See postitus on suunatud eelkõige neile, kes on minult küsinud, et mis nendes seafarmides siis ikka niiväga hullusti on...
Mina ei ole PETA ja ma ei nõua, et kõik minu sõbrad-tuttavad lõpetaksid lihasöömise. Küll aga jääb sellist küsimist pärast järgneva video vaatamist eeldatavasti vähemaks. Ma vähemalt väga loodan, et see video toob selgust. Lapseootajatel ja nõrganärvilistel palun tungivalt mitte vaadata.

http://getactive.peta.org/campaign/iowa_pigfarm_abuse2


Ühtlasi tahaks lühidalt lahti seletada ka vastuse küsimusele: "Miks peaks keegi jänestele pesuvahendit/küünelakki/lõhnavett silma tilgutama?". Minult ikka on seda paar korda küsitud, kui ma olen näiteks mõne oma sõbranna meigivarustusele tähelepanu juhtides maininud, et pooled tooted tema meigikotist on loomade peal katsetatud ja see pole hea. Küsimuse vormis vastust saades mõtlen tihti omaette, et muidu nagu arukas inimene, ja nüüd selline küsimus. Aga nohh, öeldakse, et rumalat küsimust pole olemas...

Pesuvahendid/küünelakid ja üleüldse kogu kodukeemia ja kosmeetika valdkonda kuuluv tootevalik võib teadupärast tarvitamise ajal kogemata sattuda. Ükskõik kuhu. Küürimispulber võib sattuda käe peale, aerosool silma, küünelakk sellega mängima sattunud lapsele suhu, mida iganes. Selleks, et teada saada õnnetustega kaasnevaid võimalikke ohtusid ja tagajärgi, viivad arvukad kosmeetika- ja keemiatööstuse poolt palgatud laboritöötajad läbi katseid loomade peal. Umbes et mis saab siis, kui pihustada koerale parfüümi silma ja seda sealt kümne minuti jooksul välja ei loputa. Või tunni. Või kahe päeva. Või mis hakkab selle koeraga juhtuma siis, kui tema marrastatud nahale valada näiteks õlivärvi või katsetamisjärgus olevat pihustatavat plaastrit. Mitte et inimesed oleksid niivõrd opakad, et omale katkise käe peale värvi valada, aga õnnetusi juhtub ja ega ilmaasjata panda paljude toodete pakenditele kirju "mitte kasutada vigastatud või ärritatud nahal". Näiteks WC puhastusgeelide pakenditel on raudpoltnael alati kirjutatud, et toote kasutamisel tuleks kanda kummikindaid ning toote kokkupuutel nahaga vastav kehaosa koheselt ohtra veega loputada, mõningatel juhtudel isegi arstile näidata. Tähendab - on ohtlik. Ja kuidas tootjad teada said, kui kaua ja mida ja kuidas tohib? Mõelge ise edasi. Mina ei viitsi enam kirjutada nii elementaarsest asjast.

Või nohh. Järgnevale küsimusele, et "aga siis ongi ju hea, et neid tooteid katsetatakse enne loomade peal, kui tootmisse lastakse" vastaks küll juba ennetavalt ära, et:

* toodete katsetamiseks on juba ammu muid võimalusi, mis ei hõlma loomi, linde, inimesi ega muid elusolendeid

* need võimalused pole kulude poolest kallimad kui loomkatsete teostamine, lihtsalt harjumuspäraste viiside muutmine on asjaomastele tegelastele aeganõudev ja tülikas

* ma isiklikult ausaltöeldes kasutaksin küll mingit looduslikku, keemiavaba, vähem aega säilivat mögla, mida pole loomade peal testitud (jah, sellised on täiesti olemas), kui vähegi võimalik.

Kõige lõpuks on loomade peal juba testitud ning inimestele kasutamiskõlbulikeks tunnistatud aineid lademetes ning sama hästi võiks uute toodete arendamisel kasutada neid. Aga ei. Sest senised kortsude- ja tselluliidivastased kreemid ei üllata enam kedagi. Ja kes ikka jaksab pidevalt oma tualetti sidrunilõhnalise õhuvärskendajaga värskendada? Vaheldust on vaja!