See postitus on suunatud eelkõige neile, kes on minult küsinud, et mis nendes seafarmides siis ikka niiväga hullusti on...
Mina ei ole PETA ja ma ei nõua, et kõik minu sõbrad-tuttavad lõpetaksid lihasöömise. Küll aga jääb sellist küsimist pärast järgneva video vaatamist eeldatavasti vähemaks. Ma vähemalt väga loodan, et see video toob selgust. Lapseootajatel ja nõrganärvilistel palun tungivalt mitte vaadata.
http://getactive.peta.org/campaign/iowa_pigfarm_abuse2
Ühtlasi tahaks lühidalt lahti seletada ka vastuse küsimusele: "Miks peaks keegi jänestele pesuvahendit/küünelakki/lõhnavett silma tilgutama?". Minult ikka on seda paar korda küsitud, kui ma olen näiteks mõne oma sõbranna meigivarustusele tähelepanu juhtides maininud, et pooled tooted tema meigikotist on loomade peal katsetatud ja see pole hea. Küsimuse vormis vastust saades mõtlen tihti omaette, et muidu nagu arukas inimene, ja nüüd selline küsimus. Aga nohh, öeldakse, et rumalat küsimust pole olemas...
Pesuvahendid/küünelakid ja üleüldse kogu kodukeemia ja kosmeetika valdkonda kuuluv tootevalik võib teadupärast tarvitamise ajal kogemata sattuda. Ükskõik kuhu. Küürimispulber võib sattuda käe peale, aerosool silma, küünelakk sellega mängima sattunud lapsele suhu, mida iganes. Selleks, et teada saada õnnetustega kaasnevaid võimalikke ohtusid ja tagajärgi, viivad arvukad kosmeetika- ja keemiatööstuse poolt palgatud laboritöötajad läbi katseid loomade peal. Umbes et mis saab siis, kui pihustada koerale parfüümi silma ja seda sealt kümne minuti jooksul välja ei loputa. Või tunni. Või kahe päeva. Või mis hakkab selle koeraga juhtuma siis, kui tema marrastatud nahale valada näiteks õlivärvi või katsetamisjärgus olevat pihustatavat plaastrit. Mitte et inimesed oleksid niivõrd opakad, et omale katkise käe peale värvi valada, aga õnnetusi juhtub ja ega ilmaasjata panda paljude toodete pakenditele kirju "mitte kasutada vigastatud või ärritatud nahal". Näiteks WC puhastusgeelide pakenditel on raudpoltnael alati kirjutatud, et toote kasutamisel tuleks kanda kummikindaid ning toote kokkupuutel nahaga vastav kehaosa koheselt ohtra veega loputada, mõningatel juhtudel isegi arstile näidata. Tähendab - on ohtlik. Ja kuidas tootjad teada said, kui kaua ja mida ja kuidas tohib? Mõelge ise edasi. Mina ei viitsi enam kirjutada nii elementaarsest asjast.
Või nohh. Järgnevale küsimusele, et "aga siis ongi ju hea, et neid tooteid katsetatakse enne loomade peal, kui tootmisse lastakse" vastaks küll juba ennetavalt ära, et:
* toodete katsetamiseks on juba ammu muid võimalusi, mis ei hõlma loomi, linde, inimesi ega muid elusolendeid
* need võimalused pole kulude poolest kallimad kui loomkatsete teostamine, lihtsalt harjumuspäraste viiside muutmine on asjaomastele tegelastele aeganõudev ja tülikas
* ma isiklikult ausaltöeldes kasutaksin küll mingit looduslikku, keemiavaba, vähem aega säilivat mögla, mida pole loomade peal testitud (jah, sellised on täiesti olemas), kui vähegi võimalik.
Kõige lõpuks on loomade peal juba testitud ning inimestele kasutamiskõlbulikeks tunnistatud aineid lademetes ning sama hästi võiks uute toodete arendamisel kasutada neid. Aga ei. Sest senised kortsude- ja tselluliidivastased kreemid ei üllata enam kedagi. Ja kes ikka jaksab pidevalt oma tualetti sidrunilõhnalise õhuvärskendajaga värskendada? Vaheldust on vaja!
reede, oktoober 24, 2008
reede, oktoober 17, 2008
Tuvitädi
Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...
Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.
Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.
Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.
Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.
Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.
Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...
Täna juhtus üks kummaline asi. Möödunud päevade ja tänase hommiku põhiteemat silmas pidades ehk oluliselt kummalisemgi. Mul on muidugi kalduvus kõigest üleliia seoseid ja paralleele otsida, kuid siiski...
Lõuna paiku Rafikuga jalutama minnes kuulsin naabermajast möödudes kusagilt kõrgemalt valju klopsu. Kohe pärast seda sadas midagi laperdades allapoole ja kukkus päris kiiresti garaazhiukse ette. Mina, lühinägelik, kissitasin silmi, püüdes aru saada, millega tegu. Tundus, nagu oleks keegi midagi rõdult või akna vahelt alla visanud. Lähemale liikudes oli näha, et see alla kukkunud miski liigub või liigutab. Juba paari sammu kauguselt oli selge, et tegu on millegi elusaga. Jõudsin veel mõelda, et issake, äkki on rott ja Rafi pistab selle möödaminnes nahka (ühe tee pealt leitud roti laibaga ükskord juhtus nii, sorri, Kar, ausalt ma ei hoia oma siga näljas, päriselt kaa), aga siga vantsis sest tombust kiirel sammul mööda, tal oli igahommikune siht - üks kindel õunapuualune - selgelt silme ees. Samal ajal, kui siga oma mahlase hommikusöögi poole vudis, kükitasin mina tolle pisikese tombu kõrvale ja nägin, et tegemist oli linnukesega. Lebas teine seal selili, tiivad kahele poole laiali, süda peksles sulgede all nii, et terve ta valge kõhualune vappus. Vaatas ülespoole ja vahepeal pilgutas silmi. Muidu eriti ei liigutanud. Küllap oli kogemata vastu akent lennanud.
Mõtlesin hetke, et mida siis nüüd teha. Silme eest jooksid läbi multifilmidest nähtud kaadrid vatiga vooderdatud kingakarpidest ja lahasesse pandud tiibadega lindudest. Jooksin ruttu enda maja koridori, panin lugemiseks kaasa võetud ajakirja postkasti ja kiirustasin tagasi linnu juurde, ise kartes, et äkki on vaeseke vahepeal hinge heitnud või oma murtud tiivaga minema loivanud. Aga ei olnud. Lebas seal täpselt samamoodi liikumatult, väike linnusüda kõvasti tukslemas, silmad pärani lahti. Mõtlesin, et võtan linnu kätte, ehk on siis paremini aru saada, kas tal miskit kusagilt katki on. Niipea, kui mu näpuotsad maad puudutasid, haaras pisike sakitriibuline lind oma niitpeenikeste varvastega mul kõvasti-kõvasti pöidlast kinni. Panin pihu talle tiibade alla ja tõusin püsti. Linnu istus mu sõrme peal nagu õrrel ja vaatas. Kuna ta silmad olid kerega võrreldes nii suured ja veel kahel erineval pea poolel, ei saanud ma päris täpselt aru, mida tema vaatas, küll aga tundus mulle, et vähemalt mõni aeg püüdis ta mind jälgida. Aga istus ta jumala rahulikult, isegi süda ei peksnud enam sees nii nagu enne. Tiibu ega ühtegi muud kehaosa ka imelikult ei hoidnud, nii et tundus, et ühtegi luud ta kukkumisega murdnud ei olnud. Kuna ma teda kinni ei hoidnud, vaid ainult toetasin käega tagantpoolt, moodustades oma peoga tema kohale "laulukaare", tundus kummaline, et ta lihtsalt istub seal ja ei lendagi minema. Silitasin teda teise käe sõrmega kõhu alt, lind lihtsalt vaatas mind ja pilgutas vahepeal silmi. Vahepeal tundus, et vaatab niisama majaesise tühermaa poole, aga kuna ma pole linnuteadlane, siis ega ma pead anda saa, mida ta tegelikult vaatas. Aga pisike oli ta küll, mahtus ilusasti peopessa ära.
Kuna linnukesel füüsiliselt midagi viga ei paistnud olevat, ei teadnud ma, mida ette võtta. Järeldasin, et ju tal on lihtsalt sest peaga vastu akent lendamisest ja kõrgelt kukkumisest shokk. Rääkisin linnuga juttu. Lohutasin. Tol momendil kusjuures ei tundunud selles midagi imelikku olevat, isegi siis mitte, kui mõned inimesed mööda kõndisid. Alles nüüd, siin kirjutades, tundub natuke kummaline mõelda, et seisis mingi tibi keset kõnniteed ja pidas ühele varblaselaadsele monoloogi. Oma osa sellesse vahejuhtumisse andis muidugi ka asjaolu, et ta nii vaikselt istus ja kuhugi minna ei tahtnud. Oleks ta mingi riiukukk olnud ja proovinud mind näiteks nokaga hammustada (papagoid näiteks teevad nii ja päris valusasti), jee ma siis oleks viitsind seal temaga jännata. See linnu aga hoidis oma pisikeste peaaegu olematute varvastega mul pöidlast kinni ja ei teinud väljagi sellest, et ma teda paarkümmend mitutit järjest silitasin.
Ühel hetkel sai mul jutt otsa ja ma ei osanud talle enam midagi öelda. Millegipärast tundus tol momendil, et ta nagu sellepärast istukski seal, et mind kuulata. Vaatas vahepeal ringi ja heitis siis jälle oma suure linnupilgu pilksti minu poole. Laususin siis talle: "Tead, mitte miski ei hoia sind siin kinni, sa võid absoluutselt igal hetkel minema lennata." Enne, kui arugi sain, oli ta juba läinud. Nagu olekski ainult selleks tulnud, et toda kinnitust kuulda. Natuke nukker oli, et ta minema lendas. Mitte et ma teda kangesti kodus puuris oleksin tahtnud hoida, aga temast oleks ehk pikema tutvuse korral meile samasugune sõber saanud, nagu Varese tänava varestest. Kes teab, võibolla lendab ta mõnel tuleval päeval veel mulle näpu peale istuma. See linnu oli nii väike ja pehme ja armas ja sõbralik, et mul oli suisa kahju, et ta mu kätt omale pesapuuks ei valinud. Kuigi ratsionaalselt mõtlejad ütleksid ehk, et segane peast, mida sa selle linnuga veel peale hakkad, sul pole ta jaoks aega ja pealegi on sul juba siga. Oleksin suurima heameelega talle mõne oma kingakarpidest ära vooderdanud ja viietärni hotelli standardis teri pakkunud =)
Hea mõelda, et temaga vähemalt kõik korras oli.
Meenus vanavanaema jutustatud lugu sellest, kuidas ta ükskord, mõned aastad pärast seda, kui poeg Estonia laevale jäi, poega unes nägi ja too temaga juttu rääkis, ütles, et ema ei peaks tema pärast kurb olema ja lubas talle peatselt seltsiks tulla. Hukkunud poeg olevat ka täpselt kirjeldanud aega ja kohta, millal nad uuesti kohtuvad. Istunud siis vanavanaema varsti pärast seda ühel suvisel päeval oma koduaias ja koorinud kasvuhoone ukse ees pingil istudes kartuleid, kui tema kõrvale lendas suur liblikas. Istus seal ja ära ei läinud. Aeg ja koht, kusjuures, ühtisid unenäos kirjeldatuga.
Juba enne, kui too aastaid tagasi toimunud vahejuhtum mulle meelde tuli, tundus, et võibolla too linnuke, kes taevast alla minu jalge ette sadas ja siis väga ebalinnulikult ära ei kippunud ja kelle ma siis oma viimase lausega justkui vabaks lasin, pidi ka kedagi või midagi sümboliseerima. Aga küllap mulle lihtsalt meeldib nii mõelda...
teisipäev, oktoober 14, 2008
Kui minu armas sõber Deniss paar kuud tagasi oma blogis sellest filmist kirjutas (http://denissr.blogspot.com/2008/08/hotel-rwanda-for-those-who-are-not.html), teadsin ma kohe, et pean seda nägema. Sest Deniss ei vaata just kuigi palju telekat ega filme ning kui ta midagi vaatab ja siis veel pärast kiidab ka, peab see tõepoolest olema vaatamist väärt.
Nimeks on filmil Hotel Rwanda ja pärast pikka ootamist-lootmist jõudis see eile õhtul lõpuks meiegi teleekraanile. Kangesti tahaks siin tsiteerida, aga häid kohti oli selles filmis lihtsalt liiga palju. Pealegi ei annaks ükski tsitaat edasi kõike seda, mille peale P kaks tundi järjest lihtsalt pead vangutas ja "täitsa p....s ikka" korrutas. Mina üritasin end samal ajal vägisi nende inimeste hulka klassifitseerida, kes "ütlevad "oh my god, this is horrible" ja söövad oma õhtusööki edasi"."
Ikkagi tuli üks tsitaat ära.
Minu uut lemmikfilmi Hotell Rwanda näidatakse käesoleval nädalal veel ka TV 1000 pealt pühapäeva öösel kell 3 ja õhtul kell 21. Kui te pole just rumal või lihtsalt kalestunud inimene, siis see film liigutab teid, minu sõna selle peale.
Nimeks on filmil Hotel Rwanda ja pärast pikka ootamist-lootmist jõudis see eile õhtul lõpuks meiegi teleekraanile. Kangesti tahaks siin tsiteerida, aga häid kohti oli selles filmis lihtsalt liiga palju. Pealegi ei annaks ükski tsitaat edasi kõike seda, mille peale P kaks tundi järjest lihtsalt pead vangutas ja "täitsa p....s ikka" korrutas. Mina üritasin end samal ajal vägisi nende inimeste hulka klassifitseerida, kes "ütlevad "oh my god, this is horrible" ja söövad oma õhtusööki edasi"."
Ikkagi tuli üks tsitaat ära.
Minu uut lemmikfilmi Hotell Rwanda näidatakse käesoleval nädalal veel ka TV 1000 pealt pühapäeva öösel kell 3 ja õhtul kell 21. Kui te pole just rumal või lihtsalt kalestunud inimene, siis see film liigutab teid, minu sõna selle peale.
neljapäev, oktoober 09, 2008
Ei mäletagi täpselt, milline oli esimene segamini aetud juppidest koosnev film, mis mind lummas ja millised lummavad mind siiani. Oli see nüüd Memento või ehk hoopis 21 grammi? Legendaarne Butterfly Effect tuli hiljem, seda ma mäletan.
Jupitatud linateostest rääkides on omaette klass need filmid, kus päris lõpus keeratakse veel kõik pea peale ka. Needless to say, meeldivad need mulle eriti. Kuidagi omane tundub. Sellesse gruppi kuulus ka paar õhtut tagasi vaatamas käidud Righteous Kill.
Küll hirmutati eelnevalt, et pidavat olema möga. Üks ja teine olevat käinud vaatamas ja leidnud, et ei kõlba. Veronts teadis pajatada, et Ameerikas olevat see film ülihalbu arvustusi saanud. Tema emale ka ei istunud see värk. Minule seevastu meeldis väga. Aga küllap on sellel filmil minu jaoks mõneti erinev tähendus...
Või siis lihtsalt keskmisele inimesele ei jõua point ja idee kohale. Aga nii ei tohi öelda, sest kõik need ülihalbade kommentaaride andjad võivad solvuda, ameeriklased ja muud. Pealegi, Verontsu ema näiteks pole ju keskpärane. Eks maitsete erinevus mängib ka oma rolli.
Aga seda olen ma suisa kohustatud mainima, et Al Pacino on endiselt ääretult šarmantne kuju, kortsudest hoolimata =)
Jupitatud linateostest rääkides on omaette klass need filmid, kus päris lõpus keeratakse veel kõik pea peale ka. Needless to say, meeldivad need mulle eriti. Kuidagi omane tundub. Sellesse gruppi kuulus ka paar õhtut tagasi vaatamas käidud Righteous Kill.
Küll hirmutati eelnevalt, et pidavat olema möga. Üks ja teine olevat käinud vaatamas ja leidnud, et ei kõlba. Veronts teadis pajatada, et Ameerikas olevat see film ülihalbu arvustusi saanud. Tema emale ka ei istunud see värk. Minule seevastu meeldis väga. Aga küllap on sellel filmil minu jaoks mõneti erinev tähendus...
Või siis lihtsalt keskmisele inimesele ei jõua point ja idee kohale. Aga nii ei tohi öelda, sest kõik need ülihalbade kommentaaride andjad võivad solvuda, ameeriklased ja muud. Pealegi, Verontsu ema näiteks pole ju keskpärane. Eks maitsete erinevus mängib ka oma rolli.
Aga seda olen ma suisa kohustatud mainima, et Al Pacino on endiselt ääretult šarmantne kuju, kortsudest hoolimata =)
teisipäev, oktoober 07, 2008
Klaxonsi kontserdil käisime. Täitsa hea oli, ainult et lava ette kogunenud noored ei teinud mu meelest väga seda, mida tavaliselt lava ette tegema minnakse, kui nüüd need aluspesu-bändile-pähe-loopimise-hetked välja arvata (aga nohh, päris hästi polnud aru saada ka, kas need olid ikka fännid, kes neid hilpe lava poole lennutasid).
Mul on hea meel, et Eesti kontserdikorraldajad on hakanud hakkama saama ja toovad meile siia ka midagi muud peale Elton Johni.
Selles valguses oleks mul aga jätkuvalt seesama igivana küsimus: millal ikkagi Kasabian Eestisse jõuab?
Mul on hea meel, et Eesti kontserdikorraldajad on hakanud hakkama saama ja toovad meile siia ka midagi muud peale Elton Johni.
Selles valguses oleks mul aga jätkuvalt seesama igivana küsimus: millal ikkagi Kasabian Eestisse jõuab?
esmaspäev, september 29, 2008
neljapäev, september 04, 2008
Kuna ma meie tüdrukuteõhtust palju ei kirjutanud, unustasin ka mainimata, et Olümpsi 26-ndal korrusel olev rendisaun koos pisikese basseini ja puhkenurgaga oli samuti väga mõnna, isegi minu jaoks. Nimelt oli seal nii duširuumis kui ka peolauaga ruumis piisavalt soe - sai otse saunast tulles hakkama küll. Dušist tulev vesi oli mõnusa temperatuuriga, mitte säästurežiimil ehk "karastamiseks" mõeldud ning peolaua all oli ka soesoe põrandasoojendus, mis šampat kulistavate neiude jalad ruttu ära kuivatas. Basseinivesi oli minu jaoks küll veidi jahedavõitu, aga teised sulistasid seal ilma ilma kurtmata, nii et...
Kui minu jaoks esikohal olev soojuse-faktor kõrvale jätta, avanes puhkeruumist ka ilus vaade merele ja vanalinnale, mis on mõne jaoks kindlasti tegur nr. 1. Kuidagi mõnusalt hubane oli ka. Küllap seetõttu, et keegi kõrvaline meid sinna häirima ei tulnud ja kõik neli ruumi asetsesid mõnusalt kompaktselt - polnud vaja rätikuga pikki vahemaid läbida ega niisama asjatult edasi-tagasi silgata. Aga minul on ikkagi kõige parem meel selle üle, et ma sain n.ö. turvaliselt saunas käia - et kusagil polnud rõvedalt külma õhku ega vastikult jahedaid põrandaid.
Aga. Tegelikult tahtsin ma täna hoopis seda küsida, kes oli see armas inimene, kes mulle eile šokolaadi postkasti pistis. Väga kena žest, kuid kahjuks ei oska ma kellelegi aitäh öelda =(
Kui minu jaoks esikohal olev soojuse-faktor kõrvale jätta, avanes puhkeruumist ka ilus vaade merele ja vanalinnale, mis on mõne jaoks kindlasti tegur nr. 1. Kuidagi mõnusalt hubane oli ka. Küllap seetõttu, et keegi kõrvaline meid sinna häirima ei tulnud ja kõik neli ruumi asetsesid mõnusalt kompaktselt - polnud vaja rätikuga pikki vahemaid läbida ega niisama asjatult edasi-tagasi silgata. Aga minul on ikkagi kõige parem meel selle üle, et ma sain n.ö. turvaliselt saunas käia - et kusagil polnud rõvedalt külma õhku ega vastikult jahedaid põrandaid.
Aga. Tegelikult tahtsin ma täna hoopis seda küsida, kes oli see armas inimene, kes mulle eile šokolaadi postkasti pistis. Väga kena žest, kuid kahjuks ei oska ma kellelegi aitäh öelda =(
teisipäev, september 02, 2008
Mina oma roostevärvi juustega tahaksin praegu näiteks oliivimusta või samblarohelisse riietuda. Aga ei. Pandi musta kandma. Mitte et mul lõppkokkuvõttes väga midagi selle vastu oleks olnud, sest üritus ise oli täitsa vinks-vonks. Nagu selgus, on nädalaga võimalik üht väga vanade tüdrukute pidu orgunnida küll. Mina jäin igatahes rahule, eriti kuna keegi ei joonud end pintsliks ja ka kännuämblikke polnud sel tüdrukuteõhtul kusagil paista =)
Läbikäidud kohtadest meeldis kõige enam ööklubi Marat hoolimata asjaolust, et tõenäoliselt seoses kuu lõpuga oli seal rahvast väga vähe. Mina isiklikult pole nii sõbralikku ja vastutulelikku personali veel üheski ööklubis kohanud, ei Eestis ega välismaal. Programmijuhist baarmanini olid kõik viisakad ja lõbusad. Ei kordagi sellist uksehoidja "I am so not letting you in unless you´re a rockstar" suhtumist. Sinna võib teinekord täitsa uuesti minna.
Vastupidine efekt tuli koledaks kulunud diivanikatetega lounge-baarist Stereo, mille ettekandja meile lauda istumise järel küll ütles, et peaksime oma joogid võimalikult kiiresti ära tellima, kuid jättis mainimata selle, et vähem kui 5 minuti pärast pannakse täistuled peale nii, et selles lauas istumine osutub väga ebameeldivaks. Oleks ju võinud öelda, et lisaks sellele, et kassa kinni pannakse, läheb kinni ka kogu asutus ning valgustus saab olema umbes samasugune nagu vanglate välisterritooriumil öisel ajal. Ma päris igasse baari sisenedes ei vahi ukse pealt, kaua nemad lahti suvatsevad olla, eksole. Kogu loole pani väärilise punkti teenindajanna, kes mu kaaslaste sõnade kohaselt (ma ise viibisn sel hetkel eemal) nende ninade eest lauda lapiga n.ö. õhtu lõpetamise märgiks puhtaks nühkimas käis. See ongi see, mille eest meid tippi hurjutatakse jätma, kas nii? Et vaene teenindav sektor, neil ju palgad nii madalad. Well, it´s obviously like that for a reason! Vabandage, tegelikult ei ole, aga no mida muud sellise teeninduse peale öelda?
Aga juuksevärvi teema juurde tagasi tulles - ma pole mingi punapea. Minu juuksed on ruuged, okei? Nii et paluks mu poole mitte pöörduda lausega "hei, punapea!"
Tervitused õpetaja Mullerile. Sain ka seekord kenasti hakkama ;)
Läbikäidud kohtadest meeldis kõige enam ööklubi Marat hoolimata asjaolust, et tõenäoliselt seoses kuu lõpuga oli seal rahvast väga vähe. Mina isiklikult pole nii sõbralikku ja vastutulelikku personali veel üheski ööklubis kohanud, ei Eestis ega välismaal. Programmijuhist baarmanini olid kõik viisakad ja lõbusad. Ei kordagi sellist uksehoidja "I am so not letting you in unless you´re a rockstar" suhtumist. Sinna võib teinekord täitsa uuesti minna.
Vastupidine efekt tuli koledaks kulunud diivanikatetega lounge-baarist Stereo, mille ettekandja meile lauda istumise järel küll ütles, et peaksime oma joogid võimalikult kiiresti ära tellima, kuid jättis mainimata selle, et vähem kui 5 minuti pärast pannakse täistuled peale nii, et selles lauas istumine osutub väga ebameeldivaks. Oleks ju võinud öelda, et lisaks sellele, et kassa kinni pannakse, läheb kinni ka kogu asutus ning valgustus saab olema umbes samasugune nagu vanglate välisterritooriumil öisel ajal. Ma päris igasse baari sisenedes ei vahi ukse pealt, kaua nemad lahti suvatsevad olla, eksole. Kogu loole pani väärilise punkti teenindajanna, kes mu kaaslaste sõnade kohaselt (ma ise viibisn sel hetkel eemal) nende ninade eest lauda lapiga n.ö. õhtu lõpetamise märgiks puhtaks nühkimas käis. See ongi see, mille eest meid tippi hurjutatakse jätma, kas nii? Et vaene teenindav sektor, neil ju palgad nii madalad. Well, it´s obviously like that for a reason! Vabandage, tegelikult ei ole, aga no mida muud sellise teeninduse peale öelda?
Aga juuksevärvi teema juurde tagasi tulles - ma pole mingi punapea. Minu juuksed on ruuged, okei? Nii et paluks mu poole mitte pöörduda lausega "hei, punapea!"
Tervitused õpetaja Mullerile. Sain ka seekord kenasti hakkama ;)
kolmapäev, august 27, 2008
Sattusin eile õhtul ETV pealt nägema juppi saksa-ja türgikeelsest filmist Vastu seina, kus filmi meessoost peategelane istus pärast ebaõnnestunud enesetappu psühhiaatriahaigla arstionu kabinetis. Onu psühholoog (või oli see nüüd psühhiaater) usutles teda veidi ning lausus seejärel: "Milleks end tappa? Selleks, et saada lahti oma praegusest elust, ei ole vaja end ära tappa. Piisab sellest, kui lõpetate siinse elu ja lähete kuhugi mujale. Minge Aafrikasse ja aidake inimesi. Tehke midagi."
Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.
Kuldsed sõnad mu meelest. Maailm on suur ja lai. Kui siin ei sobi, ei tähenda see veel, et kusagil mujal poleks kordades parem. Tobe oleks alla anda enne, kui ei tea, mis nurga taga peidus või järgmisel tänavalõigul ees ootamas. Kahju, et ei olnud aega filmi edasi vaadata. Kui kunagi kordust näidatakse, vaatan kindlasti.
teisipäev, juuli 22, 2008
Tükk aega istusin arvuti taga ja otsisin paaniliselt seda lugu raadiost mällu kõmisema jäänud lausejuppide järgi. Lõpuks leidsin esitaja, aga õnnistet juutjuub andis vaid poolikuid lõike live-kontsertidest ja kehva kvaliteediga liikumatuid pilte. Roman, hea poiss, tegi lõpuks öösel-kell-kolm-imet ja saatis lingi http://www.myspace.com/roachford
Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.
Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)
Lugu, mida ma olin otsinud, kannab nime Ride the Storm ja on kohe esimene, kui too lehekülg avada. Juhul, kui seda linki kunagi tulevikus enam olemas ei peaks olema, siis esitajaks on Roachford.
Ma armastan, armastan, armastan seda lugu. Mõnna positiivne lootustandev haussmuusika. Ausalt, ma oleksin valmis sellele lauljale tänaval turbokalli tegema kõnealuse loo eest =D
Ja kui härra Andrew´l MySpace-is juba 6333 sõpra ees poleks, lisaksin ma end samuti sinna... Oot, tegelt, what the hell, mis mu passa oligi..? =)
esmaspäev, juuli 21, 2008
Üks tuttav suri ära. Jälle. See paistab viimasel ajal trendikas olevat =/
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.
Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.
Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)
Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!
Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)
Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.
Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.
Kuna meie viimase telefonikõne lõpetuseks olin ma tal palunud endale enam mitte kunagi helistada, tundus olevat kohatu tema matusele minna. Mida ma pärja peale kirjutada oleksin pidanud laskma? "Sorry for the things I said but I meant them and so did you. Maybe even sorrier for the things I didn´t say..."? Otsustasin selle asemel hoopis laupäeval ühe teise nüüd-juba-tuttava sünnipäeval kadunu mälestuseks ühe dringi teha.
Kõik läks aga hoopis muudmoodi ja drink juhtus reedel. Inspireerituna nendest ütlemata- ja tegematajätmistest ütlesin ja tegin ma muid minu jaoks olulisi asju ühe teise inimese seltskonnas. Ja mul on hea meel, et ma seda tegin enne, kui seda inimest võibolla enam ei ole. Või mind.
Läbinisti positiivne oli nädalavahetuse juures see, et reedese õhtu alguses tutvusin kahe vahva neiuga (see on minu jaoks tore, sest nii ööklubides kui ka igalpool mujal on minu jaoks reeglina kergem tutvuda meessoost isikutega, sestap ongi armas, kui vahetevahel ka naissoost tuttavaid juurde tekib) ja laupäevasel sünnipäevapeol samuti üsna mitme laheda tegelasega. Sünnipäevalapse sõprade hulgast avastasin oma suureks rõõmuks ka ühe tüübi, tänu kellele pole mina ise nüüd ainuke inimene, keda ma tean, kes reisib alati ainult soojadesse paikadesse. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, tahtsin ma iga paari lause tagant käsi plaksutada ja hõisata, et "This is so great - I am not the only freak!" =)
Tegelt ka. Mitte et ma poleks olude sunnil külmades ja väga külmades kohtades käinud... Umbes viis aastat tagasi lendasime me Egiptusest Luxori kaudu Soome. Kahjuks viisid Luxorist väljuvad lennud tollal vaid Kuopiosse. Kui me keset kõige sügavamat talve lennujaamast bussiga rongijaama sõitsime ja neid majakõrguseid lumehangesid nägime, hakkas tõsiselt kõhe. Külm oli ka. Mitte selline külm, nagu meil siin Eestis vahel miinuskraadidega, et ütled: "Deem, külm on," vaid selline, et ütled: "Deem!" ja siis rohkem ei ütle midagi, sest tunne on takoine, et kui rohkem kõneled, külmub keel hammaste külge kinni.
Kogemuseks hea küll, aga valiku puhul eelistan ma siiski alati neid paiku, kus päike paistab mitte lumeväljade vaid liivaluidete peale ja seda palavalt!
Uue tuttavaga käisime peo keskpaigas ka viina juurde hankimas, mis oli üks igavesti lõbus ettevõtmine, given the fact, et sünnipäev toimus ühe keskmise tallinlase jaoks kusagil täielikus maiteakus-paigas ehk kohas, mida GPS-ide kaartidel vist polegi. Lähedal asusid see-eest Võhma ja mingid veel pisemad asulad. Mälu, intuitsiooni ja kohalike inimeste juhatuste abil orienteerumine, sõit ühesuunalisel tänaval vastassuunas, maadejagamine poemüüjatega jms. andis kokku lõbusa mini-roadtripi =)
Seda, mis tunnet on autot juhtida peaga, mis pole kaks ööd järjest maganud, sain samuti tunda. Pühapäeva varahommikul siis. Päris karm oli. Esimesed pool tundi sujus nagu ikka, aga siis jäi kõrvalistmel olija magama ja tagaistmel oli tolle pisem koopia, kes juba niikuinii originaalis magas. Turvarihmadega kinni ei andnud neid ka kumbagi asendite tõttu panna. Aeglaselt sõita ei tahtnud, sest väga tõenäoline oli, et üle kahe tunni ma niimoodi sõita ei suuda ja jään ise ka magama. Raadiot mängima panna ei saanud, sest siis oleksid transporditavad üles ärganud. Igasuguste imenippide abil silmade vägisi lahtihoidmise ajal avastasin, et ühe spetsiifilise kõrvade ja kulmude liigutamise trikiga saab unisuse nii umbes minutiks eemale tõrjuda. Võibolla oligi hää, et kaassõitjad unedemaal viibisid - nad oleksid muidu ehk arvama hakanud, et mul mingi viga küljes, et nägu niimoodi tõmbleb =P
Suurte ponnistustega jõudsime lõpuks kenasti koju, kuid edaspidiseks eluks jätan meelde, et analoogsetes situatsioonides kallan omale enne teele asumist kannutäie kohvi sisse.
Mida nädalavahetuse kokkuvõtteks öelda? Lõpp hea - kõik hea.
teisipäev, juuli 15, 2008
Halo versus sarved versus hullusärk
Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.
Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...
Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.
Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.
Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.
Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.
Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?
Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.
Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?
Kunagi ammu, 8. klassi lõpus, rakendati kõik meie kooli mingis vanuses noored klassiruumidesse nodi sorteerima. Meie koolimaja nimelt koliti kogu täiega ümber. Nagu inimeste kodudeski, koguneb koolimajades kappidesse ja sahtlitesse igast vajalikku ja mittevajalikku nodi, mida uude kohta pole mõtet kaasa vedada, sestap meid orjatööna kasutatigi. Eks õpetajad oleksid võinud ju igaüks oma klassis ise ringi vaadata, et mis sobib kaasavõtmiseks ja mis mitte, aga kõike üleliigset välja prügikastide juurde tassida... njaa... no milleks need õpilased siis on, eksole =)
Mitte et mul selle ettevõtmise vastu midagi oleks olnud.
Lüürilise kõrvalepõikena: meil toimusid põhikooli ajal vanas majas päris mitu korda ka koristustalgud, kus vist terve kool pandi laudu ja radiaatorivahesid küürima. Vot selle ürituse vastu oli mul küll midagi, sest need koledad vanad plekist ämbrid, ligased lapid ja vastik üleskeerutatud ja märjaks tehtud tolmu hais ei olnud just meeldiv. Kusjuures vähemalt algklasside lapsed koristasid niikuinii pinkide kaupa koos lastevanematega iga koolipäeva lõpus oma klassi ära (including põranda- ja tahvlipesu), seega tekib mul praegu seda siin kirjutades kuri kahtlus, et kooli juhtkond hoidis vist koristajate pealt kõvasti pappi kokku...
Novott. Igatahes nende koristustalgute kõrval tundus too sorteerimisüritus täitsa "pandav", seega ma tegin seda rõõmuga. Meenus see mulle aga ühe tollase konkreetse vahejuhtumi pärast. Ma ei mäleta, millise klassi atribuutikat ma koos paari klassikaaslasega originaalis kahte hunnikusse (võetakse uude majja kaasa / ei võeta uude majja kaasa) jagasin, aga igatahes tegime me kiiret ja korralikku tööd, nii et lõpetasime teistest palju varem. Õpetaja andis loa koju minna, aga kuna mõned mu sõbrad jagelesid allkorrusel asuva keemia-bioloogia klassi kallal, millel oli mitu lisaruumi, mis kõik otsast otsani ja sõna otseses mõttes maast laeni igast tavaari täis, mõtlesin, et kuna mul niikuinii hetkel kuhugi kiire pole, lähen löön ka käed külge. Klassini jõudes seisin natuke aega nõutu näoga ukse peal, üritades kindlaks määrata, milline hunnik on milline ja kes, kus, mida ja kuidas. Lähedale astus selle aine õpetaja ja küsis karmi häälega, et kas ma suvatsesin hiljaks jääda. Ma siis kokutasin, et äkää, ma tulin niisama, et meil endil juba tehtud. Mille peale (ja mul jäävad need õpetaja ilme ja hääletoon ja žestid vist surmani meelde) lõi keemia-bioloogia muidu nii kuri õpetaja üllatunult kaht kätt kokku ja lausus heldinud häälega: "Jumaluke. Küll sina oled ikka üks hea laps." Ma ise ei osanud sest tol ajal midagi arvata, et kas hea laps või mitte. Mulle lihtsalt tundus see ressursside parema ärakasutamisena. Ja üleüldse, et kuidagi imelik oleks minna koju niisama telekat vahtima või raamatut lugema, kui mu sõpradel on ebaproportsionaalselt suur töö õlul, milles abistamine mulle otseselt haiget ei tee.
Aga tolle lõigu tänase, rohkem kui 10 aastat vanema, endaga võrdlemine pani mind mõtlema selle üle, kustmaalt alates muutub heasoovlikkus halvaks.
Inimeste osavõtmatus ja empaatiavõime puudumine ajavad mind teinekord täielikku ahastusse, millele ma reageerin ülevoolavalt agressiivselt ja mõnikord isegi, andke te mulle andeks, õelalt. Kui naisterahval pole näiteks ühtegi mõjuvat põhjust, miks osta loomade peal testitud huuleläiget peale selle, et "mul ükskõik" then I´m sorry but I cannot but hate this person even if it is for these particular moments only. Mine siis võta kinni, olen ma nüüd hea inimene või hoopis halb.
Ma olen valmis kähvama pahaselt oma sõbrannale, kelle kaitseks ma mingis muus situatsioonis oleksin valmis õmbluskääridega astuma. Ma võin pisarateni vaielda oma peigmehega selle üle, kas ja kuhumaani on õigustatud kellegi tervise ja ilu säilitamise ja parendamise nimel süütutele loomadele põrgulike kannatuste valmistamine. Ma piinan oma lähikondseid piinliku täpsusega prügisorteerimise nõudmisega ning kurjustan oma vanaemaga, kui too ostab poes rohkem kilekotte, kui tal sel korral kaupade kojuviimiseks vaja läheb ja ülejäänud lihtsalt ostudega koos kotti topib.
Ma tunnen end mõõdukalt heana, et üritan maailma säästa ja päästa, kuid vahel ka samaväärselt pahana, et teisi inimesi seepärast "ahistan". Tunnen end justkui mingi usuhulluna, kes käib ja tüütab oma rohkem ja vähem tuttavaid enda silmis piibli staatusesse tõusnud raamatuga, mis kõneleb just nendelsamadel teemadel.
Üks tuttav noormees väitis kunagi poolnaljaga, et inimesed teevad heategusid ja ilusaid asju vaid selleks, et end hea inimesena tunda, et enda headust iseendale tõestada, mitte aga vajadusest kedagi/midagi aidata või paremaks muuta. See mõte läheb samasse kasti tasulistele numbritele (ei, mitte infoabisse ega nendele, kus teatud tädid ootavad su kõnet) helistamise võrdlemisega patulunastusindulgentsidega. Maksa ja sa pole enam süüdi selles, et oled jube inimene. Maksa ja sa saad vabaks.
Kuid mille eest näiteks Greenpeace-i tegelased end vabaks ostavad? Kari sarimõrtsukaid?
Ma isiklikult selle teooriaga ei nõustu, sest ma tean, milline ma olen. Ma olen lapsest saati selline olnud. Ja lapsed ju ei mata oravaid ja kuldnokki selleks, et endale või mängukaaslastele iseenda südameheadust tõestada. Besides, mul on minu evil side täiesti olemas, enamasti tervislikus mõõdus. Ma olen sellest täiesti teadlik ega peagi vajalikuks selle väljajuurimist. See aitab mul labidaga vastu pead anda igale tolvanile, kes näiteks mitte-kasvatuslikel eesmärkidel oma koera peksab. And thanks to my evil side I won´t feel guilty about it, not even a tiny little bit.
Miks siis ikkagi piinab mind mõte, et ehk teen ma oma lähedastele liiga sellega, kui nende iga prügikasti vahet käimist tähelepanelikult seiran ja ostetavate toodete etikettidel näpuga rida ajan?
neljapäev, juuli 10, 2008
Paljude toredate sündmustega, mis mu elus aset leiavad ja vahvate kohtadega, kus käin, juhtub nii, et pole lihtsalt mahti neist siin blogis pikalt-laialt pajatada. Millest on mõneti kahju, sest mälu, nagu ikka, teeb paralleelselt muuga ka kustutustööd ning sel viisil ma tulevikus vaevalt et mäletan näiteks juba üle kuu aja tagasi toimunud Haapsalu-tretti Tiina ja P-ga, päikeselist linnust, väga tuulist ilma, luuremängu laulva pingi ümber, Tiina pakutud kalavõileibu, tema ägedat hundikoera, jms. Või nohh, mäletan, aga vaid üldiselt. Samamoodi on arvukate söögikohtadega, mille külastusi ma juba iidamast-aadamast siin lahanud pole. Mitte, et see oleks kohustuslik a´ la "käisime eile Söögiplatsil, saime kõhud täis ja siirdusime seejärel koju", aga vahetevahel toimub nende külastuste raames ka muud toredat peale vatsade täitumisest tekkinud küllastustunde. Mida olekski tore mäletada. Ja lugeda ja meenutada kasvõi 20 aastat hiljem.
Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.
Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.
Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P
Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.
Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D
Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.
*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist
Mõnikord juhtub küll nii, et mingid hetked ja emotsioonid justnagu sööbivad mällu meenutades lõike filmist, mida saab siis vajadusel tagasi ja edasi kerida, stoppi panna ja vajadusel tagantjärele vaheanalüüse teha. Näiteks mäletan ma siiani mõningaid lühikesi juppe oma eelmise kevade Londoni ja Newcastle-i reisist. Kuidas me Donaldiga end kohvikus baaripuki peale vinnasime ja mõtlikult aknast välja vaadates oma kakaosid segasime, kuidas hetk peale seda välisukse kelluke tilises, andes märku uue külastaja saabumisest, kuidas Don heitis pilgu ukse poole ja mis siis edasi sai, jne. Kuidas ma end Morka sabas mööda tuulist Southshields-i rannaäärt sibades peaaegu hingetuks jooksin (aru mina ei saa, kuidas tema nii kiiresti kõnnib, endal jalad peaaegu sama pikad kui mul) ja üht rohelist murumätast, mis mulle silma jäi hetk pärast avastust, et mul on vist liiv tennise sees ja hetk enne paremale vaatamist ja seal imearmsate majakeste rivi märkamist. Isegi mõtted mõnest hetkest jäävad mõnikord kümneks või rohkemaks aastaks meelde. Kuid ei pruugi.
Seega kuigi ma tegelikult peaksin praegu juba Käsmu poole põrutama, viskan enne kibekähku mõned read eile nähtud teatrietenduse kohta. Seda kogemust ma tõesti tahan jagada ka.
Ma nüüd ei oska oletada jällegi, kui paljud teist on vaadanud seriaali Seks ja linn (kui ei ole, siis ütlen kohe ära, et it´s an absolute must) ja kui paljud neist, kes on vaadanud, mäletavad seda konkreetset episoodi, kus Samantha esimest korda oma uue peiku Smithi teatrietendust vaatamas käis. See koht, mida ma praegu silmas pean, pärinebki tollest lavastusest. Naissoost tegelane: "Minu noorus"... meessoost tegelane: "Ja minu noorus"... Vot seda, mida Smith siis tegi, meenutas natuke ka eilne etendus Portselansuits. Vähemasti ma mingil momendil juba pinevusega ootasin seda ühte kohta
=P
Kuigi me P-ga jäime mõlemad ühele nõule ses osas, et tegelase nimega Ike pooletunnisena näiv väänlemine-jagelemine lavastuse alguses oli põhiidee ja -tundmuse edastamise seisukohast tarbetu, võib kenasid noormehi ju alati vaadata. Kuigi ma ütlen ausalt, mulle meeldisid need etenduse lõigud märksa enam, kus noormehel särk kenasti seljas püsis. Võibolla ka seetõttu, et see särk vahepeal väga halvaendeliselt ühe teise särgiga vahetusse läks, aga nohh, miks ja kuidas, näete te juba ise, sest Portselansuits tasub vaatamist. Kui te pileteid saate. Saal on väike ja vähemalt eile oli see täis.
Ma tahaksin seda mõne aja möödudes näiteks telelavastusena uuesti vaadata. Juba kasvõi seepärast, et seal astub üles mu uus lemmiknäitleja* - Kassini osatäitja töö laval pani vahepeal suisa mõnust muhelema. Huvitav, kas ta on teatrikoolis ka käinud või on tegemist naturaalse talendiga või see roll lihtsalt sobis talle kui valatud? Mulle millegipärast tundub, et sellist ehedat kraami pole võimalik üheski koolis omandada. Lemmiktsitaat: "Ma justkui ängistaksin sind siin." =D
Aga jahh. Väga soovitan. Ärge ainult uniste peadega minge. Natuke peab kaasa mõtlema ka.
*Uurisin järele - Sten Karpov Endla teatrist
esmaspäev, juuli 07, 2008
Palju toredaid inimesi
-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"
Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...
Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.
Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)
Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...
Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)
Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.
Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.
Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)
Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)
All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.
Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)
-"Kes on?"
-"Mina. Tulin raamatut tooma. Ja pane palun klaas vett valmis!"
Mitte et mul kodus vett poleks, aga me kõndisime sinna jalgsi. Ja pärast läksime edasi trolliga. Sel laupäeval/pühapäeval sai üldse harjumuspäratult palju jalgsi ja trolliga liigelda. Mulle meeldib! =) Omadel koibadel ringi liikuda on lahe!! Beats any other form of moving. Kui ainult sobivat ilma jätkuks. Laupäeva õhtupoolikul igatahes jätkus. Ma nii ilusa ilmaga ei olnudki arvestanud, kui oma vatijopet kaasa tarisin. Kogu see protsess tekitaski janu. Õnneks läks täpselt nii nagu P oli diskussiooni "appi, kas ma võtan jaki või jope?" ajal ennustanud: öösel oli minu jaoks siiski liiga jahe, et mingi suvejakiga mööda linna tilbendada. Ehh, tahaks Itaaliasse. Seal oli üle-eelmisel aastal peaaegu samal ajal öösel 26 kraadi sooja. Lihtsalt liiga hea, et olla tõsi...
Lüüriliselt kõrvalepõikelt tagasi kandudes peab aga tõdema, et ma olen vist vahepealsete aastatega suuremaks kasvanud, sest Seiklusjutud, kuhu ma vist juba pea neli aastat sattunud polnud, tundus seekord imepisikese kohakesena. Ülemise korruse seintel olevaid maakaarte uurides tundsin end samuti hiiglasena (mõõduvõtmises mina versus maailm olen ma vähemalt tolle kaardimõõdustiku järgi tubli mitukümmend sentimeetrit pikem). Rumalamaks olen ka vahepeal jäänud. Uurisin ja puurisin niikaua kuni kael jäi kangeks, aga ei leidnud mina sellelt kaardilt Serbiat, ei leidnud Montenegrot. Ometi ma ju teadsin, kust otsida! Täitsa imelik ikka. Või oli mul tegelikult lihtsalt silmi vaid sünnipäevalapsele, kes minust küll oluliselt kõrgem, aga samuti kumbagi nimetust ei leidnud.
Njahh. Edasi tuli riburadamisi tähtpäevalise külalisi, palju juttu, vähe tegevust. Kui nende viinakokside kummutamist just tegevuseks ei loeta. Mingil momendil käis meil sünnipäevalapsega võistlus, mille eesmärki keegi enam vaevalt et mäletab, aga tagantjärele tundus see olevat "kes klaasi enne tühjaks saab, saab uue joogi ja viimane saab samuti". Igatahes kulistasime me võidu Asti Tosot ja rummikoolat ja viimasest saan ma veel aru, aga too esimene maitses ausaltöeldes küll liiga hästi selleks, et seda niimoodi võistujoomise atribuutikana kasutada. Häbi, häbi, ma ütlen! =)
Mingil hetkel otsustati edasi siirduda öökluppi Bonnie & Clyde, mis äratab minus iga külastuskorraga rohkem sümpaatsust, kuna seal näikse olevat linna kõige dzhentelmenlikumad meesterahvad. Ehtsat töllmokka olen seal kohanud vaid korra, aga see-eest on jällegi igati viisakate, sõbralike, tarkade ja toredate meeste konsentratsioon seal alati kordades kõrgem kui mistahes muus klubis. Seekord näiteks läksin ma baarileti äärde sünnipäevalapsele Long Islandit hankima ja juhtus nii, et makseterminal keeldus mu tuliuut pangakaarti maksevahendina aktsepteerimast. Tädi baaritädi küll lohutas, et seda juhtuvat "nendesamade roosade kaartidega" (kulla tädi, see kaart on oranž!!) pidevalt, aga sularaha olin ma oma lolli kanapeaga garderoobi jope taskusse jätnud (perekonnaviga meil vist ;) ) ja "varurahakotti" ehk P-d ei paistnud ka kusagilt. Enne, kui ise arugi sain, milline damzel in distress ma tol hetkel ilmselt välja nägin, ulatus üle leti kellegi karvane käsi kaardiga ja otsa vaatas mulle üks kõige lahkem silmapaar ever. Ma muidugi protesteerisin häälekalt, sest tundsin end plindris olevat, aga väljavaade lasta kellelgi võõral meesterahval välja teha lihtsalt selleks, et ma saaksin joogi võtta ja oma peiku juurde tantsima siirduda (sest see mul ju originaalis plaanis oli), tundus kuidagi ülekohtune. Baaridaam aga oli karm tädi ja ütles, et kamoon, kui ta tahab maksta, siis las maksab. Rääkisime blondi poisiga natuke juttu ka. Soomest oli (uuu, ikkagi väljamaalane ;) ), sõbrad olid tal ka toredad, oskasid end täitsa tutvustada ilma tagumikust näpistamata. Ei, ilma naljata, seal liigubki enamasti selline viisakas kontingent ringi. Eniveis, ma siis selgitasin noormehele, et me siin peame mu peiku sünnipäeva, aga ma tantsin temaga heameelega, seda enam, et mu peiku hetkel kusagile kadunud oli. Ta oli üldse tihti kusagil eemal, hmm, väga kahtlane.... =P
Soome noormees aga ütles, et vaatame seda asja pärastpoole ja et ma peaksin ikka praegu oma sünnipäevalapsest peigmehe üles otsima. Mida ma ka tegin. Igatahes kui ma millalgi keset pidu lõpuks toda soomlast uuesti märkasin ja suure hurraaga talle märku andsin, et here I come, andis ta mulle omakorda märku, et pole vaja. Ma muidugi ei lugenud seda miskiks ja tantsisklesin rõõmsalt sinnapoole, aga kui lõpuks sellesse kohta jõudsin, kus ta just paar hetke tagasi istunud oli, ootas mind ees vaid tühi tool. Variant A: Soome noormees jõudis kiiruga arusaamisele, et ma olen ilge krokodill, kellega tema küll tantsida ei taha. Variant B: Soome noormees oli kahtleval seisukohal Eesti noormeeste jagamisvalmiduse osas. Variant C: Soome noormees pelgas, et see tulekahju saabub ilmselt uue joogi järele...
Bonnies kohtasin ka üht vana tuttavat ehk ühe kunagise armsa eksi ja ühtlasi parima sõbra head kui mitte öelda parimat sõpra, kellega koos sai mööda klubi ringi kõnnitud ja jutuklubi harrastatud. Ühel hetkel saabus kusagilt ka P, kes tegi karmi mehe häält ja ütles, et nemad lähevad nüüd õue rääkima. Ettevõtmise üllad eesmärgid tundusid küll mõnevõrra kahtlased, sest viimasel korral, kui üks mu tuttav tüüp ütles teisele, et neil on vaja lihtsalt rääkida, nägin mina veoauto küljepeeglist, kuidas verd pritsis lume peale =S
Aga kuna P on teinud tublit tööd ja ma olen nüüdseks suhteliselt taltsas, kõndisin ma nagu miška tagasi baari poole ja jagasin seal maid järgmise mehega, kes ei hoolinud kuigivõrd asjaolust, et sel korral oleks mu pangakaart ehk isegi töökorras olnud. Lõpuks läksin ka õue värske õhu kätte ja leidsin P ja eksi sõbra ja tolle sõbra (keeruline, aga bottom line on see, et hästi palju sõpru oli) Bonnie eest sõbralikult ameerika autodest vestlemas. Goody. Mulle meeldib, kui kõik on sõbralikud =)
Sõbra sõbra sõbral oli kaasas vahva vene neiu Olja. Selline elav ja ülevoolavalt sõbralik ja kaelalangev. Kodune tunne tekkis temaga =)
Ülejäänud inimeste nimesid, kellega ma tol õhtul tutvusin, ma kahjuks ei mäleta. Aga neid oli ikka kuradima palju ka. Välja arvatud muidugi Tiiu, kelle me hiljem Ratsu baarist leidsime või kes õigemini öeldes avastas meid. Tiiu oskas hästi igasuguseid nimetustega tantsustiile ja kuna P neid ka mingi aeg tagasi õppinud on, siis nad keerutasid jalga. Minu jalgu keerutas cowgirl Tiiu samuti, aga kuna mul on siiras ja sügav probleem sellega, et mõni meesterahvas mind "juhib", siis ega sest suurt midagi välja ei tulnud. Või nohh, tuli, aga pigem kobamisi ja sugugi mitte esinduslikult, seega ma ei loeks seda õnnestunud ürituseks. Ratsu baari kõige naljakam osa oli see, kui dj otsustas lasta kaks lugu veelgi rajumaks miksitud Prodigyt ja nende vahele ühe sellise drummi ja bassi loo, mida ma küll elusees poleks osanud üheski Tallinna mitte-underground klubist oodata. Sellise loovaliku peale mina muidugi hüplesin ja kargasin nagu püstihull, Timps aga tantsis kõigi kolme loo ajal sihikindlalt 70-ndate buugit ja käis iga paari minuti tagant mulle kurtmas, et "ma ei saa aru, miks nad juba biitleid ei lase" =D
Naljamies.
Ratsust edasi liikus elukummaline grupp koosseisus "tahaks juba biitleid kuulda"-Timps, roosa juuksesalguga üleni mustas ja needitud gooti neiu (täiskomplekt ikka, nohh), cowgirl Tiiu, kõigesööja Carry, "Power Hit Radio"-P, Timpsi tõsiste jututeemade kallal pead vaevav sõber ja üks blond liiga alalealine ja liiga ennasttäis pesueht beib, kes oli nii ülbe, et kui ta poolel teel kuhugi ära kadus, siis keegi kaks korda ei küsinud, et kuhu neiu kadus. Seltskond oli igatahes kirju (no täielik kärrimaailm) ja tuju oli hea. Jalutasime From Dusk Till Dawni juurde, jändasime seal nende fishy-dodgy inimestega, kes ukse peal töötasid ja otsustasime lõpuks siiski Avenüüsse minna.
Tee peal kohtasime kõigepealt üht suvalises suunas ropendavat ja ülbitsevat vene noormeest, kes oli alguses valmis oma tühjade sõnade eest ka rusikatega seisma, aga mõne aja pärast nõustus niisamagi suhtlema. Selgus, et kui mõjuvalt veenda, siis oskab ka bussiootepaviljonide lõhkuja tüüp inimese moodi käituda. Eesti keelt ta meie tutvuse jooksul kahjuks siiski selgeks ei saanud, aga mis parata. Mõni on lihtsalt lootusetu põmmpea =P
Vähemalt oli ta nõus jupike aega tegelema selle nutta löristava ja hüsteeritseva neiuga, kelle me Linnavalitsuse trepi pealt leidsime ja kellega me ülejäänud vähe pikema jupi ajast tegelesime. Nohh, mitte küll kõik, sest neiu, keda oli röövitud ja kes oli ise täis nagu tinavile, ei tahtnud meie häid soovitusi kuulda võtta, nii et enamus meie seltskonnast tüdines temast ruttu. Pärast poolt tundi jamamist saime neiu lõpuks õiges ehk politseijaoskonna suunas kõndima ja siis avastasime jälle, et P on kadunud, nii et pinget jätkus kauemaks =)
Hommik oli ilus ja päikeseline ning pärast uute (seekord sõbralike ja mitteropendavate) vene noormeestega Westmani ees bondimist ja söögiisu ära võtvat P asukoha trackimistööd, jalutasime meie kirjust seltskonnast järelejäänud riismetega mööda sürreaalset Vabaduse väljakut ja Kaarli puiesteed trollipeatuse poole. Väga lahe oli seal niimoodi kolmekesi hommikustes päikesekiirtes kõndida. Isegi pärast kuute tundi tantsimist ja ringisebimist ei tundnud ma eriti väsimust. Tuju oli vist lihtsalt nii hea. Aga koju tahtsin küll ruttu jõuda. Senikaua kuni mul seal üks röhkiv tegelane ja see teine ees ootamas on, tahan ma alati kiiresti koju jõuda =)
All in all, mulle meeldis see sünnipäeva tähistamine väga, eriti veel pühapäevane magamismaraton koos vahepealse päevitamise-, seapihhitamise-, pitsa- ja O.C.-pausiga.
Aga päris purju ei jäänud ka seekord. Kontroll oma kanapeakese üle oli igatahes koguaeg olemas. Maitea, proovib ehk aasta pärast uuesti. Hetkel annan alla ja aktsepteerin fakti, et mina end vist selle elu sees enam täis juua ei suuda. Aga ehk ongi parem - igast muudki toredat ju, mida selle rahaga ette võtta (loe: Itaalia paadisõidu fond) =)
reede, juuli 04, 2008
Suvi, sina vä?
Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.
Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...
Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)
Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)
Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.
Nende 23 soojakraadiga sain mina küll täna täiesti ootamatult vastu laupa, kui Rafiga keset päeva õue läksin. Aknast vaatasin, et ahh, mingi viimasel ajal juba tavaliseks saanud kergelt päikeseline ilm hooti sonksi rikkuvate vihmapiiskade võimalusega. Aga võta näpust! Täitsa suvi ju!! Kirusin end maapõhja, et alles kell 11 ärkasin ja ühe ajal välja sain ning lubasin pühalikult edaspidi õhtuti varem magama minna, et anda enesele tulevikus võimalus korralikeks päikeseseanssideks.
Mõned vahepealsed päevad veetsime Saaremaal, sealgi paistis päike ja õue kaetud laua taga (jahh, me põhimõtteliselt lihtsalt ainult sõime koguaeg) oli suurem osa ajast täitsa soe, aga kuna ilm oli hullumeelselt pilvine, siis käis minul jakk selga ja seljast ära nii kord paari minuti jooksul =)
Hea rahulik oli seal saare peal. Isegi praami peal oli mõnus ja lahe olla. See töönädala keskel ringireisimine tasub ikka kuhjaga ära - ei pea mingite hullunud rahvamasside keskel tõuklema...
Homme tuleb pralle, looking forward to it. Peiku sai mul aastakese võrra vanemaks ja targemaks ning sel puhul lubati pärast muude klubide külastusi kordust Ratsu baaris käigust. Eelmisel reedel käisime seal. Ma olin eluaeg tahtnud seal ära käia, aga keegi mu senistest kaasklubitajatest ei söandanud väga. Et pidavat kole koll koht olema. Polnud see nii jube ühti. Vastupidi - jumalast normaalne pleiss ju! =) Teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ja vastutulelikud, külastajad normaalses konditsioonis ja mitte üks ei norinud tüli. Mina üksi olin see riiukukk seal keset tantsupõrandat. Well, ütleme nii, et mind provotseeriti =P
Ja ausõna, ma ei olnud purjakil. Täitsa asjalik olin. Viimasel ajal on lihtsalt käimas mingi selline paradoksaalne nähtus, millele mina ei oska nime anda. Nähtus seisneb selles, et kui ma olen ise kaine seltskonnas, kus kõik teised tarbivad alkoholi, tundun ka mina kergelt vindiseks jäävat. Liig suur empaatiavõime ehk? Vaevalt et see nüüd kaaskondlaste hingeaurudest tuleneb...
Samas võin klubides lühikese ajavahemiku jooksul tarbida suurtes kogustes erinevatest kangetest alkoholidest valmistatud kokteile (no näiteks iga kolmveerand tunni järel ühe ja nii mitu tundi järjest) ja olla täiesti mittepurjus. No ikka kohe nii kaine, et selle peale mõtlemine teeb vihaseks. Rahast hakkab kahju, nohh =)
Aga nendest kahest tervitusnapsust jääb homme küll tõenäoliselt väheseks. Kui need just topeltsuuruses Long Islandi jääteed pole... =) (Siinkohal tervitused Veronikale, kes seda koksi kunagisele täiskarsklasest alkoholi nadi maitse üle virisevale minule soovitas).
Selle peale meenub üks hiljuti vaadatud Seksi ja linna osa, kus Samantha korraldas peo "I don´t have a baby, everybody DRINK!" Tollest uskumatult heast ja ajaga oma kvaliteedist mitte midagi kaotanud seriaalist olen ma nüüdseks juba kaks superhead peo-ideed saanud. Teisest ideest siinkohal igaks juhuks ei kõssa, aga need, kes kõnealust osa näinud, tõenäoliselt aimavad. Vihjeks vaid niipalju, et "one woman´s trash is..." ;)
Kui korraldamise-isu tagasi peale tuleb kunagi, saavad mõlemad ka ära korraldatud, that is a promise.
neljapäev, juuni 26, 2008
Nagu teile meeldib...
Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D
Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P
Seekordne jaaniõhtu möödus peaaegu eestlaste tavade kohaselt, traditsiooniliselt. Käisime Vargamäel teatris, aga etendust ei vaadanud. Politsei käest saime trahvi, mina olin kaine autojuht, aga ei juhtinud. P jõi punast veini viina ja kokakoolaga. Mina olin vahepeal täitsa ilma püksata ja siis jälle paaris meestepükstes, millega oli võimatu kõndida, sest need olid mulle nii suured, et vajusid astudes rebadele. Mis astudes - isegi seistes vajusid alla, kui just P neid parasjagu selja tagant sõrmega üleval ei hoidnud =D
Teile jääb sellest kõigest nüüd kindlasti sootuks vale mulje, aga nii vast ongi lõbusam =P
laupäev, juuni 21, 2008
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest, kuidas me hommikul lastekamba ja järelkäruga Audru ringraja poole teele asusime, kuidas kohale jõudes olid taevas Navitrolla pilved ja meeleolud kõigil algava päeva ootuses head ning sellest, kui palju kasu on korralikest prillidest, kui vaja kedagi olulist - seda kõige tähtsamat - rajalt üles leida ja jälgida, aga koju jõudes ja Põlva piima mumuu brändi Hooaja mango-astelpaju jogurtitopsi avades sain kohe aru, et nädala hitt on sündinud ja ma pean kirjutama hoopis sellest. Väga hea on. Uskumatult hea. Kui ma nii magamata ja loid poleks, võtaks kohemaid jalad selga ja kobiks poodi uue topsi järele. Enne topsi avamist ma veel piidlesin seda külmkapi riiuli pealt umbusklikult, et nii suur tops ja ei tea, kas jaksan ühekorraga nahka pista. Aga praegu võiks veel kaks topsi sedasama jogurtit vabalt ära süüa. Või ärkasid mu maitsemeeled lihtsalt päev otsa värskes õhus viibimisest ellu...?
reede, juuni 20, 2008
Ilus, lõbus, tore elu
Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)
Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.
Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)
Eile käisime R-ga, ptüi, P-ga tähistamas. Minu tungival pealekäimisel (kuigi ega ma end tõtt-öelda oma soovi pealepressimise nimel väga äärmuslikult katkestama ei pidanud =P ) läksime Villa Thaisse. Ma olin juba mitu aastat nende visiitkaarti märkmiku vahel kandnud ja planeerinud, et ükskord lähen käin ära. Visiitkaardi peal nimelt reklaamiti taimetoitu. Kohale jõudes selgus, et Tai restoran nagu Tai restoran ikka ja pakutakse ka lihatoite. P, kes on üldse meeldivalt avatud igasugustele uutele ideedele ja kohtade külastamisele, proovis ka minu tellitud Indiapärast juustu spinatikastmes ning mina osutasin vastuteene ja sõin tema sütel küpsetatud kana. Naljakal kombel meeldis mulle tema tellitud roog seekord rohkem ja vastupidi. Ahjus küpsetatud jäätis šokolaadi-pähklikastmes oli samuti täitsa maitsev. Küll pigem huvitav kui maitsev, aga ega alati ei saagi kõik asjad olla kümme punkti kümnest. Minule meeldis väga Villa Thai interjöör, peamiselt seintel rippuvate elevantside ja ringisillerdavate unistusesiniste ettekandjate tõttu. Meie ettekandja unustas küll kohvi ära, aga oli muidu väga viisakas ja abivalmis ja kannatlik. Ja ei tutistanud mind selle eest, et ma spinatikastet laudlina peale ajasin, nii et mõistev oli ta ka =)
Täna käisin samas kandis täditütre lõpupeol. Park Café-sse polnudki varem sattunud. Ükskord proovisime küll, ent oli esmaspäev ja kohvik kahjuks suletud. Siis õhtustasime hoopis sealsamas lähedal asuvas kohvikus Kadriorg, kus oli samuti täitsa kena. Tolles kohvikus proovitud road mulle kahjuks eriti mokkamööda polnud, aga vabalt võisid lihtsalt seekord sattuda sellised toidud, mille üle minu maitsemeeled ei rõõmustanud.
Tänases Park Café-s seevastu olid imemaitsvad lahtised pirukad ja imeline õhuline tort (midagi laimiga vist, üleni valget värvi). Teise korruse interjöör oli armsalt romantiline. Sugulasi näha ja nendega jutustada oli üle ootuste vahva, kõige vahvam oli aga istumise lõppedes kojusõit vanaisa kaubikus. Vanaema nimelt istus kõrvalreisija kohal ja mina kui kõige noorem ronisin siis auto sellesse ossa, kus tavaliselt kaupu veetakse. Ega seda liikluseeskirjade kohaselt tegelikult teha ei tohiks, aga ma vabandasin oma käitumisviisi sellega, et mu vanaisa on pool elu taksojuht ja ülejäänud pool kaubaautode sohver olnud ning et minu "pargi ja sõida" meetod ehk oma auto Kristiine keskuse parklasse jätmine ja trolli + trammiga Kadriorgu minek tuli kasuks nii keskkonnale kui ka loodetavasti minu jalalihastele, mis juba paar päeva enam E 270 ei sisalda ja on täiesti kõndimis- ja jalutamisvõimelised. Kaubiku tagumises osas kaubaaluse peal loksumine meenutas natuke lapsepõlve, näiteks Rock Summeri aegu, kui ma isa ja ta karja sõpradega koos ühte autosse mahtusin. Mis tähendab siis seda, et mina mahtusin pagasiruumi, mis oli ülitore, sest lastele just sellised asjad meeldivadki =)
Lühikese teekonna jooksul Kadriorust Kristiinesse sai peaaegu et läbi võetud üks väga oluline ja samas armas teema, aga sellest olen ma siin juba varem nipet-näpet kirjutanud, nii et täna las jääda.
Koju jõudes ja oma armsa seapõrsaga oma armsale aiamaale siirdudes märkasin, et mõned algelised pisikesed rohelised kirsid on ei-tea-mille mõjul punakaks värvunud. Loodame, et Merko enne jaole ei jõua, kui kirsid valmis ja Rafi neid kasvõi veidike puu all koos kividega ragistada on saanud =)
esmaspäev, juuni 16, 2008
"Viimased poolteist kuud teil veel jäänud siin..." sõnab lähedalasuva eramaja omanik meist oma aiakäruga mööda kõndides nutusel ilmel. Jään talle paariks sekundiks mõistmatu näoga otsa vaatama, kuid siis meenub kohe ka, milles asi. Sellele armsale rohelisele maalapile, mis meie maja ees laiub, torgati eelmisel nädalal raudtorud puna-valgetriibuliste lintidega. Tähendab - mõõdetakse maad, tähendab - plaanid on jõus, tähendab - varsti läheb ehitamiseks. Tähendab - meil notsuga pole varsti enam mõnusat nurgakest, kus rahulikult ja segamatult jalutamas ja naadilehti nosimas käia.
"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?
Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.
Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...
Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.
Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.
"Merko juba taotleb raieluba," jätkab platsi kõrval oleva maja omanik poolnukralt, poolvihaselt. Ma ei hakka talle seda oma tavalist juttu rääkima, mida teistele "külaelanikele", kes poest tulles ja kodu poole kõndides põssaga jutu käivad puhumas ja meie platsile nadi tulevikku ennustavad. Neile ma ütlen tavaliselt, et ma loodan, et ehitajad vähemalt need platsiäärsed kõrged kased alles jätavad. Mingid vanad ja kõverad kirsipuud nende jaoks loomulikult väärtus pole... Kõrvaltmaja onule ütlen hoopis, et halva asja hea külg on see, et kui meie rohelisele platsile majad ehitatakse, ei käi imbetsillid enam pajupõõsaste alla prügi loopimas. Onu ühmab vastu, et tjah, eks see ole tõesti hea asi, sest temagi on tüdinud oma aiast sinna platsi äärest tuulega kandunud jäätisepaberite, tühjade plastkarpide ja muu sodi korjamisest. Ma ise leidsin vaarikapõõsaste vahelt ükskord hunniku vanu küünelakke. Kelle mõistus need sinna oli organiseerinud, ma ei tea, aga seal need olid. Lisaks igasugusele muule olmeprahile. Mõnes mõttes saan ma aru nendest (tõenäoliselt) noortest ja (ilma igasuguse kahtluseta) rumalatest inimestest, kes tulevad poest, söövad näiteks kommipaki tühjaks ja viskavad ümbrispaberi(d) põõsa alla. Aga mis vägi paneb inimest oma kodusest majapidamisest prügi kottidega keset linna asuva endise aiamaa peale tassima?
Kuigi meil on hea meel, et kortermajade ehitamisega kaasneb ka prügi sellesse konkreetsesse kohta mahaviskamise lõpp, on meil mõlemal siiski kurb, et see kena roheline ala igaveseks kaob. Ei teagi, kummal meist rohkem kahju on - kas temal seepärast, et mingid tüübid talle tuleval aastal samal ajal aknast aeda vaatavad ja tal oma koduaias enam kunagi mingisugust privaatsust ei saa olema või minul sellepärast, et meil notsuga pole siis enam eriti kusagil jalutamas käia. Umbes saja meetri kaugusel asub küll üks pisike puudesalu, aga seal pole loomaga eriti vahva ega turvaline käia, kuna lisaks igasugustele joodikutele-narkomaanidele leidub seal alati maas ka klaasikilde ja sedasama, mida ka meie praeguse jalutusplatsi äärest põõsaste tagant leida võib - palju igasugust prahti. Kõik muud rohelised rohkem või vähem eraomanikuta platsid, kus näiteks meie maja koeraomanikud oma loomadega jalutamas käivad, asuvad majast liiga kaugel, et sinna seaga minna. Siga nimelt kõnnib aeglaselt. Enne eriti edasi ei liigu, kui kogu jupp maad tema ümbrusest on läbi uuritud. Juba minek üksi võtaks ligi tund aega aega, teist samapalju tagasitulekuks... mõttetu ja vaevarikas. Lisaks kulgeb tee kõige lähedamalasuva puhta jalutusplatsini mööda autoteed (teepeenar, nohh) ning kuigi see asub eramajade vahel, pole seal näiteks talvel libeda ja möödasõitvate autodega kõige turvalisem. Isegi, kui häda sunnil kuidagi hambad ristis saaks hakkama, siis mis mõnu minul sest nürist notsu edasi-tagasi transportimisest (loe: sikutamisest) on? Loomaga koos aja veetmine peab ikka lõbus olema, mitte pidev närvide mäng, et äkki nüüd mõni tähelepanematu autojuht sõidab mu põrsikule otsa või et kas me ikka jõuame enam-vähem normaalseks ajaks tagasi koju. Lisaks sellele ei tahagi minisead talviti pikalt õues olla. Suurte miinuskraadidega vaid nii keskeltläbi 5 minutit, et saaks häda ära teha. Sipsti õue-sipsti tuppa. Mingisugusest sipstist ei ole loomulikult enam juttugi, kui meil maja ees seda mõnusat võpsikut pole.
Kõik märgid näitavad, et meil Rafiga tuleb varsti ikkagi üks uus kolimine ette võtta. Mitte et mul oleks absoluutselt mingisugustki soovi kuhugi mujale kolida. Siin, kus me elame, on kõige parem ever!!! Mitte kunagi mitte kusagil pole nii ilus ja tore ja hea olnud. Esiteks on Kristiine linnajagu mõnusalt roheline (ma ei väsi seda kordamast, aga see on nii ja see on täiega kaif!), praegugi, kui aknast välja vaatan, on kõik üleni roheline, vaid kaugelt paistavad kaks Marja piirkonna paneelmajade nurka ja veidi lähemal kaks laternaposti.
Teiseks on siin hästi kodune. Koduse tunde loovad muidugi eelkõige arvukad eramajad, kuid näiteks ka sellel kortermajade pundil, kus ma ise elan, pole viga. Kena ja rõõmus näeb välja, pealegi on need hästi inimesesõbralikult paigutatud. Väga zen, nohh =)
Kolmandaks asub see lähedal nii minu töökohale kui ka kõikidele minu viiele lähisugulaste pundile (igaühe juurde poolteist kuni kolm trollipeatust). Kesklinna saamine võtab autoga aega vaid mõned minutid, trolliga keskeltläbi veerand tundi. Suur toidupood on kohe nurga taga. Võpsiku taga, õigemini. Mingit linnakära ega saasta siin pole, samas on linn kohe käe-jala juures, kui peaks tahtmine tulema. Mugav. Ja ilus ka. Kuigi varsti mitte enam notsu ja minu jaoks, sest mõne aja pärast on nende platsi peal olevate raudvaiade asemel mingi maja vundament...
Okei, me võime ju omale hea õnne korral samaväärse elupaiga leida, aga kõige rohkem hakkan ma tõenäoliselt puudust tundma ikka just sestsamast rohtukasvanud endisest aiamaast. Lisaks tavapärastele võililledele kasvavad meil siin ka hüatsindid, sinililled ja tulikad. Isegi tulpi olen kohanud! Kirsipuud, tikri- aroonia- ja vaarikapõõsad. Maasikapuhmad, mida nots erilise innuga revideerimas käib. Piparmünt ja meliss. Pole siis ime, et ma nende nelja suvega seda maalapikest natuke nagu meie omaks olen pidama hakanud. Muidugi, asja mõistusega võttes saan ma aru, et see on Merko maa, mitte minu ja põrsiku oma. Aga vaevalt, et keegi selle firma töötajatest teab, et selle platsi peal elavad kuldnokad, musträstad, ööbikud ja kelmikad varesed. Lisaks muudele lindudele. Kui ma mõnikord Rafiga öösiti või õhtul hilja õues käin, kostub siin erinevate lindude laulu. Päeval nad miskipärast niimoodi ei vidista ega laksuta, aga öösel on mõnikord tunne, nagu viibiks keset džhunglifilmi =) Eelmisel suvel isegi lindistasin üht laulukoori, see on mul telefoni sees veel olemas. Kui juhtme leian, riputan siiagi üles.
Ma ei hakka halama teemal "kuhu küll kõik need vaesed linnud lähevad, kui nende pesapuud maha raiutakse". Teiste puude otsa lähevad lihtsalt, nohh. Ma halan pigem ikka sel teemal, et kuhu meie põssakaga läheme, kui see plats siin täis ehitatakse ja et on nukker, et aina rohkem rohelust linnast kaob ja silmale vaatamiseks jääb päev-päevalt vähem.
neljapäev, juuni 12, 2008
I can build you a bigger closet. Welcome home, baby!
Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.
Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)
Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)
Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...
Hetkeks ma juba mõtlesin, et Mr. Big on ideaalne mees, aga siis keeras kõik järsku viltu ja ees ootas üle kahe tunni ootamatuid käänakuid ja pöördeid nagu kõige vahvamatel ameerika mägedel.
Ehk siis käisime kamba tüdrukutega Seksi ja linna filmi vaatamas. Mulle täitsa meeldis, kuigi täispikk linateos oli oma tonaalsuselt mõnevõrra erinev teleseriaali osadest. Need pooletunnised sutsakad olid alati kuidagi poolnaljaga, suurem osa situatsioonidest olid kujutatud läbi huumoriprisma. Film seevastu võttis kõike väga tõsiselt, nohh, välja arvatud muidugi need kohad, mis olid "midagi nii naljakat, et peab naerma". Filmi sisu üle pikemalt ei arutle, sest kui ma õigesti mäletan, on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus Seksi ja linna filmi ise vaadata, mitte kellegi blogist sisuanalüüsi lugeda ja sel kombel omaenda üllatust rikkuda =)
Vahetult enne kinnominekut rääkis üks tuttav noormees mulle, et internetikeskkonnas pidavat paljud mehed seda uut filmi koledal kombel siunama. Mitte et nad seda näinud oleksid, aga vist olevat mõnedele valupunktiks seriaalis ja filmis nende arvates vohav kergemeelsus. Saalis oli küll hämar, kui me sinna jõudsime ja tuled pandi vahetult pärast seda kustu, kui me oma kohad olime üles leidnud, seega polnud meil erilist šanssi ringi vahtimiseks ja publiku uudistamiseks, kuid seansi ajal kuulsin koos teistega ka meeshääli naermas. Järelikult ikka pole nii hirmus see asi, mis? =)
Ja seda ka veel, et polnud need sviidi haibitud istmed nii mugavad midagi. Sesmõtset mugavad muidugi olid, aga ma ei ütleks, et mugavamad kui tavalises saalis. Ehk lasub põhjus minu eilsest trennist üleni tuikavas ja valutavas keres, millele vist ükski tool ega diivan hetkel liiga mugavana ei tundu. Ma arvan, et kõige parem mõte on lihtsalt homme jälle kinno minna, aga siis juba tavalisse saali ja lihtsa inimkatsetuse meetodi abil välja selgitada, kas mul oli õigus, sest vaevalt, et kogu see piimhape homseks jõuab haihtuda...
Tellimine:
Postitused (Atom)