal mõlgid - inimesed siin lihtsalt ei mõtle selle peale, et nad võivad kellegi sõiduriista oma hoolimatu tegevusega kahjustada. Nii tundubki olevat normaalne iga kolme kuu tagant parandustöökojas mõlke välja pressimas käia. Ses suhtes meeldib mulle Eesti mentaliteet ikka rohkem.

Reisimine ikka ruulib. Olen praegu Praha lennujaamas ja siin on yks selline netikohvik, kus saab ilma limiidita netis istuda juhul, kui ostad paari euro eest mingi joogi. Mina pean siin lennujaamas oma j'rgmist lendu neli tundi ootama ja seega on taoline netibaar v'ga teretulnud. Lisaks on siin k]ik teenindajad meessoost, t'ielikud kompud ja laulavad samal ajal, kui vahetusraha tagasi annavad.
Mulle meeldib see pisike maasikakokteil, mida ma arvuti ees istudes limpsin. Mulle meeldivad s'ravad/sillerdavad tax/free kauplused, kust voib leida maailma parimaid shokolaadiprodukte. Mulle meeldivad eskalaatorid ja liikuvad p]randad. Mulle meeldib see, et inimesed on siin yksteise vastu sobralikud, ykskoik, millised nad siis ka oma kodudes poleks. Hetkel oleme me koik kas kuhugi teel (lootes kohata h'id aegu) voi siis kusagilt saabumas (meenutades naeratusega h'id aegu). Reisimine ikka ruulib.

Lennujaamad ruulivad t'iega, ma ytleks. Siin on tuhandeid erisuguseid inimesi, kes koik maailma eri otstest. Lahe. Lennujaam on nagu minimaailm. Paabel, nohh. Mulle meeldiks siin elada. Kosmopoliitne v'rk. Lennujaamad ruulivad t'iega, ma ytleks.

Ühel minu ammusel tuttaval (njahh, kui ammune saab üks tuttav olla minu vanuse juures...?) jätkus mõned kuud tagasi jultumust oma korteri soolaleivapeol kõnet pidades mind oma hingesugulaseks nimetada. Nii meelitatud kui ma ka ei ole asjaolust, et keegi tahab minu sarnane näida, pean siinkohal siiski vajalikuks kõva häälega käratada, et "me oleme hingesugulusest miilide kaugusel!". You are not anywhere CLOSE to being my soulmate so do not even go there. Minust ei saa elusees sellist rahanäljas enesekeskset karjeristi nagu oled sina, kulla "hingesugulane", nii et ole nii kena ja otsi omale mõni teine ohver, kelle aupaistel enese pointse seltskonna ees kergitada.
And just so that you know - copying other people`s msn-names is exactly as unoriginal and uncool as copying anything else.

Phuuhh, sai südame pealt ära...

Valdav enamus ajast ma armastan elu. Vihkama hakkan seda alles noil hetkedel, mil mul tuleb teha järgmisi valikuid: kolm uskumatult head meest / kaks võrdselt head töökohta / teha halastussüst kasvaja käes vaevlevale koduloomale või mitte. Sellistel hetkedel ma tõesti ei soovi olla juhtimispuldi juures. Let someone else do the job...

Täna lausus üks inimene mulle tõsimeeli: "Aga TALV on ju!". Korras. Tuju nullis. Minu enesetunne on otseselt seotud ilmaga, eelkõige päikesega. Päike paistab - meel on hea, ilm on vilu - nägu mossis. Ilmselt olen bikiinides sündinud. Mu ema tõenäoliselt eitaks seda, aga uskuge mind - ta valetab.

Mõtled, et lähed hommikul tööle ja asud kohe tööd tegema. Aga vot ei saa. Keegi tropp on õhtul kabinetis tuuletõmbuse tekitanud ja lamellkardinaid lõhkunud natuke. Tropp, riputa kardinad üles tagasi! Miks mina pean riiuliääre peal lae ja põranda vahel turnima ja üritama oma jalgu printeri ja maki vahele ära mahutada? Ei mõista ma inimesi, kes lõhuvad võõrast vara ja siis kõnnivad minema lihtsalt. Ühesõnaga - tropp, kui sa seda loed, siis tea, et you owe me one.

Ärge vaadake mind sellise pilguga. Minu blogistumises on süüdi üks kutsikas, kelle ma oma arvutist pärast selle parandusest saabumist avastasin. Eilse tööpäeva lõppedes ma lihtsalt ei suutnud vajutada ristikesele ülemises paremas nurgas, sest alumises paremas nurgas istus kollane koer ja piidles mind oma uuriva pilguga. Et millise käskluse talle järgmiseks annan. Too kuts on alati sellise siira ja avala moega, kükkab seal nurgas nagu südametunnistus, muudkui liputab saba, selline üdini andestav.
Igatahes tingis kutsa olemasolu selle, et jäin pärast tööd laua taha toppama ja otsisin netist mingit mõttekat tegevust. (Tõesti, koerad meeldivad mulle liiiiga palju.) Kes iganes selle Wordi koera välja mõtles - 10 punkti talle. Kui miski suudab mind niimoodi totra naeratusega ühte kuvari nurka jõllitama panna, on see kümmet punkti väärt.

Eniveis. Homme ma siin enam nii ninnunännu ei ole. Homme kohtate seda vastikult õelat ja sarkastilist Carryt. Adios, amigos!