Pärast seda, kui me oleme tund aega shokolaadikohvikus istunud, küsib ta: "On sul praegu kiire? Mis arvad, kui läheks Stocki? Mul pole ühtegi kleiti ja see käib mulle täiega närvidele.".
Ei, mul ei ole kiire ja loomulikult on mul aega oma pisikese blondi õega Stockis shopata, eriti, kui tal on taoline eksistentsiaalne probleem. Pärast tunniajalist kleitide valimist ja selgapassimist kuuleme valjuhääldist, et hilisest kellaajast tulenevalt ostukeskus suletakse, kuid söögikaupade osakond jääb avatuks, bla-bla-bla. Asutame end minekule. Kusagil poolel teel eskalaatoritega allapoole lausub ta: "Saaksid sa aidata mul vene keelt teha? Mul on suvetöö ja ma nagu absull ei saa aru, mis nendes tekstides kirjutatud on.". Kell on 21 õhtul ja mul oli tegelikult kavas telkut vahtida, aga kui kaalul on mu õe ainest läbisaamine, siis... Pealegi olen ennegi vene keelt õpetanud, nii et. Kuigi vastutustundlikum oleks olnud seda paluda juba siis, kui ma päeval helistasin, et jou, Ruu, kassa muga pärast juuksurit kohmikusse tuled? Aga hea, et üldse palus. Hea, et üldse muret tunneb. Vihikut lappas edasi-tagasi ja ütles poolnaerdes, et pole seda aasta aega näinud. Aga tehtud saime. Kuigi kaheksandas klassis ei peaks tähed enam sassis olema, aga vähemalt ta püüdis. Seda oli näha ja mina kui igipõline diplomeerimata pedagoog õpilastes just püüdlikkust kõige enam hindangi.

Kusagil Djaadja Fjoodori ja Koomnata Martina vahepeal jäi mu pilk pidama pisiõe sõrmusele. Küsisin, et näidaku lähemalt. Selgus, et tegemist oli lihtsate rõngastega - sellistega, mida Saku On Ice pudeli küljest saab. Miks need sõrme ümber toppida? Aga sellepärast, et siis tead hommikul, mitu pudelit õhtul ära jõid. Geniaalne, kas pole? Mina küll temavanusena selle peale ei tulnud, et äratõmmatud triibust ülejäänud kõrtest omale ilus värviline kaelakee valmistada. Inimene õpib kogu elu.

Nüüd aga sellest juuksuriskäigust. Mul selline kahtlane karvane tunne, et olen (vist) kinnisidee küüsi langenud. Nimelt üritan ma juba viimased pool aastat oma kiharaid helevalgeks muuta. See, mis mulle eile pähe tehti, ei erine aga kuigivõrd eelmise korra tulemusest. Minul on tunne, et saaks ikka veel valgemaks kuidagi, aga õde ja terve kari juuksureid, kes seda vesinikutamist huviga jälgisid, väidavad kõik, et on küll väga hele ja rohkem enam ei saa. Küsimus suurele ringile: Is THIS blond enough? Kas ma võin pensionile minna?

The Jackal, Orkutis

No mis parata, ikka meeldivad kõige enam need lood, mis enda elule soundtrackiks sobivad.

Vot see on just selline asi, miks vahetevahel tekib soov igasugused kontod ära lõpetada. Keegi sexkutt36 oli mulle järgneva kirja saatnud: Kas sa amatöör sex filmis sooviks olla...Tasu 25 000 kr.Kui huvi anna teada.) :)

Esimene reaktsioon oli tuttavatele moderaatoritele hädakisa sisaldava meili kriblamine.

Teine reaktsioon oli sexkutt36-le kirjutada, et "kulla mees, ma võtsin just puhkuserahaks suurema summa välja. What makes u think, et ma soovin su näruses filmis osaleda?".

Kolmas reaktsioon oli jälgida tema reaktsiooni minu erinevate reaktsioonide peale. Sõnaga - ma palusin viisakalt, et ta nimetaks mulle mõne toreda põhjuse peale raha, miks ma peaksin üldse mõtlema mingi sellise asja peale. Mille peale saabus uus kiri: "anna msn".
No kurat, ega ikka ei anna küll!

This is where red lipstick gets you! Always make sure you have a pocketknife with you just in case some of the great directors of our time might think that you`d fancy a role in their "amatöör sex film".

Mitte üldsegi seks teema. Paluks edaspidi alla milli mitte pakkuda. Ja et oleks hea süzhee ja taustamuss ja andekad kaasnäitlejad, eksole.

Varaöine vestlus minu pisikese õega.

Kui ma talle reedel kell 19 helistasin, et noohh, kas lähme siis kinno ve?, oli tema end juba jõudnud täis kaanida ja üritas väga viisakalt mulle selgeks teha, et ta ei tahaks lihtsalt kino jaoks kaineks saada. Kuna ma olen vanem ja targem ja pean eeskuju näitama, ei hakanud ütlema ka, et no problemos, mul on kodus kapis kolm ja pool pudelit Elvet ja külmikutäis mahla. Mina võin ju olla always up for new experiences, aga tema on 15. Aastat vana.

A täna, mingid tunnid tagasi, justsamuti nagu ka siis, kui me vahetevahel koos põrsikuga jalutamas käime ja oma perekonda ja suhteid huumoriga lahkame ja üksteisele surmtõsiste nägudega (ent veikese muhelusega silmanurgas) lubame, et "jaa, sellel ja sellel kuupäeval hakkame tõsiselt sporti tegema", tabasin end taas kord mõttelt, et deem, tänavatarkus vist on ikkagi omaette tarkuse liik. Minu pisikesest õest on nende tänaval veedetud aastatega saanud arukas noor tshikk. Viskas mulle selliseid lauseid, et ma kergitasin imestusest kulmu. Mõlemat tegelikult. Selliseid mõttekäike ja -avaldusi ei ootaks ka oma magistrikraadiga sõpradelt-tuttavatelt. Meenus, et ma polegi temalt veel tunnistuse kohta küsinud. Et kas sai selle üldse... Ju vist ikka...hoolimata sellest, et ta vahepeal kuid koolis ei käinud. See polegi minu jaoks oluline nüüd, kus ma näen, et tal on arukene peas. Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ta hüppas mõlema jalaga täie hooga otse keset sopalompi ja ei pistnud oma nina sealt välja enne, kui õige aeg tundus käes olevat. Sest mina olen eluaeg tubli kooliõpilane olnud, nõrkemiseni õppinud ning ka neeruvaludega kooli roninud. Ja kuhu ma sellega välja olen jõudnud? Vastikustunne kõige vastu, mida PEAB tegema ja nn. läbipõlemissündroom.

Ma ei tea ainult, kuidas me nüüd edaspidi koos pidutsema hakkame. Kaks äärmust on keskpunktile lähedamale liikunud. Tavaliselt käis see ikka nii, et mina kaagutasin kõrval, et "appiii, midasaomaarustTEEED?!", kui ta meie seltskonnas südamerahuga õlle/Bacardi Breezeri/VodkaMixi lahti korkis ja selle siis loetud minutitega ää hävitas. Tema aga muheles ja ütles: "Jaa-JAA, ma tean küll - sina oled selline tubli ja korralik, aga vaata - mina ei ole selline, nii et...". Ja kui ma talle kooliõpetajahäälega meelde tuletasin, et ta on nohh...kõigest 13, vaatas ta mulle oma hiiglaslike hirvesilmadega otsa ja tuletas meelde, et tal on juba mitmeaastane kogemustepagas, nii et ma võin rahulik olla. Noored tõesti joovad end surnuks siin Eestis.

Aga nüüd olen mina see, kes Kalvis omale veini kõrist alla kallab lootusega, et ehk saab siis autos magada ja Ruu on see, kes mulle vesiselgeid lahenduskäike ette söödab. Ma ootan veel natuke ja siis lähen pärin selle indigolapse käest, mis nõu tal mulle karjäärialaselt anda on =)

Nii või teisiti. The Banger Sisters =D

Reede. Südaöö. Esimene pisike perenägelus. Nii kõnelevad üks kaine ja üks kes-teab-kui-palju-vägijooki-tarbinud inimene.

"Carry, see, mis seal väljas täna toimus...sa sittusid mul hinge täis."
"??"
"Sa sõna otseses mõttes kakisid mulle ühe junni hingepõhja."
(Carry naeratab, sest võrdlus on tabav. Ropp, aga tabav.)
Järgneb vestlus, mille jooksul vähem kaine inimeseloom suudab kainet inimeselooma solvata, mida viimatimainitu mõne fraasi möödudes edukalt järele aimab. Vähemkaine topib papud mitte just kõige õnnestunumalt jalga ning pöördub minekule. Keegi on saanud haiget ja keegi teine on saanud rohkem haiget, aga kumb täpselt, seda ei oska kumbki määrata, sest... üks on kaine ja teine vähem kaine.

Järgneb vestlus koridoris, kus kaks inimeselooma üritavad lahata, mis korteris sees olles valesti läks ja tagasi saada seda, mis siis, kui päike paistis, veel oli. Aga nad ei kõnele ühes rütmis, sest üks on kaine ja teine natuke vähem kaine. Vahepeal kõnelevad nad üksteise lausetesse sisse, siis jälle otsivad pilguga mööda seina vilades õigeid sõnu justnagu abitud väikesed lapsed, kes põrandalt sobivaid klotse otsivad. Võibolla on hea, et üks on kaine ja teine tsipa vähem kaine, sest kui mõlemad oleksid kained, siis läheks kätshiks kätte ära. Või siis mitte. Kurat seda teab.

Enam ei saa kaine niisama minema jalutada, kui igav hakkab. Sest tal on tee ära lõigatud. Tema ees seisab üks, kes on tsipake vähem kaine ja kellest ta hoolib just täpselt niipalju, et tahaks tollele vahepeal näkku karjuda: "Kurat küll! Kui sa laseksid mul ASJAST rääkida, siis sa saaksid aru, et NEED teised asjad ja teised inimesed ei peaks sulle kõige vähematki muret valmistama.". Selle asemel, et rääkida asjast, defineerivad nemad kainet inimest ja natuke vähem kainet, kellest üks on vastand igavale, keskpärasele ja tavalisele ning teine astub parajasti lifti, öeldes "Kohtume kümne minuti pärast siinsamas, mõtle senikaua välja need kolm sõna minu kohta.".

Ta jääb hiljaks, sest otsustas enne kluppiminekut dushi all käia. Ta jõudis pea ära pesta ja on õnnelik. Ka mehed tahavad ilusad, esteetilised ja viisakad välja näha. Kolme iseloomustavat sõna ei jõudnudki välja mõelda. See-eest mõtles kaine kogu see aeg teist oodates millegi muu peale.
"Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei kavatse kannatada sinu nokkimist minu mineviku kallal. Ma tahan, et see, mis seal oli, ka jääks sinna."
"Sinu minevik! Kui sa teaksid, missugune MINU minevik on! Ma olen ka igasuguseid asju teinud. Igaühel on minevik. Ma ei kavatsegi nokkima hakata. Me peame ükskord maha istuma ja oma minevikkudest vestlema."

Üks kaine ja üks vähem kaine inimene on jõudnud millenigi, mis "kõlab nagu plaan". Mängu nimi on "I have never..." ja kaine kuulis sellest esimest korda hittseriaalist "Lost". Ei teagi, miks kaine seda nende ühist mängu rohkem ootab, kas pihitooli-efekti pärast või uudishimust selle vastu, mida vähem kainel tema pattudele vastu panna on.

Takso sõidab ette ning vähem kaine inimene sõnab: "Mul on pohhui sellest sinu külma või misiganes villist. Give me a kiss.".
Would he still be in love with me if I was 100 pounds heavier, wore bracelets and had greasy hair?

"Kas su telefon on ööseks väljas? Haa, aga mul on ju võti nüüd. Ära siis imesta, kui ma tunni aja pärast sulle kaissu sajan.". Karm nali, sest minu voodi on kahele inimesele korralikuks uneks way liiga pisike ja ebamugav. Isegi üksinda magamise edukaks õnnestumiseks pidin eelnevalt mitu nädalat harjutama. Ja üks meist norskab ja vilistab öösiti nigu sokivabrik. Mis on iseenesest armas, kuid peletab kahjuks igasuguse une. Ja teisel on komme kogu tekk enda ümber mässida nagu oleks ta röövik või mingi muu hädasti kookonit vajav elukas. Sellegipoolest naeratavad kaks inimest teineteisele (need kaine ja natuke vähem kaine) ning üks suundub välisukse poole ja teine üles oma kaamerate, makkide ja miljoni juhtmega mässama. Paari tunni pärast näevad taas. Ja siis saab ehk juba mängu mängida.


To be continued...

Eile, kui me Kalvi mõisast lõunasöögilt tagasi sõitsime (fa-faa, märkate ikka, et ma uhkustan ve? ;) , läks jutt autos Aljosha peale. Ma olin tegelikult lootnud, et saan seda teemat vältida. Sest mul oli sest kõrini juba siis, kui esimesed uudised leheveergudele jõudma hakkasid. Aga minu soov ei ole teadagi seaduseks, nii et tundus, et igalpool, kus ma televiisori lahti tegin või lehe avasin, hüppas too pronksmees mulle ninna kinni. Minu esimene reaktsioon sellele kõigele on, tsiteerides Deni, "Anger On Nationalism". Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt püüda ja proovida õnnelikud olla ilma, et peaks pidevalt kellegagi sõdima või maid jagama? Aru ma ei saa. Liiga naiivne olen vist. Blond ka natuke. Mõnes valguses on iirised peaaegu et sinised. Ja roosad päikeseprillid on mul juba suvest 2001.

Aga tagasi Aljosha juurde. Ma ütlen nüüd ka, mis mul öelda on. Kes ei taha, ärgu lugegu (loomulikult te loete, NII naiivne ma ka pole =P ).

Esiteks. Mul on kahju, et selline asi üldse toimub. Inimesed peaksid üksteist armastama, mitte lahterdama selle järgi, kes on Aljosha kaasmaalane ja kes mitte.

Teiseks. Lähtugem siiski loogikast. Kogu see kemplemine ja vaidlemine on pronksmehe ümber olevad vaidlused nii totraks ajanud, et keegi, kes selle uudisega esmakordselt kokku puutub, arvaks vist küll, et enamus vaidlejaid on poolearulised.
Monumente on inimestele vaja. Mina ei ole üks neist, kes neid vajaks, samamoodi, nagu mul on ükskõik ka surnuaedadest ja muudest millegi meeles hoidmise abistamiseks püstilöödud värgendistest, aga ma saan aru ja mõistan, et osadel inimestel on neid vaja. Loogika kõnnib antud situatsioonis minu meelest järgmist rada mööda:

* On`s Tõnismäele kedagi maetud vai mette? Keegi nagu päris täpselt ei tea. Mõned ütlevad, et raudselt on ja et on ka kirjalikud tõendid selle kohta, teised, et on jah, aga et need kolm venelast olid pisisulid, kolmandad, et pole seal kedagi. Siililegi selge, et ilma Aljosha ninaesist üleskaevamata me lõplikku tõde teada ei saa. Seega labidad kätte ja...

* Leitakse selle platsi piirest kellegi säilmed - tuleks need viisakalt kuhugi sobivamasse kohta ümber toimetada. Soovitavalt siis sinna, kuhu metallsõdur isegi transporditakse. Ei leita - tuleks plats kenasti uuesti kõnnitavaks haljasalaks muuta (mida ON Tallinna linnale väga vaja, paluks mitte veel üht pilvelõhkujat!) ja metallmees ikkagi kuhugi ära transportida.

* Miks Aljoshenka ei võiks jääda sinna kus ta on? As much as I like Russians (normaalseid, toredaid, kultuurseid venelasi, mitte sihvakoori tänavale sülgavaid, "urood pljääd" karjuvaid ja su telefoni kõnekaarti lunivaid isendeid, ohvkoorss), on praeguseks hetkeks selge, et eestlastele ei meeldi see, et Aljosha seisab seal, kus ta parasjagu seisab. Eestlased on need, kes elavad Eesti riigis ja kuuluvad reeglina eesti rahvusesse (originaalvormis, mitte need, kes Muhu seeliku triipude arvu on ära õppinud). Konfliktid ei vaibu teatavasti enne, kui neile on saabunud mingisugune lahendus. Lahendus peaks reeglina olema talutav mõlemale poolele. Antud juhul ma leian, et kõnealust teemat silmas pidades peaks lahendus olema ühele poolele rohkem talutav (ja ma ei lausu nii eestlasena, vaid mingi kummalise eri rahvuste seguna, kes pole kunagi mingi eriline eestluse patrioot olnud). Kui keset mingi muu, kõrgemat eneseteadvust väljendava riigi pealinna seisaks analoogne mälestusmärk, mis selle riigi põlisasukaid solvaks, ei mõeldaks pikemalt. Ma võiksin siia tuua rea näiteid erinevatest "vähemus"(haa. haa.)gruppidega riikidest, kus sellise mälestusmärgi püsimine kõne alla ei tuleks, kuid valin teadlikult igasuguste muude riikide/rahvuste siia loosse segamisest hoidumise.
Sõnaga - Aljosha peaks kantama sinna, kus on talle sobivam paik. Ja palun ei mingit matuserongkäiku ega midagi sarnast. See paamjatnik keset linna on eesti rahvale isegi solvav, nii et pole vaja vene meediale konti hambusse suruda hiiglaslike fotodega sellest, kuidas baabushkad itkevad ja noored kooliõpilased oma sangarile surnud lilli järele viskavad. Mitte öö varjus ja saladuskatte all (selg võiks igal rahval, olenemata väiksusest, siiski sirgu jääda), aga lihtsalt ilma suurema kisa-kära ja emotsioonideta.

* Kuhu viia? Pelguranna läheduses on üks sakslaste kalmistu, mille vene väed siia tulles maatasa tegid. Olen kuulnud ja lugenud, et nad seal ka väikestviisi laulu- ja tantsupidusid pidanud on. Sellest, kas surnuaial sobib trallitada ja alkoholi tarbida, me täna ei räägi. Eks igal rahval omad kombed. Kui mind Mehhikos kellegi matusele kutsutaks, siis ma laulaks ka rõõmsa jaalega ja liigutaks varvast. Küll aga ei sobi kuidagi teiste surnute rüvetamine, mida ka mina, kellel mul surnuaedadest on ükskõik, iialgi ei teeks. Sakslased ja saksa keel ei ole mulle, kusjuures, eriti sümpaatsed, kuigi mul on mõlemalt poolt paar vahvat saksa peaaegu-et-sugulast. Sellegipoolest. Surnutega ei jamata. Surnud on kellelegi kallid ja pühad. Aga kuna venelased selle sakslaste surnuaia ükskord juba niimoodi "enda omaks" ümber muutsid nii, et seal midagi enam taastada ei ole ega anna, siis võiks too metallist mees ka sinna kantud saada. Las peavad oma laulu- ja tantsuõhtuid selle ümber ja viigu sinna nii palju lilli, kui terve Tallinna lillepoodides leida võib.

Ja kui kellelegi veel selgusetuks jäi, MIKS oleks eestlastel õigus Aljosha sänne sakslaste/venelaste kalmistule paigutada või seda üldse paigast liigutada, siis lugege veelkord seda kohta, kus venelased Eestisse tulles sakslaste surnuaia ää hävitasid. Ja siis lugege seda kohta, kus on toonitatud, et Eesti on siiski eelkõige eestlaste maa. Peaks selgeks saama küll.

Võiks rohkem oidu peas olla. Nii igasugustel vallutajatel kui ka neil, kes kogu seda soga pärast klaarima peavad.

"Misasi SEE on?"
"Kook."
"Miks?"
"Ma mõtlesin..."
"Me oleme sinuga sellest rääkinud!"
"Ma tean, aga..."
"Mul ei ole Rubensiga üks maitse!!"


See oli eileõhtuse mängufilmi üks kolmest heast kohast. Mitte parimast, aga lihtsalt heast. Filmi nimi oli "Täna öösel me ei maga" ja ma olin seda juba ammu näha soovinud. Mitte nii, et ma suren ära, kui seda kohe vaadata ei saa (nagu mul 10 aastat Natural Born Killers`iga oli), aga nii, et nohh, vaataks kah ära siis.
Teine hea koht oli see, kus Carmen Kass ja Priit Võigemast autoga kantide eest põgenedes korraga käiku sisse panevad. Kolmas hea koht oli see, kui film ära lõppes ja lõputiitritele head mussi taustaks lasti.

Te arvate nüüd, et "Täna öösel me ei maga" oli minu arvates väga igav film? Ei olnud üldse igav. Koguaeg oli väga huvitav. Ma nimelt ootasin pidevalt, et mõni põnev koht tuleks. See muutis filmi jälgimise nii huvitavaks, et isegi uni ei tulnd peale, kuigi ma olin värskelt dushi alt tulnd ja teki all keras. Isegi tulistamistega seotud kohad polnud huvitavad, kahjuks. Mitte et mulle meeldiks vaadata inimeste tapmist, aga kui selline asi juba stsenaariumisse sisse kirjutada, siis kas poleks otstarbekas otsida ka näitlejad, kes oskaksid näidelda vastavalt
a) üllatust
b) kohkumust ja
c) hirmu ???

Ma olin selles veendunud eile õhtul ning olen ka täna, et mul on vähemalt kümme sõpra, kes suudaksid Maria Avdjushkot, Carmen Kassi, Priit Võigemasti ja seda Keskriminaalpolitsei vaneminspektorit mängivat tölli näitlejameisterlikkuses ületada. Mida teile seal lavakas küll õpetatakse, ah?

Ja ärge pange siia mingit kommi, et "Carmen Kass pole lavakas käinud". Daa-aah, ma tean seda isegi. Seda parem talle. On vähemalt mingigi õigustus. Carmen Kass oli neist veel kõige etem...

Mul on kõht täis. Nii et mitte tühi kõht ei põhjusta praegust sapisust. Lihtsalt...kahju on vaadata, kuidas raha on raisatud. Ärge te, jumala eest, seda filmi kuhugi biennaalile küll saatke!!!

Täna ma kiidan kolme asja.

1) Soe Ceasari salat Tartu kohvikus nimega Catwalk. Hõrgu maitsega, tervislik ja täidab hästi kõhtu.
2) Hansa hotell Tartus Aleksandri tänava lõpus (just hotell mitte külalistemaja - need kaks erinevat asutust). Hubane, kuid samas luksuslik, suurepärase teenindusega, mõnusa õhkkonnaga.
3) Jason Statham filmides Transporter ja Transporter 2. Kuna see näitleja on nii välimuse kui olemuse poolest minu isaga väga sarnane, siis meeldib ta mulle ekstra palju. Kui ta mu isa ei meenutaks, meeldiks ta mulle lihtsalt sellepärast, et ta on meeldiva välimusega, muheda aktsendi ja keelekasutusega ning oskab hästi näidelda. Tegelaskujust me muidugi ei räägigi...

Minu paari aasta tagune suur armastus Benny Benassi on asendunud Studio B-ga. Ma absoluutselt täiesti armastan neid. Kui mõnda Studio B lugu kusagil klubis minu sealoleku ajal mängitaks, assa põrguvärk! =) Ma hüppaks omal kontsad alt ja seeliku seljast vist.

Ja Coldplay on jätkuvalt hingematvalt geniaalne. Ma mõtlen pidevalt, et no millal, millal nad ometi mõne jama looga hakkama saavad. Kunagi peavad ju ideed otsa ka saama. Aga võta näpust. Kui mul vaid oleks see au nende pillide pealt tolmu pühkida... Chris Martin ja tema hääl peaksid kusagil muuseumis olema.

Alexandr Petrovsky küsis eile, et kuidas ma saan kuulata 3 lugu heavy metalit ja seejärel südamerahuga mingi ulguva boybändi peale panna. Ma küsisin vastu, et kuidas ta saab endale ainult ühe muusikastiiliga piire seada. Ta väitis, et ma olevat kõigesööja. Ma vaidlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Bossoni "One In A Million" on mul eluaeg ihukarvad püsti ajanud. Negatiivses mõttes.

Aga ma ei lähe seda kõva häälega kuulutama inimesele, kellele see lugu väga meeldib. Mitte kellegi muusikamaitse pole ju tegelikult halb, on lihtsalt erinevad maitsed. Kui kellelegi mekib kartulipuder rohkem kui hanemaksapasteet, siis lasku käia! Kelle teise asi on teda seda söömast keelata? Ja mis mõtet on lagedale tulla mingi reaga a la "appi, mis saasta sa kuulad?". Või kritiseerida kedagi sellepärast, millise mütsi/pluusi/sokkidega ta käib?

Tahtsin rõõmu jagada ja saatsin Eurovisiooni võiduloo ka Petrovskyle kuulamiseks. Ta sai pahaseks ja küsis, et "What kind of a bullshit is THAT?". Ja saatis mulle vastu ühe megaaeglase souliloo. Et kuulaku ma ikka "päris" muusikat ka. Olin viisakas ja ei hakanud ütlema, et kulla mees, selliseid lugusid ei kuulata enam 20 aastat. Sest kunagi, mõnes situatsioonis, mingis kindlas meeleolus võin ma ka seda lugu kuulata. Risti ette ei löö. When it comes to music in my life, anything may happen.

Mõned soovitused Pariisi minejatele:

a) Pariisi ilm on heitlik, nii et kui teil on kavas külastada mõnda muuseumi, mille ukse taga te teate olevat järjekorda, siis olge arukad ja krabage kaasa vihmakile või -vari. Mina olin rumal ja mõtlesin, et hähh, mul on ju paks kapuutsiga jope ja väljas päike sirab niikuinii ja kaua ma siis ikka seal Orsay ukse taga kükitan? Tuli välja, et päike peab Pariisis pooletunniseid pause, mille ajal ta saadab külastajaid lõbustama vihmahood, et paks jope peab vett küll, aga läheb rõvedalt niiskeks ja hakkab haisema, et jalavarjud saavad juba paduka esimeste minutite ajal läbimärjaks ja ei kuiva ära enne õhtut ning et kui saabud Orsay ukse taha tund pärast selle avamist, pead kaks tundi sissepääsu ootama.

b) kui te prantsuse keelt ei oska, siis õppige enne reisi ära vähemalt numbrid ühest sajani, selle, kuidas restos toitu ja kohvikus kakaod tellida ja mõned lihtlabased väljendid a la kuhupoole jääb Triumfikaar? Muidugi olete te võimelised leidma tänaval mõne inimese, kes räägib inglise/saksa/itaalia keelt, aga nõme on sellepärast, et te keelt ei oska, ühe inimese juurest teise juurde joosta ja suhtlemiseks käsi ja jalgu kasutada. Ka selliseid inimesi märkasin ma seal.

c) tehke omale tavalise liinibussiga tuur mööda erinevaid linnaosi. Näete ka tegelikku elu ning tavalisi inimesi. Seda tasub tegelikult igas kohas teha, kuhu te reisite.

õ) ärge lehvitage koguaeg linnakaardiga - see on nõme ja tõmbab teile sellist tähelepanu, mida te ei soovi (kui te just ei taha, et teisse suhtutaks kui turisti - mina näiteks ei taha).

ä) säilitage rõõmus meel. Vahetevahel juhtub tõesti, et mõni kaasreisija või situatsioon on ääretult nõme, aga torisejad ei meeldi ka kellelegi. Lükkad enda tuju mööda spiraali allapoole ja teed teiste oma ka kehvemaks.
Mina torisen koguaeg. Ausalt ka. Ma ei salli hädiseid inimesi, kes igapäevaelus on võimekad. Muidu on tähtsad ninad ja suured bossid, aga reisil olles ei oska nemad äkitselt kaarti lugeda ega saa aru, kummal pool maja nad asuvad. Nuta või naera. Ja siis küsivad minu käest, et "sa arvad, et me peame SINNApoole minema jah?". Dah nagu. Ei, ma arvan, et me peaksime teiselepoole minema, aga ma niisama moe pärast kalpsan vales suunas. Et eksitan meid kõiki ära ja siis on tore olla.

Siirdun nüüd sööklasse - kõht on juba liiga tühi ja draakonipoeg sülgab leeke... =)

Kaubamaja valmistoitude leti Kauboikartulid. No expectations at all but what a hit! Liigsetesse roppustesse laskumata a la "kui kauboikartul oleks mees...", lihtsalt minge ja proovige seda.

Kell on 4.52 ja taevas Mõtuse ja Kirsi tänava vahelisel alal on vöödiline. Lilla-roosa-virsikukarva vöödiline. Poleks kaamerad kotti ära pakitud, teeks filmi või pilti või midaiganes. Pärast saadaks oma pisikesele blondile 15-aastasele õele mõne positiivsust süstiva sõnumiga "isetehtud postkaardi".
Pisikese blondi õe msn-i eilne nimi oli "Some people tell me I need help. Some people can fuck off and go to hell". =) Nagu minu suust kukkunud. Ma arvan, talle läheks see kolme triibuga liigutav postkaart väga korda.

Aga nüüd - lennukisse tudile. Ja katsugu see romantikute pealinn 13 kraadi õhusooja anda mulle. Viimane kord oli Pariisis 32 kraadi ja maikavatse pettuda =P

Selliste inimeste jaoks, kes ei oska ise müslit ja jogurtit ühte kruusi kokku valada, on firma Valio nüüd turule toonud uue müslijogurti. Mingid terade ja idudega jogurtitopsid olid varemgi olemas, aga käesolev variant on selline ehe hommikusöögi ports. Mõnusaid müslikärakaid sealt seest mõistagi ei leia, kuigi pilt topsi peal midagi sellist justkui lubaks. Mulle see toode ei istu. Kuidagi lahjaks jääb. Mitte rasvaprotsendi mõttes - selleks on meil suurepärane "kaalujälgijad soovitavad + Eesti mingi konkursi mingi auhind" porgandi-pohla (vist oli nii...või oli hoopis porgandi-apelsini) jogurt, mis maitseb tõesti üle ootuste hästi. Ühegi ampsu juures ei saa aru, et mingi madala rasvasisaldusega tootega oleks tegemist.
Aga too müslijogurt... tõenäoliselt tuleks minusugustele suuri müslikäkke taga ajavatele fanaatikutele luua jogurtimüslit mitte müslijogurtit. Need pisukesed müsliterakesed, mida sealt seest leida võib, meenutavad maitselt mingit papivahvlit hoopis. Igatahes ma ei soovita. Ja kui te kiusu pärast seda poodi ostma tormate, siis ärge minu otsa vaadake pärast, kui pool topsi alles jääb ja kaotatud rahast kahju on. Teil pole ju siga ka, kes selle ülejäägi nahka pistaks =P

Järjekordne arusaamatu sissekanne minu märkmikus. Seekord 31. mai lahtris. Keset päeva ilutseb kirje: "K- saba ja sarved". Misassja nagu? Kes või mis on K? Miks on talle vaja saba ja sarvi? Miks pean mina neid talle muretsema? Või pidi hoopis tema mulle saba ja sarved tooma? Would make sense, kui lähiajal oleks mõni vastavasisuline kostüümipidu tulemas (lehmad või kuradikesed), aga ainuke kostüümipralle, mis mulle hetkel meenub, on 1. juuni mõisapreilide oma. Seal aga kanname kõik sitsi-satsi, pitsilisi päikesevarjukesi ja kübaraid, mitte saba ja sarvi.

Küll on tobe olla, kui omaenese märkmetest aru ei saa. Ma ammu juba räägin siin Suurele Juhile, et mul on sekretäri vaja, aga kuna me mõlemad armastame avarust ning ei soovi oma kontoripinda sekretäri laua võrra vähendada, siis jääb see variant ära vist.

K - saba ja sarved. Palun, keegi, pange mind hüpnoosi alla, küsige siis, mida see tähendab ja öelge pärast mulle ka!

Võibolla on asi selles, et ma pole oma blondi juuksevärvi juba mõnda aega upgrade`inud, aga ma tõepoolest ei saa aru, mille pagana pärast on vaja ehitada KOLEDAID MAJU? Maitse üle võib vaielda küll. Te tulge mulle siia Varese ja Räägu nurgale külla, jalutame koos paar tänavavahet edasi ja siis näete. Ma arvan, et te ei vaidle minuga. Korterid on selles majas ka veel müümata, kuigi hoone on juba peaaegu valmis. Põhjus on minu arvates lihtne - keegi teine peale arhitekti ja arendaja lihtsalt ei soovi nii inetus majas elutseda. Mitte mingisuguse raha eest. Kole kole kole maja. Mu siga ka ei taha selle maja ees jalutamas käia.

Iiveldab kohati. Vahepeal käib pea nimodi ringi, et ma kakerdan sihitult kolm-neli meetrit ettepoole, siis veidi paremale või vasakule ning seejärel kas edaspidi või tagurpidi tuldud teed mööda tagasi. Veidi aja möödudes iiveldab uuesti.
Öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli olla. Nii umbes kolme sekundi möödudes lõi pirnike pea kohal põlema, et "haa, mul on ju kapis kohukesi". Aga kuna pahistajaloom tudis kõrval ja seda ei juhtu just iga päev, siis ma mõtlesin, et ei hakka tema kallist uneaega oma kohukesepaberi krabistamisega häirima. Sättisin end mõnusasse asendisse ja proovisin mitte mõelda selle peale, et öka on ja et kõht on rämedalt tühi.

Näonahk, mis oli vahepeal kena ja klaar, on viimastel nädalatel näkku hakanud peksma. Jalad on kuidagi hmm.. karvaseks hakanud minema. Midagi on teoksil.

Ma arvan, ma pean hakkama rohkem sporti tegema.

Üks asi tuli meelde, mida taanlane ütles: "You have a twist in your brain but you ARE clever.". Sellised komplimendid mulle istuvad. Mitte nagu too horvaatlane, kes alustas, et "You have very beautiful eyes" ja jätkas veidi aja pärast, et "like two skies". Selliste tähelepanekute peale hakkab alati kas a) igav või siis b) tunne, et tahaks minema jalutada. Aga see, kui nutikaks nimetatakse, sobib minu seepamiseks imehästi.

Põhjus, miks ma avan kell 5:06 arvuti ja kukun oma blogi kriblama, lasub selles, et ma tahan kõik selle meelde jätta, mis täna Prive-s toimus. Mõned teadjamad väidavad, et Internet saab varsti otsa, teised jällegi, et sellist asja ei saa juhtuda. Igatahes on minu arvates suurem shanss, et mu mõttetöö siin säilub, kui et see seda kusagil kolletunud paberilehel teeb. Mul on väga vaja, et tänane öö kusagil säiliks ka siis, kui ma olen vana ja kortsuline (kui) ja kui mu mälukaotushood täie hooga pihta on hakanud.

Tähendab siis et... ma olen varem kuulnud, kuidas pärast peo lõppemist üks Prive töötaja istus klaveri taha ja mängis ühe pika ilusa kurva loo, ise kaasa lauldes. Toona ei meeldinud mulle see, kuidas inimesed teda vaatasid, pead vangutasid ja kommenteerisid, et go home! Tüdruk oskas kusjuures väga kenasti klaverit mängida ja lauluhääl oli tal ka ilus (ma olin kaine ja kuulasin hoolega). Laulis eesti keeles, nii et aktsendis ei saanud ka probleem seisneda. Lihtsalt inimesed kas ei saanud aru, et tal oli väga vaja seda laulu laulda või neil oli lihtsalt endil liiga häbi kuulata, kuidas keegi südamest laulab.

Tänase peo lõppedes ei meeldinud mulle see, et ma ei kuulanud piisavalt tähelepanelikult. Et ma ei vaadanud koguaeg otse silma, vaid passisin pool aega põrandale kukkunud joogikõrt. Et ma ei nautinud täiel rinnal seda, kuidas üks kena välimusega intelligentne meesterahvas, kes oli mulle eelnevalt selgeks teinud, et ta ei soovi minult midagi muud, kui vaid tantsida, laulis mulle sügavale silma sisse vaadates meie ühise õhtu lõppemise puhul ilusal jämedal häälel itaalia keeles ooperipala. "Time To Say Goodbye". Aga õhtu ei lõppenud tantsusaalis pärast loo lõppu ning sellele järgnenud aplausi. Lõppes hoopis klubi ukse ees. Mul on hea meel, et meil polnud mingit üleliiast tõmblemist või liigsete sõnade, lubaduste ja andmete vahetamise protseduuri. See olekski kõik ilusa ära rikkunud. Kas inimesel on ikka vaja nii ilusaid mälestusi? "Another time, another place - we could be a unit.". Mulle meeldib ausus. Ma hindan seda väga. Ja veel üks laul. Seekord taanikeelne. Lauldud selleks, et oleks koduteel rõõmsam. "Disneyland Is Closed Now". Kui tabavalt lauldud. Ikka silma sisse vaadates, nagu meil kummalgi poleks kuhugi kiiret. Kuigi tegelikult ju oli - taksod ja teised inimesed ootasid.

Tegelikult ma kardan, et alateadlikult kirjutan seda siia selleks, et emotsioonist lahti saada. Et kirjutan selle endast välja ja saan vabaks. Sest ma ei tohi selle peale mõtlema jääda. See oli. Ära.

Pärast taolist kogemust on igal naisel teraapiat vaja.
Appi, tahan veel.
Tegelikult mitte.
Ma ei teagi, mida ma tahan.
See on küll esimene kord.

Ma soovin, et kogu see värk mulle elu lõpuni meelde jääks. Et ma seda meenutada oskaksin, kui peaks kunagi veel teele sattuma boyfriende, kelle arust "your ass just needs a little bit shaping, that`s all". Aariaid lauldakse keset klubivaikust. Vot nii. Nii et mina ja mu pepu arvame, et me oleme täitsa kobedad.

15.05.2006

Aga võibolla ei olegi pilved vahusemad seal, kus on another time ja another place...

pshüühh nüüd, kao mu mõtetest!

Ma ütlesin talle, et mulle pakuti "minu oma kolumnit". Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma teatasin talle rõõmsalt, et need pluusid, mida ma disainisin, jõudsid lõpuks Itaaliast pärale ja näevad superägedad välja. Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma mainisin sedasama fakti järgneva pooleteise tunni jooksul veel kaks korda. Ta vahetas veel kaks korda sujuvalt jututeemat.

Arvake ära, millest ta rääkima hakkas? Oma tööst ja sellest, kui raske tal on seda teha. Alexandr Petrovsky mis Alexandr Petrovsky. Hämmastav sarnasus. Ma suisa ootan seda õhtut, kui tal käed värisema hakkavad ja ta ütleb, et ei saa ilma minuta pulti minekuga hakkama.

Vahetevahel mulle meenub, kuidas Sa uudise vastu võtsid.

"Oled sa selles kindel?"
"Jap."

Vaikus. Pisike enesest väljaminek sinu poolt.

"Fakk, raisk. Ma sain just selle töökoha & seal läheb hästi. Varsti saan palgakõrgendust ka. Ma oleksin selle kõik sinusse investeerinud!"

Sa said ise ka aru, kui valesti see kõlas. Nagu ma oleksin Sinuga kunagi raha pärast käinud.

Aeg-ajalt ma mõtlen selle peale, kui mõttetult ma Sinuga käitusin, kui mõttetu oli kogu see jama ja see jama, mis saabus pärast toda esimest jama ning kui mõttetu on sellest kõigest tagantjärele mõtelda.
Või?
Ma õppisin sellest loost enda kohta. Et ütlemata jätmine on minu jaoks samasugune valetamine nagu vale näkku ütlemine. Ja et kõige ausalt ära rääkimine ei muuda südametunnistust puhtamaks.
Teiste kohta õppisin ka. Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma. Fight, fight, FIGHT, boy! Võitle nagu katkuhaige oma elu eest!

See teine asi oli kahe kuuga põhimõtteliselt läbi. Kõik järgnev oli vaid eesmärgipäraste ponnistuste jada. Esimesel korral lennukiga tema juurde sõites mõtlesin terve tee selle peale, kui kallis Sina mulle oled ja kui palju vähem ma temast hoolin. Soe-külm-soe-külm-soe-külm.

Kummaline on vahel oma elu varasemaid etappe meenutada ja mõelda, et oh, oleks ma siis seda või toda teadnud, oleksin ma vaid aimanud, et teen suure vea. Veel kummalisem aga on juba ette teada, et teen vea. Ja vea tegemise ajal pidevalt mõtelda, millise vea ma teen. Vea tegemise teadvustatud protsess. Kulg. Nagu jälgiks iseennast aegluubis kõrvalt.

Kunagi varem, kui mul kahe teise inimesega sarnane situatsioon oli, lausus üks neist mulle: "See kõik pole seda väärt!". Oh, didn`t I know it myself, back then? Aga et jätaks siis selle jama ja elaks rahulikult niisamuti edasi? Ei! Sest mina pean ikka kõik ämbrid ja panged ja mannergud isiklikult läbi astuma.

Seal lennukis sai nii mõnigi pisar valatud. Kurb oli, et Sind kõrvalistmel polnud. Kurb oli, et Sinu tühja istme kõrval istus üks pikajuukseline tohman, kes oli teinud rea valesid valikuid ning nendele kangekaelselt kindlaks jäänud. Jah, nutsin. Mina ka nutan vahetevahel, kujutate te seda enestele ette? Viimane kord valasin pisaraid K. sünnipäeval klubis Võit, kui sünnipäevalaps, kes suvel abielluma hakkab, teise naisega mehkeldas. Lahistasin võõra inimese tragöödia pärast. Keset võõrast klubi. Keset võõraid inimesi.

Aga Sina ära pelga, et ma kolmandat korda tagasi tulen. Ma hoolin Sinust selleks liiga palju.

Kui kunagi jõuab kätte final judgement, siis Happy ja Sina ja paar muud inimest veel olete need, kes moodustavad kohtunikerivi. Ja ma olen teiega ühel nõul, ükskõik, millise otsuse te langetate. Absoluutselt. Ilma vastuvaidlemata.

Tänase seisuga on mul Paldiski mnt. kliendikaart.
Rahu, kõrva-nina-kurguarsti oma =P
Targad mehed on seksikad.
Arstid eriti.

Minu aknast paistvad puud lähevad iga tunniga aina rohelisemaks. Huvitav tähelepanek. Ses suhtes, et ma pole kunagi varem puude rohestumise protsessi tähele pannud. Lihtsalt ühel hetkel on nad rohelised ja asi vask. Võibolla kulgeb sel kevadel aeg lihtsalt kiiremini kui eelmisel...?

Ma just mõtlesin, et täna nagu polegi millestki erilisest kirjutada (välja arvatud see, et ma teooriaeksamist väga ilusa tulemusega läbi sain - juhhuu!). Olukorda muutis aga sekundiga üks naesterahvas ARK-i büroost, kes läkitas mulle alljärgneva sisuga e-maili: Miks kirjutate oma nime valesti , dokumendi järgi olete KAROLIINA . Oletekirjas platsile 16.05 kell 9.00.

Äkki tädi Eksamiteleregistreerija võiks kaaluda varianti, et tema ise või tema kolleeg minu nime ID-kaardi pealt valesti ümber kirjutas? Vastasin talle, et teooriaeksamil märkasin küll, et minu nimi on valesti kirjutatud, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuna seda juhtub päris tihti. Tädi arvas, et on probleem. Ma väga loodan, et nad selle ühe vale tähe pärast mu teooria tulemust ära ei nulli. See oleks küll nõme, eriti arvestades asjaolu, et ma pidin niigi seal arvutiklassis tolle vuntsidega onuga tõtt vahtima pool tundi pärast seda, kui kõik teised juba läinud olid, kuna minu testi tulemus "oli kusagil arvutis kinni". A maikurda. Peaasi, et tehtud ja olemas. Kui nüüd just mingit kammi ei korraldata sellepärast, et "ma ise oma nime valesti kirjutan". Irv suure punase algustähega.

Kui ma oleksin kahjutundja tüüp, siis mõnest asjast oma elus oleks mul tõesti kahju. Et ma ei kohanud sellist inimest nagu Tiina juba ülikooliajal. Me oleksime võinud ntx. ühikakanaabrid olla. Eksamiks õppimise asemel trummi ja passi kuulata ja esmaspäevaõhtuti Atlantises hausipidudel ennast tühjaks tantsimas käia. Või et ma pole tihedamini helistanud oma isale, et teda kuhugi kohmikusse kutsuda. Või et ma hängisin pubekana ringi kamba keskeale lähenevate antsu nuuskivate narkaritega selle asemel, et oma toredate klassiõdedega rohkem aega veeta. Või et ma siiamaani pole läinud karatetrenni ega omale relvaluba hankinud. Või et ma pole tervislikemaid eluviise harrastanud.

Aga maiole põdeja tüüp. Miining, et mul on hoopis väga hea meel, et ma eelmisel suvel Tiinaga kohtusin. Parem hilja kui neverever. Ülikooliaeg ongi õppimiseks. Lõbutsemise aeg on NÜÜD! Isaga on jälle nii, et ega head asja ei tohigi palju saada - tüütab veel ära äkitsi. Nii et ka selle üle on mul hea meel. Tänu keskealistele kommionudele oskan vahet teha sõpradel ja "sõpradel". Hea meel. Karatetrenni... hmm. Isa on mul karateäss, äkki tema õpetab? Relvaluba? Kui juhiload käes, siis teeme. Mõnda asja ei annagi saatus kohe kätte ja sel on kindlasti ka põhjus. 19-aastane mina oleks juhilube saades väga suure tõenäosusega ära rullnokastanud, sellise asja tulemust aga oskame me kõik endale ette kujutada. Ja tervislikud eluviisid? Homme pärast eksamit kutsun õe kampa ja läheme ratastega sõitemaie. Juba ainuüksi mõte sellest toob naeratuse näole. Kuna ma eelmisel suvel oma ratast panipaigast välja ei saanudki, siis eeloleval suvel tunnen sest topeltmõnu! =) Soe tuulekene juustes ja päike selga kuumaks kütmas...

Ametlikult on alles kevad. Ma ei olnud selleks valmis, et hommikul ärgates on suvi juba külla jõudnud. Notsikul on vist päikesepiste.

Mõnda asja on mõttetu isegi mainida. Näiteks mulle õues seaga jalutades seda, et "Oi, te jalutate SEAGA!". Okei, sellest ma saan veel kuidagi aru. Inimesed on üllatunud, jne. Aga mille pagan pärast peavad igast tuttavad ja pooltuttavad viimasel ajal paremaks mainida seda, et ma olen päevitunud? "Oi, sa oled pruun. Solaariumis käid vä?" "Oi, kui jumekaks sa, tütarlaps, meil läinud oled!" "Sööd sa mingeid kapsleid, et varakevadel juba nii tõmmu oled?" Jeesas, millest küll inimesed huvituvad...

Ma kaiviici igale küsijale seletama hakata, et vaadake, see on mul geenides, nii et juba vähene päikene võib imesid teha. Põhimõtselt on nii, et kui öösel kusagil maakera teisel poolel päike sirab, siis mina kodus teki all päevitan. Ja kui ma suvel konkreetse päikesevõtu eesmärgiga randa lähen, siis randid pepskini peal püsivad järgmise suveni. Päikest lihtsalt tõmbab minu poole. Nagu mindki tema poole. Päike oleks mu ideal match, kui ta oleks inimene. Ma armastan ja jumaldan teda, tema hoolitseb minu eest. Välja arvatud ühel korral elus, kui ta mulle sellise bitch-slapi virutas, et ma nädal aega laika moega ringi käisin. Aga nohh, reisisituatsioonid ongi veidi erinevad - inimesed on seal tihtilugu kergemini ärrituvad. Ja meie Päikesega käisime Nuweibas. Sealt ka see laika-kogemus. Foto, mis minust kojujõudmise-järgsel hommikul tehti, oli nii õudne, et ma pidasin paremaks seda mitte inimeste hirmutamiseks fotoalbumisse panna. Mudu ma topin küll igast põnevad ja intrigeerivad fotod albumi kaante vahele, aga see foto... Ma nägin välja nagu peksasaand beduiin, ausalt!

Kui Päike oleks meesterahvas, sis ma laskuks kohe ühele põlvele ja paluks teda omale eluaegseks kaaslaseks. Tema ongi mu õnne alus. Minu meeleolu ja enesetunne on väga otseselt seotud Päikese tujudega. Siis, kui ma kunagi ammusel aal veidi pikemat aega ühes +40 riigis elasin, tundus tõesti, et isegi ükski tragöödia ei suudaks mind kauaks nukraks muuta. Niimoodi, soojuse sisse mähituna, tundsin ma end absoluutselt täiesti turvaliselt, tulgu või terroristid, kohalikud hullud või kesiganes. Who cares, really? Mul on mu Päike ja mul on soe. Minu püramiidi vundament oli lõpuks ometi paigas. Mida seniidimas seniidid on Päike, seda kõrgemal on minu suunurgad positsioneeritud.

Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ootan juba seda suvist Itaalia round-trippi. Aeg, mine kiiremini! Mine, nohh!

Lihtlabase "Enlarge Your Penis" asemel on mulle bulkmaili hakanud saabuma meilid pealkirjaga "Escapism" ja "Whether you have problems or not, you can have it better". See viimane on juba argumentatsioon, ma ütleksin. Evolutsioon toimub vist küll igalpool.

Väga lihtne on inimesi rööpast välja viia. I seem to be doing it all the time, olenemata sellest, kas see ongi originaalis minu missiooniks vai mette. Näide. Tarvitseb mul vaid lõunaks klaas jogurtit ja taldrikutäis porgandisalatit paluda, kui terve sööklasaba vaikselt kihama hakkab. Seda, et ma hommikusöögiks hakklihasousti ja õhtusöögiks pitsat tarbin, nemad ei tea. Nemad otsustavad selle järgi, mida nad näevad. Oma silm on ju kuningas! See roosas kampsunis tütarlaps, kes võttis omale toiduks porgandit ja jogurtit, raudselt näljutab ennast.

Kui nad küsiksid, siis ma seletaksin neile, et ma pean hommikuti ja õhtuti selliseid ravimeid tarbima, mis ilma suure toidukoguseta iiveldama ajavad ja et nende kahe suure toidukoguse vahepeal ma lihtsalt ei taha eriti midagi muud. Aga nemad ei küsi ja mina ei lähe ütlema ka. Arvaku aga edasi, et ma mingi beib olen.

Ma ei häbene tunnistada, kui ma midagi ei oska või millegagi hakkama ei saa. Istusin eile õhtul reklaamipauside ajal siin leheküljel ja otsisin võimalust, kuidas seie kuhugi reastada need kuus blogiaadressi, mida ma sageli külastan. Et neid teistegagi jagada, nohh. Käisin läbi settingud ja template`id, aga ei leidnud midagi, millest abi oleks olnud. Seega tunnistan oma ignorantsust ning järjestan need blogid siia niisama vana head kopipeist meetodit kasutades. Nagu ikka, on kõik 6 erinevad. Mitte päris seinast seina, aga nohh...erinevad. Nii et kui tulevikus peaks tekkima situatsioon, kus mul enam midagi öelda pole (hööhh-hööhh), suunan teid sinna edasi.

http://www.denissr.blogspot.com/
http://marcamaa.blogspot.com/
http://www.l2bimustadeprillide.blogspot.com/
http://www.lummav.blogspot.com/
http://www.kiusam.blogspot.com/
http://www.rate.ee/blogs/leppos


Tegelt tahtsin teiega rõõmu jagada. Mul on uus lemmikfilm. Beyond Borders, seesama, mida eile õhtul Kanal 2-s näidati. Angelina Jolie & Clive Owen peaosades. Clive Oweniga oli seesama värk, mis Will Smithiga filmi Hitch puhul. Et muidu ta mulle ei istunud eriti - tundus selline mõttetu ilusmees. Aga sellise osatäitmise peale lihtsalt hakkab ka osatäitja ise sümpatiseerima. Oli veel teisigi südamelähedasi karaktereid. Etiooplanna, kellel pole mehi vaja, sest tema oskab autot juhtida ja punakaskollaste juustega Elliott, kes üritab isegi lootusetus olukorras heaga läbi ajada. Vaatasin ja õhkasin, et ohh, tahaks ka selliseid inimesi tunda. Seda ei annagi siin lahti seletada - kõnealust filmi peab tõepoolest ise nägema, et neid armastama hakata.

Üks väike torkiv mõttekene, mis filmi jälgimise ajal tekkis: Jolie ja Oweni tegelaskujud meenutasid mulle kahtlaselt kahte teist inimest, keda ma tunnen ja kes on nagu raudteerööpad: eesmärgid ja visioonid on samad ja samas suunas nad ka liiguvad, aga kokku ei saa eriti kunagi. Nende teed ristuvad vaid teiste sarnastega, kuid mitte kunagi üksteise omadega. Rohkem me sellest täna ei räägi.

Liialdustesse kalduv, nagu ma olen, tahaks esimese laksuga kirjutada, et "kõige rohkem on lahkuminemise juures kahju nendest inimestest, keda suure tõenäosusega enam kunagi ei näe". Tegelikult peaks kirjutama, et kõige rohkem on kahju sellest inimesest, kellest või kellega lahku minnakse, eksole. Noh, aga kuna breikapsid on tavaliselt sellised nagu nad on ehk teisestpoolest ei hoolita enam piisavalt, ehk on isegi tüli majas, aga tema sugulaste ja sõprade vastu pole kõige vähematki, siis neid kahte omavahel võrreldes tundubki, et kahju on just kõrvalseisjatest.

Juhul, kui mõlemad inimesed elavad ühes riigis, on asjalood muidugi märksa kergemad, sest vahetevahel kohtad sa tema vanaema Kristiine supermarketis või näed tema nooremat venda bowlingusaalis ning siis saab ikka sõbralikult paar lauset juttu puhutud. Näed ära, et inimesed on ikka veel olemas ja et neil on kõik korras. Tema sõpru võid kohata näiteks Viljandi Folgil või Tartu Üliõpilaste Kevadpäevadel, seega pisikese Eesti puhul ei loe ka see, kui inimesed elavad erinevates linnades.

Aga kui teinepool juhtub elama kusagil teises riigis ja sa sinna niisama heast peast neverever ei satu ning isegi, kui satuksid, siis kindlasti mitte sinna linna, kus tema elab ning isegi, kui just täpselt sinna linna satuksid, siis what are the odds, et sa kohtad seal keset peatänavat kõndides või kusagil trendikohvikus kakaod rüübates tema isa, vanemat õde või tolle vahvat tütart? Null. Väga kuradima nullilähedane vähemalt. Kuigi jahh, me ülemise korruse elanikuga oleme mõlemad jõudnud kindlale veendumusele, et tõenäosusteooria tuleb ümber teha, kuna kõik võimalused on alati hvihvti-hvihvti, aga sellele vaatamata... on üsnagi nukker tõdeda, et sellises situatsioonis tundub see üks hvihvti olema more like miinus hvihvti.

Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi suurt ja pehmet kallistust suurelt ja pehmelt Mrs. Andersonilt, et ma ei kuule enam kunagi, kuidas ta minu käitumise peale juubeldades naerab ja mingi Jamaica killu viskab. Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi Davidiga maailma asjade ja maailma inimeste üle arutleda ja nende üle niivõrd õel-iroonilisi nalju visata, mis ainult meid endid vihaselt puhisema ei aja. Mul on kahju, et ma ei saa enam kunagi vaielda Andyga iga kord tema poole minnes selle üle, kas seal majas peab jalanõud jalast võtma või mitte. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi vinget neegrinaist Janetit, kelle hoiak ja suhtumine andsid mullegi julgust olla ja nii mõnelegi äässhõulile vastu öelda. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi tema imeilusat tütart Tilishat, kellega meil oli riiete peale üks maitse ning kes, supposed, et ta oleks olnud halvasti kasvatatud või üldse kasvatamata, oleks mu kalliskividega kampsuni piistu pannud. Mul on tänasel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul ääretult kurb selle üle, et ma ei näe ühtegi neist inimestest enam MITTE mitte iialgi.

Sellegipoolest ei kavatse ma oma looma magama panna!! Mida sa endast küll õige mõtlesid, inimene??? "I love you but not with your pig.". Vägev armastus tõepoolest. Või oli tegemist hoopis väljapressimisega? Pisikese kavala strateegiaga ehk? Sõjas võid sa oma taktikalisi käike kasutada, sina rumal inimeseloom, mitte armastuses. Nii ei tehta. Vähemalt mitte minuga.

Eelnevast johtuvalt üks pisipisikene palve noormeestele, kes arvavad end minust huvitatud olema. Kui teile ei meeldi minu Rafi, siis ärge isegi punnitage ega üritage. Sellest ei tule nagunii midagi välja. Ma ei anna teda ära ega lase magama panna.
Edaspidi hakkangi mehi siia saatma. Et lugegu 1. mai sissekannet ning otsustagu siis ise, kas & kuidas nad soovivad minuga suhelda.

Mind ajab tihtilugu naerma see, et alati, kui panna seminari, ekskursiooni, filmi esilinastuse vms. reklaami lõppu lause "Jäänud on viimased kohad!", siis kari lolle kohe tormab. Jumala eest küll - kui need kohad oleksid tõepoolest läinud nagu soojad saiad (nagu sellistes reklaamides reeglina väidetakse) ning jäänud oleksid tõepoolest VIIMASED kohad, siis poleks neid vaja reklaamida, dahhhhh! Mõtelge peaga vahelduseks!

Kuna mul oli täna öösel tunne nagu ma oleksin reesusahv, siis pidasin paremaks seie ühe uue video lisada. Seda ei ole otseselt kole vaadata, aga kui te oskate inglise keelt, siis pärast vaatamist võib natu kole hakata küll.


http://www.stopanimaltests.com/feat/testing123/?int=weekly_enews

Kui mul iga kord pärast ühe kindla inimesega telefonis vestlemist tekib sudden urge to kiss my mobile, siis misasi SEE on? =)

Õnnelik olla on ikka kuradima lahe!

Jäime täna tööjuures ühe õpetajannaga jutustama. Taimede üle. Mina, kes ma viimasel ajal suurde külvamisehoogu olen sattunud, olin oma "peenra" koos sealt vasttärkavate "tibudega" tööle kaasa vedanud ja aknalauale sättinud. Tibud istuvad ilusasti päikese käes ja muudkui kasvavad. Mõni juba sirutab end valguse poole, teine on alles küürus ja üritab end kuidagi mullast välja saada. Neid on nii vahva vaadata. Ma peaaegu et ei saa iseendast aru. Ei mõista end - mis huvi saab inimesel olla tundide kaupa passida mingeid taimi? Mingit silmnähtavat arengut seal ju niikuinii pole. Aga ikkagi nii maru on. Ma võiksin kasvõi päev otsa seal lillekasti kõrval istuda ja jälgida, kuidas tibud kasvavad. Või veel parem - päev otsa kusagil peenarde vahel näpud mullas ringi siblida. Palun, siin on teile inimene, kes läks avalikku haldust tudeerima, arvates, et see on talle väga sobilik eriala (kõlab vahelemonteeritud naerupahvakas).

Igatahes sellel muld-taimed-kasvamise jälgimine-teemal me tolle õpetajannaga vestlesimegi ja tema siiras arvamus oli, et mina hakkavat vanaks jääma. Et mingis kindlas eas pidavatki inimestel tekkima selline istutamise ja "oma aia"-isu. Ma talle palju vastu ei vaielnud, kuna viimasel ajal on mind tõesti selline tunne jälitanud, nagu ma oleksin vanainimene juba. Hingelt olen ikka noor ;)
Vbla on see mul hoopis geenidega vanematelt päritud? Ema sai istutamise-rohimise pisiku külge mingi paar aastat tagasi. Siis ma vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, et no on tohman, vaja tal nende maasikate ja kartulite ja lilledega jännata? Poest saab väiksema vaevaga ja odavamalt. Isa jälle jändab juba mitmeid aastaid Saaremaal oma maasikapõldude ja astelpajupõõsastega. Tema eesmärk on mõistagi natuke teistsugune, aga nohh, kui sa taimi täiega vihkaksid, siis ega sa ikka ise isiklikult oma põllu peale neid korjama ei läheks.

Nii. Ma lõpetan selle jutuveeretamise nüüd ära ja lähen tshekkan, ega mu tibudel seal akna peal janu pole tekkinud =D Minu tibud!!! =D

Möödunud nädala üllataja oli telekanal P.I.M.P., mille ma hommikusöögi pugimise taustaks omale televusserisse keerasin. Sealt tuli mussi. Head mussi, kusjuures. Kui millalgi kodus arvuti lahti teen, siis reastan siia mõnede priimade lugude nimed ka, mille ma omale netist kohemaid tirisin.

Nii. Kõik neli on küll erinevate stiilide esindajad, aga veike variatsioon ongi ju ainult hea =)

The Sounds - Song With A Mission http://www.mtve.com/article.php?ArticleId=6117
(Siit leiate selle loo lühitutvustuse ja video. Mulle jubedamalt sümpatiseerib solist, selline vihane, rokkiv-mässav blondiin. Tshiki nimi on, muide, Maja =D )
Simple Minds - War Babies
Ceasars - Jerk It Out
C.J. Stone - Infinity

Muude saadete kohta maioska kommenteerida, sest puudub adekvaatne ülevaade. Ükskord vaatasin nii umbes täpselt kolm minutit mingit saadet, kus keegi noor poiss laulis väga koleda häälega karaoket ja too tüüp, kes kunagi Reaktiivi (?) saadet juhtis, tegi kõrvale mingeid nilbeid nalju. Nii et mulle jäi sellest mulje, et kui te ei soovi oma vaba aega veeta teiste inimeste üle irvitades, siis tasuks vist pigem National Geographicut jälgida...

Lisaks mõne muu saidi adminnistaatusele olen ka omaenese kere moderaator, nii et võin sind igal ajal oma mõtetest blokkida või peast välja visata. Ära ürita nüüd järsku meie "suurt sõprust" päästa. Ära helista, ära käi närvidele, ära tüüta mind! Ma ei tea, kas sa oled kunagi kellelegi tõeline sõber olnud või kas sa üldse omad ettekujutust sellest, milline on tõeline sõber või kuidas ta käitub, aga meie sinuga pole küll ealeski SÕBRAD olnud, nii et ära üritagi minus lahkete sõnade ja meelitustega mingeid positiivseid emotsioone tekitada. As far as I`m concerned on sinul minu jaoks igaveseks rasvane nootabeene kuklas koos suure punase hüüumärgiga, nii et tõepoolest - ehk oleks sul kasulikum praegusel hetkel minu peale raisatav aeg hoopis uute "sõprade" otsimiseks kulutada?

Mida ma lürbin teest, mille pakikese esimene tassitäis maitseb juba nagu oleks sellestsamast pakikesest valmistet kolmas tassitäis? Ostke veel Pickwicki rohelise tee variatsiooni, ostke-ostke. Kaad dämit nagu, mulle meeldib, kui mul on valikuvõimalus. Et ma võin valida, kas ma teen omale kange tee või lahja tee. Mitte et ma pean mõtlema, mitu teepakki ma ühte tassi toppima pean, et selle tee maitset enam-vähem aimata oleks. Kaad dämit.

See teooria, et inimesed jagunevad koerteks ja kassideks. Võib ju tunduda naiivne ja isegi tobe. Seda juhul, kui sa pole lähemalt kokku puutunud kasside ja koertega. Ja kui sa pole lähemalt kokku puutunud inimestega. Liiga lähedalt ja liiga kaua.

Inglismaal jookseb ühe telekanali pealt DogsAid`i reklaam, kus üks hüljatud ning hiljem taasleitud kuts ütleb: "Dogs are like that - we never stop loving." Reklaam iseenesest on täielik pisarakiskuja, sest seal jutustatakse mitme kurva koera kurb lugu. Lõpulauset lausuv kuts meenutas mulle mõnes mõttes mind ennast. Selline lõputust vihma käes ligunemisest läbivettinud karvaga. Ja kui siis lõpuks lähenevad kellegi suured kollased kummikud, korjavad läbivettinud ja näljase kutsi tänavalt üles, söödavad-joodavad teda ja viicivad temaga ka palli mängida ja jooksmas käia, on tulemuseks see, et kuts hüppab ja rõõmustab nii, nagu polekski kunagi midagi halba juhtunud. Nagu teda polekski kunagi reedetud. Nagu teda polekski kunagi vihma kätte saatuse hooleks jäetud.

Siiamaani on meeles, kuidas paralleelklassivend paar aastat tagasi ühel suvisel korteriläbrakal tuli mulle teooriaga, et "aga sa oled ju kass. Sa oled täiesti kassi moodi, kas pole? Isekas ja kõnnid omapäi". Kuidas ma ei viici isegi ennast õigustada inimeste ees, kes toetuvad mingitele haledatele infoskräpsidele, mida nad kusagilt kellegi käest moonutatud kujul saanud on. Minul, kes ma alati Püha Tõde taga ajan, on esimene reaktsioon sellise lause peale muidugi ennast õigustama hakata. Mina? Kass? Mida sa ajad, mees?! Kuna inimesi neile apelleerivate teooriate küljest lahti raputada pole aga just kõige kergem töö ja harilikult saadab vähemalt esimest kolmandikku selgitustööst kaasvestleja irve, siis vahetevahel tekib tõepoolest tunne, et pahvataks talle, et "Mõtle, mida tahad!", keeraks selja ja jalutaks minema. Nende juurde, kes teavad, et ma pole kiisumiisu. See aga muudakski mind rohkem kass-inimeseks. Seega ma eelistan paigale jääda ja seletada, seletada, seletada.
Vahetevahel, kui selliseid inimesi, kes usuvad pigem müüti Carryst kui Carryt ennast, kerkib korraga esile rohkem kui üks, tekib küll soov appiappi! kisada ja minema pageda. Aga mida see lahendaks? Nemad jääksidki edasi arvama, et Carry on selline murdja kiisu. Küünistega ja puha. Huvitavatel muinasjuttudel on kalduvus levida. Seega ma liimin oma pisikesed käpakesed vaiba külge ja jään. Ja seletan. Ja selgitan. Teades juba ette, et suurema tõenäosusega meeldib teile teie oma muinasjutt ikkagi rohkem, kui minu pakutud reaalsus. Aga ma armastan teid ikkagi. Te olete kõigest inimesed =) Ja mina olen koer.

Dogs are like that - we never stop loving.

Kuidas teie nimetaksite kaht inimest, kes elavad teineteisest 10 meetri kaugusel ja vestlevad õhtul kaks tundi... telefonitsi...!? Napakad peast? Või ehk mõnes mõttes hoopis nupukad? ;)

***

Mina igatahes jõudsin selle vestluse käigus arusaamisele, et ma olen mõnes mõttes parandamatu.
Keeldun mitte uskumast igavese armastuse võimalikkusesse, keeldun olema kellegagi koos lihtlabase "harjumuse" tõttu, keeldun hakkama uskuma, et kõik see, mida ma iga päev teiste inimeste pealt kõrvalt näen, on normaalne ja et nii peabki olema.
Nii et hauakivile kirjutatakse ilmselt: pühendas oma elu selle otsimisele, mida pole võimalik leida.
Lootus sureb viimasena, nagu on kombeks öelda. Lootus sureb loodetavasti alles koos minuga. Sest mulle ei meeldiks saada samasuguseks disillusioned inimeseks, kes kunagi on natuke lootnud ja unistanud, aga siis kogu kupatuse põrgusse saatnud ja hakanud elama täpselt nii, nagu sajad tuhanded muud matsid.

Kas teie teate, mis taimed on Tortillad? Meie kuuenda korruse majanaabriga teame =D Emme-issi lumehelbekesed pistsid üleeile ninnid mullast välja ja kasvavad nüüd mühinal. Kuus seemet sai mulda pandud, vaatamaks, kas ehk mõnel neist joppab. Ja neli tükki supsasid juba mõne päeva möödudes korraga välja =) Eile tuli üks veel, nii et kui kõik hästi läheb, on varsti kuus Tortilla-tibut =)

Oh seda rõõmu laste kasvamisest =)

Tahtsin käesolevat sissekannet alustada sõnadega: "Käisime Marcaga sushikoolitusel ja meile anti Cosmopolitani uued numbrid...". Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ostsin ma selle uue numbri juba eelnevalt ise. Oleks teadnud, et kohapeal jagatakse - poleks ostnud, mõistagi. Põhjus ostmiseks oli see, et kaane peal lubati artiklit selle kohta, "mida mehed seksides tunnevad". Mind see huvitas, nii et ostsingi. Artikkel muidugi oli saast, nagu eeldada võis. Palju kasulikumaks osutus artikkel iluoppidest, kus pajatati nende "tegelikest telgitagustest" (ma parema meelega ei kasutaks seda väljendit, kõlab liiga palju nagu Reporteri Dokumentaali reklaam). AGA. Miks ma sellest kõigest kirjutan... sest ma jätkuvalt ei mõista mõningaid informatsioonitükikesi, mida ma sellistest ajakirjadest saan.

Näiteks. Vanusegrupp 18-25 peaksid kasutama silmaümbruskreemi. True or false? Mina olen siiani aru saanud, et silmaümbruskreemi just EI TOHI varakult kasutama hakata, aga need teooriad, mis seal välja toodi... nomaitea. Nomaitea, nomaitea, nomaitea. Ehmatasin peris ära, kui seda lugesin. Kreemi pole siiamaani ostnud veel, sest keegi sõbrantsidest, keda selle päringuga tüüdanud olen, pole otseselt öelnud, et kasuta jahh, on väga vajalik. Niisama ei viici mögistada igast plögadega. Naerukurrud ja positiivsed kortsud (mitte kulmude kortsutamisest tekkinud, nagu mõnel vanainimesel on) mulle meeldivad, nii et... No ma ausalt ei tea. Aga 18-aastasena silmaümbruskreemi kasutada tundub olevat ka kuidagi imelik.

Või siis näiteks. Peitekreemid siniste silmaaluste peitmiseks. Mitte ei saa aru, miks ma peaksin oma siniseid silmaaluseid peitma. Mulle meeldivad minu sinised silmaalused. Minu sinised silmaalused on MINA. Need on minulikud ja ma pigem sooviksin, et need välja paistaksid, kui et ma näeksin välja täpselt samasugune puuderkreem-põsepuna-valguspliiats tipskin, nagu paljud ülejäänud, kes meie tänavapilti khmm-köhh "rikastavad". Plassid nohh. Kaua sa vahid neid kloone? Minul igatahes on tüütu neid ühesuguste sonkside ja rõivastega naisterahvaid klubis/kohvikus/igalpoolmujal näha. Tahaks mingisugustki variatsiooni. Meestel vbla on teistmoodi see asi, mina ei tea. Et suva, et näitsik on igav ja üheülbane, peaasi, et oleks silmaalused peidetud ja juuksed õige pikkusega =P

Tahaks näha rokkivaid, moe peavoolude vassu mässavaid inimesi, neid, kel on julgust oma vabadust ja sõltumatust demonstreerida, kasvõi neeonrohelise-erkroosatriibuliste põlvikute abil.

Oijjahh, mul on vist keskeakriis lähenemas...

Mõni aeg tagasi oli mul pikemat aega üks oluline inimene. Pool elu on mul olnud soov süüa õnneküpsist. Seda, mida igas Hollywoodi filmis Hiina restoranides pakutakse. Võiks arvata, et kui oluline inimene siirdub Miamisse, kus peaks selliseid Hiina restorane rohkem kui üks olema, siis minu tagasihoidliku palve peale mulle sealt üks fortune cookie fetchida ta seda ka teeb. A ei teind. Küpsis olevat tee peal katki läinud ja mida iganes veel. Ma oleks suurima heameelega ka poolikut küpsist puginud, aga nohh, mis teha. Ega see küpsis polnudki kõige tähtsam - ma tahtsin lihtsalt näha, mismoodi see õnn sealt küpsise seest paberilipiku peal välja koorub.

Aga kellele on vaja mingit haledat boyfriendi, kes ei saa isegi Miamist õnneküpsise kohaletoimetamisega hakkama? Palju etem on, kui teil juhtub olema üks tore kursaõde, kes töötab Brüsselis ja kes toob teile karbitäie shokolaadikompvekke, mis on igaüks eraldi paberi sisse keeratud, põhjas paberilipik sõnumiga mõnelt kirjanikult, luuletajalt, filosoofilt või muult ühiskonnategelaselt. Esimene kompvek, mille ma lahti harutasin, sisaldas järgmist rida: "Love is not what makes the World go round but it makes the ride worthwhile". Ääretult armas idee minu arvates - midagi sellist kommi sisse pista. Nüüd ma püüan iga päev ühe kompu avada, siis saab suu magusaks ja meel kohe automaatselt heaks.

Aitäh sulle, Liia! =)

Nii vahva, kui mingid Ühispanga tädid mind lõbustavad. Loksun mina täna hommikul trolliga töökoha poole, eksole, kotis heliseb telefon. Vastan.

"Tere, ma palun Caroliina Rand," ütleb hääl telefonis teeseldud reipusega.
"Mina olengi," ütlen mina vastu eheda reipusega.
"Sooviksin teile rääkida meie pensionikindlustuse kolmandast sambast, kas teil on praegu hetk aega?"
"Jah, on küll." (Milline aeg saaks olla sellise teksti kuulamiseks veel etem kui trollisõit?)

Järgneb paar tutvustavat lauset mingite pakettide ja maiteamille kohta (kuna ma ei pane eriti tähele, kuna mul on muustki mõelda ja ma tean niikuinii, et ükskõik, mida ta ütleb, ma ei kavatse nende teenuseid kasutada). Seejärel küsib tädi pensionikindlustaja: "Kuidas teile meeldiks tulla meie juurde konsultatsioonile?" "Öhh?" küsin mina vastu. Järgnevast selgub, et tädi arvab minu seebitamist ilmselt paremini õnnestuvat siis, kui ma istuksin temast üle laua ja tal oleks võimalik minu peal ka oma koolitustel omandatud suurepäraseid kehakeele võtteid ja veenmistehnikaid kasutada. Et tädi enda ja minu aega rohkem ei raiskaks, otsustan teda teavitada asjaolust, et ma tõenäoliselt ei ela pensionieani. Tädi ei avalda kaastunnet, vaid pakub kohe varmalt välja, et sellisel juhul võin ma oma surmatunniks kogutud raha lastele pärandada. Ma ei viici talle seletama hakata, mis ja kuidas mul nende tatikatega veel on. Järgmisena lükkan ma tädi pensionikindlustaja teele kivi nimega "aga-mis-sellest-kindlustusest-siis-saab-kui-ma-kuhugi-välismaale-elama kolin?". Ei ole hullu midagi, välismaale tööle minnes kõrgub sammas siin Eestimaa mullal edasi ja tagasi naasdes jätkub kõik endistviisi. A kui maitule tagasi? Mismõttes ei tule tagasi, ei saa tädi pensionikindlustaja aru. Teiseltpoolt toru kostab trolli kääksumise vahepeal sulaselget hämmingut. Mina ei saa aru, mille üle siin imestada, aga ega ma ise alati ka kõigest aru ei saa (mõned kvantfüüsika teooriad näiteks ei mahu mulle pähe), nii et seletan tädile rahulikult, et mulle meeldib reisida ja võib väga vabalt juhtuda, et ma millalgi eiteamillal kuhugi eiteakuhu minema reisin. Ja sellisel juhul saabun ma tagasi täpselt samamoodi eiteamillal. Tädi ei mõista mind. "Millal te siis ikkagi tagasi saabute?" "Kuidas te ei tea?" "No aasta?" "Kaks aastat?" Saa nüüd aru, kulla tädi SEB Ühispangast, kuidas ma saan sulle anda infot, mida mul endalgi ei ole...? Mulle ei meeldiks iseend ahistada väga selgepiiriliste plaanidega selle kohta, millisel eluaastal, kui kauaks ja kuhu ma täpselt siirdun.

Idee. Unistus. Visioon. Võimalik teostus. Aga palun.
Oma elu lukku panemine põhjusel, et "tahan kahte last, edukat karjääri ja karpmaja Tiskres" ei saundi minu jaoks eriti ahvatlevalt. See ei tähenda tingimata, et ma peaksin esimesel võimalusel Eestist nelja tuule poole ajama panema. Lihtsalt... ma tahan vaba olla. Mulle meeldib, kui mul on see võimalus. Võimalus ronida mööda Tshiili mägesid muretsemata sellepärast, ega minu lukskorterisse ometi sisse pole murtud. Võimalus loksuda vana kaarikuga mööda tolmust külavaheteed kusagil Rumeenias ilma vajaduseta mõelda selle peale, kas mu kojujäänud lastel on ikka kõhud täis. Võimalus igal antud ajahetkel tuua alt panipaigast suur sinine kohver, toppida suveriideid täis ja lennutuda näiteks Kreekasse, et seal mõnda aega baaridaamina elatist teenida ja kusagil ühiskorteris elada.
Kogemused. Põnevus. Rutiinivaba elu.
Mitte mingi pensionikindlustuse kolmas sammas SEB Ühispangast.

Walk blindly to the light and reach out for his hand
Don`t ask any questions and don`t try to understand
Open up your mind and then open up your heart
You will see that you and me are very far apart.

Cause I believe that love is the answer
I believe love will find a way.

Violence is spread worldwide and there`s families on the street
We sell drugs and children now. Oh, why can`t we just see
that all we do is eliminate our future with the things we do today.
Money is our incentive now so that makes it okey.

I will see and listen now to a little lovely girl
She says she`s never been so happy but listen - here`s a fear
that one day daddy`s gonna find out she`s in love with a nigga from the streets.
Oh how he would loose her but she`s still here with me
cause she believes that love will see it through,
that one day they`ll understand
and they`ll see me as a person
not just a black man.

Love will find a way.



Blessed Union of Souls "I Believe"

Loo esimesed kaks salmi on sulle, Janno. Ei, ma ei leia, et meil on mõtet kusagil kohvikus kokku saada ja arutada tulevikustrateegiaid suhtlemiseks. Mul on su mammonakummardamise kõrvaltjälgimisest mõõt täis elu lõpuni. Honestly, I develop a god damn skin rash every time somebody starts talking about how they should get their hands on more money. I don`t know about u guys, but I dislike skin rash. If I`m allergic to chocolate or oranges then I don`t eat them. ... Get my point?

Loo viimased kaks salmi on nendele, kes lasevad end inimeste nahavärvusest häirida. Ma ei viici isegi enam muiata selliste inimeste jutu peale. Minge olge omaette.

Ma olen kuulnud, et paljud inimesed näevad unes, kuidas nad lendavad. Kogevad lendamise tunnet, õigemini öeldes. Minul pole kunagi seda õnne olnud. See-eest lendan ma nüüd ilmsi. Ja ma ei vahetaks seda tunnet ka selle vastu, et ma oleksin terve oma elu igal ööl unes lennanud. Ma ei vahetaks seda millegi vastu. Pakkuge midagi. Ma ei vaheta.

=) Kuidas saab naerune nägu olla nii tõsine?

See on nagu oleks avastanud ande inimeste mõtteid lugeda või surmale määratuid uuele elule aidata. Sa ei mõista, kuidas said senimaani ilma tolle andeta hakkama. Või kui mõistad, siis mõistad ka, kui tühine tõmblemine kõik eelnev on olnud. Sinu seisukohast.

Puuduv tükk puzzlest.
Tõendus sellest, et arvasid kogu see aeg õigesti. Tõendus sellest, et tasus loota ja uskuda.

Ma poleks kunagi arvanud, et võib saabuda hetk, mil mul jääb sõnadest puudu. Tere tulemast, uus kogemus!

Ma sain kõik, mida tahtsin, ootasin ja igatsesin. Ma sain selle kõik lihtsalt teisest kohast. Mis ei ole sugugi halb. Väga hea on. Suisa super =) Kõik on parem, kui oleks kunagi saanud olla.

Veel nädal aega tagasi oli selline tunne, millest laulab Tanel Padar & The Sun loos Nii siis jääbki:

Olen otsinud ja leida püüdnud sind.
Olen väsinud ja otsa lõppeb ind.
Olen küllalt palju näinud loobumist.
Olen elustada proovind nurjumist.

Kuhu kadunud on armuviljapuud?
Kuhu kaugusesse on need taandunud?
Kuhu arulage eal ei leia teed,
kuhu teel on ainult pagulaste reed.

Ja nii siis jääbki-
ajad asja, mis ammu on aetud.
Jah nii just ongi -
vaevad pead, mida segi on aetud.
Just teiste moodi
püüad mõelda ja sulada massi,
siiski mingit moodi
oled ikka siin.

Sama pilt su silme ees nii udune,
sama selgus vajab selgitusi veel,
sama peegelpilt on sama peegli sees,
sama olukord sind jälle ootab ees.

Aga siis viskas saatus ühe ratta poole kaika ja lükkas teise ratta veerema.
Ja nüüd on hoopis nii, nagu laulab The Feeling loos Sewn:

Give me the song and I'll sing it like I mean it
Give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And god knows
You've got me sewn


Danny boy
Don't be afraid, to shake that ass
And misbehave
Danny boy
I know you got time
But what are you waiting for?
Anyway
The dust may just blow away
If you wait for a windy day
But you may find the chance has past you by

I can't do the walk
I can't do the talk
I can't be your friend
Unless I pretend

So give me the song and I'll sing it like I mean it
You give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And god knows
You've got me sewn

Danny boy
Don't be a fool
Take upon to break a rule
Danny boy
You`re lookin so low
You`re lookin like the dead grown old
Anyway
Your blues may just wash away
If you wait for a rainy day
But you may find, the chance has past you by

I can't do the walk
I can't do the talk
I can't be your friend
Unless I pretend

So give me the song and I'll sing it like I mean it
Give me the words and I'll say them like I mean it
Coz you've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
You've got my heart in a headlock
You stopped the blood and make my head soft
And make my head soft
And made my head soft
You make my head soft
And make my head soft.

Ma armastan sakilise äärega tulpe. Kust sa teadsid, et Raffaello on mu lemmik kompvek? Ma pole sulle sellest kunagi rääkinud. Kuidas sa oskad öelda ja liigutada ja olla nii täpselt? Kes sind saatis ja kauaks sa jääd?

Ma täiega kaifuitan seda, mida mu aju minuga praegu teeb. Nagu oleks 20 tilka valokordiindiasepaami neelanud koos kilose shokolaaditahvliga. Pupill ulatub vist küll ühest toa otsast teiseni =P

Aitähaitähaitähaitäh.

The za-za-zu =)

Esmaspäevaõhtune Teateid tegelikkusest ei olnud minu jaoks jahmatav. Same old sh.., nagu öeldakse. Mitte saade, vaid see, millest seal vahepeal räägiti. Et inimesed võtavad lemmiklooma ja viskavad siis tänavale, sest järsku avastati, et täiskasvanud kuts pole enam nii armas kui pisikene. Või võetakse lapsele suveks suvilasse koer, sügisel linna naasdes aga jäetakse loomake maha ehk nii-öelda saatuse hooleks. Väga masendav, ma ütleks, jätkuvalt.

Lubage küsida, kallid lapsevanemad, missugust eeskuju annate te oma võsukes(t)ele , näidates neile, et teise elusolendiga võib käituda täpselt nii, nagu inimene parasjagu heaks arvab või et looma hülgamine misiganes hetkel on igati okei? Ma pakun, et see jätab nende isiksuse arengusse oma jälje kindlapeale. Ja mitte ainult selles suhtes, mis puudutab loomi. Nii et kui te kunagi vanad ja väetid olete ja oma lastele enam millegagi kasulikud ei saa olla ning nad teid siis kuhugi räämas vanadekodusse ära paigutavad (selle variandi eest peaks veel õnne tänama) või lihtsalt teie oma koju toidujäätmete ja kasimata rõivaste/mööbli vahele kopitama jätavad, siis tuletage meelde seda aastavanust koera, kelle te tänavakoeraks muutsite või püüdke meenutada seda kutsikat, kelle te 31. augustil metsa viisite ja puu külge sidusite, et ta ei saaks teile järele joosta, kui te selleks suveks suvilast lahkute. Mina teile kaasa ei tunneks.
Moreover, kui see minu teha oleks, muudetaks loomade hülgamine kriminaalkuriteoks ning aegajalt võiks näiteks Laboratooriumi tänava müüri ääres näha ülesrivistamisi ja mahalaskmisi. Sest teist inimest peksta või temalt varastada mõni mats ei julge, kuna selle eest määratakse karistus, aga no mida need loomakaitsjad ikka teha saavad? 200 krooni trahvi? Trollis jänest sõites saab ka reeglina rohkem...

Mulle jätkuvalt meeldiks, kui inimesed seisataksid viivuks ja mõtleksid järele selle üle, millises maailmas nemad elada sooviksid ning teeksid siis vastavalt sellele omas elus korrektiivid.

Mina ei taha elada maailmas, kus mu kaaskondsed jooksevad üksteisest mammonat taga ajades üle. Mina ei taha elada maailmas, kus inimesed näevad terve oma elu kurja vaeva selle nimel, et matta end millegi alla, millele tagasi vaadates nad surivoodil isegi rõõmu ei tunne. Nagu üks mu kunagisi pinginaabreid ükskord tabavalt ütles: "Ahh, on jahh kole palju õppida, koguaeg on megapalju õppida. Seitse eksamit tulemas ja esseesid kah vaja kirjutada. Aga lähme ikka uisutama. Sest ega siis, kui sa ükskord surema hakkad, ei mõtle ju, et oi kui tore elu mul oli, koguaeg muudkui tuupisin ja tööd sai ka loomamoodi tehtud. Ikka kahetsed ju, et rohkem funi ei hävvinud ja natukenegi enam sõpradega koos aega ei veetnud."

Mina ei tea, mitu elu mul on, mitmes elu mul praegu käsil peaks olema või kas ühele inimesele üldse on antud rohkem kui üks elu. Teooriaid on erinevaid ja senikaua, kuni ükski jeesuskristus või muu tegelinski end minule ilmutanud pole, et tea ma ju tegelikult mitte halligi. Uskuda ja usaldada võin ma küll mõnda teooriat enam kui teisi, aga see ei tähenda sugugi, et oleks elimineeritud eksimise võimalus. Mina kavatsen küll teha praeguses elus seda, mida mina tahan teha (nii sõna "mina" kui "tahan" rõhutatult, paluks). Mudu pärast mädanen kusagil mullas ja jäigi pea kiilaks ajamata, siga võtmata või Itaalia road-tripil käimata. Ja selgub, et uups, hingede rände teooria oli ka bullshit ja see oligi see üks ja ainukene elukene, mille mina oma pimedas usus, et tuleb veel kas a) üks ja igavene või b) mitu ja teineteist täiustavat või c) palju-palju erinevaid uute ja huvitavate elus- ja eluta olendite kehas, töörabamise või mingi muu lolluse peale ära raiskasin.

Ja põrgu on niikuinii olemas, seda ma usun küll. Mudu ma ju ei saadaks inimesi sinna... ;P

Just täpselt nii asjad siin elus käivadki.
Sa võid ju oma tütarlapsega ilma põhjuseta inetult käituda ja ta võib selle ka hambad ristis ära kannatada lootuses, et ehk läheb millalgi ähmases tulevikus midagi etemaks.
Aga täpselt sama suur shanss on ka see, et tuleb noormees, kes käitub väga viisakalt ja abivalmilt, jätab endast positiivse mulje ning napsab su tüdruksõbra omale.

Nagu küla koerale, nõnda koer külale?
Nagu töö, nõnda palk?
Mida külvad, seda lõikad?

Ma ei tea, kuidas inglise vanasõnadega on, aga Eesti omad näikse küll viitavat sellele, et auväärt härral pole mitte kedagi süüdistada peale iseenda.


*******

Ta ei tea, misasi on Orkut. Päris ausalt kohe. Esimene inimene minu vanusegrupis, keda ma tunnen ning kes ei ole elusees Orkutist midagi kuulnudki. Kui ma seda kuulsin, lubasin kohe blogisse märgi maha panna. Et sellised inimesed on olemas. Vaatasin teda ammuli sui nagu imeinimest. Mõnes mõttes ma kadestan teda - nii mõnigi kord tahaksin isegi, et ma Orkutist või rate.ee-st midagi ei teaks.

Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis on need kohad minu jaoks iisisti välditavad. Rate.ee-s ma lihtsalt tahan käia, kuna seal asub mu kalli klassivenna blogi, mis on vaimukas ja teeb mul alati tuju heaks. See, et seal asub ka postkast, mis on alatasa pungil igast kirju a la "Tere, kena tibi, ma vaatan, sa oled päris pandav, saaks kuskil kokku või tshätiks/tshilliks/hängiks niisama" mind eriti ei kõiguta. Kunagi, kui ma selle konto testimiseks lõin (minu eesmärk oli näha, millised inimesed millistele fotodele kuidas reageerivad - selline pisike sotsiaalse suunitlusega test) tundsin endal kohustust kõikidele saabuvatele kirjadele kasvõi lühidalt vastata. No et oleks ju nagu viisakas või. Kui inimene kirjutab sulle kirja ja lõpetab selle küsimärgiga, siis peaks nagu midagi vastama... Üsna pea sain aga aru, et see on suht mõttetu ettevõtmine, kuna reaalses elus kokku saada polnud mul niikuinii oma võimalike netituttavatega plaanis ja no mida ma ikka kriblan nendega vastastikku e-kirju stiilis "-tule deidile, beib -äi tule -no tule ikka --tegelt ka ei tule - no MIKS sa ei võiks tulla, mõtle, kui lõbus meil koos võiks olla, jne, jne, jne".

Orkutil on jälle see vahva funktsioon, et vahetevahel tuletab ta sulle meelde, et on saabumas mõne su hea tuttava sünnipäev, millest sa muidu teadlik polnud. Ja kommuunid võivad teinekord peris asjalikud olla.

Nii umbes pool aastat tagasi rääkis üks tuttav neiu mulle, kuidas nad oma uue mehega otsustasid mõlema Orkuti kontod ää kustutada, kuna selle põhjalt tekkisid alatasa tülid. Orkut oli ühtlasi ka nende tülide ainukeseks põhjustajaks. Seda näidet eeskujuks võttes ütleksin, et kui keegi, kes on mulle kallis, avaldaks põhjendatult soovi, et ma oma Orkuti või reidi kontod sulgeks, siis ma teeksin seda. Mis ühtlasi tõestab ka valeks selle väite, mida minu isiklik Alexandr Petrovsky alati mulle nina alla armastab hõõruda. Ei, mul ei ole vaja rate.ee-d ja ei, ma ei ole sõltuvuses Orkutist ja ei, ma ei vaja desperately kõiki neid inimesi, kes mul msn-i listis on. Inimese kohta, kelle üks suuremaid unistusi on sattuda üksikule troopilisele saarele elama, ei saa väita, nagu ta ei suudaks elada ilma msn-ta. See on jaburus. Aga kui ma eelistan kükitada arvuti ees ja suhelda oma sõpradega, kes kõik on mööda maailma laiali pudenenud selle asemel, et Petrovsky jaburusi kuulata, siis peaks see viimatimainitule hoopis mingi landmark olema. Nagu. Või kuidas? Mõned inimesed kahjuks põlgavad ära analüüsi ning kukuvad kohemaid lahmima.

Aga see kõik on (loodetavasti) möödanik ja maiviici Alexandr Petrovsky teemal enam jaurata. Tiina, kallis, ma olen enam-vähem 100 prossa kindel, et sinu lunastuse aeg on saabunud, st. sa ei pea enam kuulama tundidepikkusi heietusi teemal "miks mõni inimene ei võiks lihtsalt üritada normaalne olla?". Aga see ei tähenda sugugi, et meil enam jututeemasid poleks =P

Täna öösel magasin tervelt tund aega =) Ei ühtegi negatiivse alatooniga unenägu. Mul nimelt on au tunda üht inimest, kelle keskmiseks nimeks on halbade-unenägude-peletaja. There. Korras. Sain ära öeldud =D
Terve tänase hommiku olen ma tööjuures inimesi naeratustega tapnud.
Jagatud rõõm on kahekordne rõõm =)
Ma loodan, et teil kõigil tuleb imetore päev!!!


=D

=D

Kuna mul aega pole, aga see-eest on üks asi, mida väga teitega jagada tahan, kirjutan täna lühivormis.

KuMu --- 4. korrus (vist) --- 90-ndate Euroopa populaarseima ja tunnustatuima videokunstniku Pipilotti Risti projekt "Ever Is Over All". Kui te olete naissoost ja/või tuttav ühiskonnateadustega/ajakirjandusega ja/või arenenud kompassioonitundega (jah, selle sõna ma leiutasin ise), siis seisate selles pimedas ruumis lummatult mitu aega.

Netist seda videot kahjuks ei leidnud, kuigi otsisin 2 tundi. Leidsin aga analüüsiva artikli, mida on pärast installatsiooni vaatamist mõnus lugeda.
http://members.fortunecity.com/vanessa77/index21.html

Soundtracki on ka võimalik netist leida, aga ilma pildilise pooleta ei leia ma selle kuulamisel nii suurt mõtet olevat.

Charlotte "Pipilotti" Rist on minu selle nädala fling.

Täna hommikul, kui me põssaga mööda teeäärt kodu poole kõmpisime, sõitis meile autoga kõrvale üks vastasmaja tädi. Mashõõnas sees oli veel üks tädi. Vastasmaja tädi on põssast suures vaimustuses ning küllap ta oli temast autos istuvale tädile samuti jutustanud, sest too tormas autost välja, siirdus põrssa juurde, kükitas ning lausus: "Nonii, Caroliina, nüüd ma näen siis ka su lõpuks ära.". Ma ei jaganud kohe matsu lahti, aga sellest sain küll aru, et midagi ta ütles väga valesti. Siis hakkas vastasmaja tädi kõva häälega naerma ja ütles: "Mitte siga ei ole Caroliina, tüdruk on!". Teine tädi kohkus sellest informatsioonist nii ära, et vabandas tükk aega. Ja päris südamest kohe. Ma siis naeratasin ja ütlesin, et ma pole seda tüüpi inimene, kes taoliste eksituste peale endast välja läheks. Aga tädi vist ei uskunud ja vabandas igaks juhuks veel.
Toas põssa sõrale Bittnerit tupsutades (tal on seal pisike haavand), hakkasin mõtlema selle peale, kas üldse eksisteerib selliseid inimesi, kes sellise lõbusa apsaka peale solvuksid. Minu tutvusringkonnas neid vist pole, aga kuna tädi nii agaralt vabandama kippus, siis tema tutvusringkonnas tõenäoliselt on. Huvitav, kas tegemist on lihtsalt generatsioonide vahega või ongi olemas konkreetne inimtüüp, kes kõige ja kõigi peale solvub?

Tänaseks päevaks tean kindlalt, et on olemas vähemalt selline inimtüüp, kes ise võib ilkuda nii asjade kui kaaskodanike kallal, öelda haavavaid asju ning väljendada oma kehakeelegagi üht koma teist, aga kui keegi neid endid kuidagi mainima või kommenteerima peaks, siis kukub taevas maa peale ja lilled hakkavad tagurpidi kasvama. Kindlasti ei tohi sina neile meelde tuletada, mida nad valesti teevad või mis sind nende juures närvi ajab, sest nende tundekesed on siis väga riivatud. Ja sina oled paha inimene, et sa neile nende vääratusi nina alla hõõrud. Vahemärkusena olgu öeldud, et nad pole lollid, et ise oma vigadest aru ei saaks. Aga libedal teel teatavasti jõuab vahetevahel kõige lihtsama vaevaga edasi ning seetõttu need "ah-ma-tean-küll-et-nii-ei-tehta"-käänakud sisse tulevadki.
Mõnda ajab raha ka hulluks. Seda on veel kõige rõvedam kõrvalt vaadata. Saaks ainult raha! RAHARAHARAHA!!! Kuidas teenida rohkem raha? Kuidas teiste arvelt rohkem raha teenida? Kuidas panna teised enda kasuks orjama nii, et nad ise sellest aru ei saaks ja selle eest raha ei nõuaks? Kuidas võtta raha sealt, kus seda on ja sealt, kus seda ei ole?

Ohh jeesus. Ja enamus ajast on nad omast arust jumalast puhtad poisid. Miining, et teisi ära kasutada on igati normaalne seni, kuni keegi sind vahele ei tõmba. Ja kui tõmmataksegi, võib lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, et "nojaaaaaa, aga...". Loll on jätkuvalt see, kes vabandust ei leia.

Mõnikord, kui mingid ilanäpud oma odavate "kaameraga" varustatud telefonidega mu seale lähenevad, et siis "öhhöööhh, päris karm, siga, hööh-hööhh" öelda ja teda karjakaupa ahistama hakata, kehastun ma ümber kurjaks seaomanikuks. Palun ärge saage minust valesti aru, mul pole midagi odavate telefonide vastu, samuti on inimeste kõnepruuk enamasti nende endi asi, küll aga on mul midagi ilanäppude vastu. Seaahistajad tunduvad olevat täpselt needsamad jopskinid, kes teatud klubides naisi ahistavad. Oma ilaste näppudega. Iu nohh.

Mul ei ole absoluutselt midagi rõõmsameelse vestluse vastu mõne möödakõndijaga, kes näeb elus esimest, teist või sajakolmandat korda (minu) siga ning soovib kummagagi meist suhelda. Ma kannatan vähimagi nurinata välja ka bemmidega/mersudega/džiipidega jõmmid ja muidu mitte just kõige intelligentsema mõttemaailma ja suuvärgiga inimesed.

Aga ma ei salli:
a) lapsi, kelle esimene reaktsioon looma nähes on talle jalaga anda
b) nende laste vanemaid, kes sellise käitumise peale ütlevad väga rahulikul ja vaoshoitud häälel, et "Oi-oi, Cäthy-Luisetta-Birgitkin-Vliaszjöö, nii küll ei ole ilus teha" ning kui laps täpselt sedasama tegevust kordab, ütlevad (mitte just eriti kõrgendatud hääletoonil) "Oi, Renak-Lurjkjem-Gaabriel, miks sa niimoodi teed?"
c) inimesi, kes ilma loata, isegi ilma tere ütlemata kõnnivad mulle nina alla, kougivad taskust telefoni või fotoaparaadi ning kukuvad pildistama. Millega selliste tõmmtõmmide puhul sageli kaasneb ka püüd siga "õigesti" pildi peale saada, üritades teda kas õigesse kohta suunata või, juhul, kui siga sinna siirduda ei soovi, teda sinna ajada. Olenemata sellest, et seal on seljas punased traksid ja minul on käes punane rihm, mis nii meeste kui ka naiste (ning isegi tõmmtõmmide) loogikat arvestades peaks tähendama seda, et mina olen sea omanik ning kena oleks minu käest pildistamiseks luba küsida või kui ta selleks liiga mats on, vähemasti mitte mu siga häirida kuni selleni, et too kõvahäälselt ja ärritunult pröökama pistab.

Punkti b) kohta ma ütleks niipalju, et kui minu laps kunagi midagi sellist peaks tegema, siis hoidku oma nahk! Kere tuleks kuumaks kütta sellisel lapsel või noorukil, kes loomale liiga teeb. Õnneks päästab mind lapsepeksja staatusest asjaolu, et minu lapsed suure tõenäosusega kunagi nii ei tee. Loomaarmastus ning oskus teiste elusolenditega suhelda rändab mööda geene, aga on suuresti ka kasvatuse küsimus. Ja minu lastel (kui neid peaks tekkima) saab kindlasti olema mingi loom. Ma arvan, ma ei pea teile tõestama ammu teada-tuntud fakti, et loomadega koos üles kasvanud lapsed on kaastundliku(ma)d, abivalmi(va)d ja palju muid häid omadusi veel.

Punkti c) kohta ma ütleksin, et ühel kenal päeval, kui mul lõplikult siiber saab, võtan ma jalutuskäigule fotoka kaasa ning vastan igale tõmmtõmmile täpselt samaga. Rooman talle ninaauku oma fotokaga ja kui ta imestusest taganeb, kamandan kõva häälega "Kussa lähed? Tule siia! Ära liiguta! Äähh, kurat, persse läks. Seisa nüüd paigal, siga! Ohh, ma saadan Mallele ka selle pildi, et siis ta näeb, milline elukas siin käib, heeehh, heeehh".
Mitmed on naljatamisi öelnud, et hakka raha võtma pildistamise eest. Loomulikult ma seda ei tee. Mul pole midagi selle vastu, et inimesed mu notsut jäädvustavad ja sellest hiljem koduski rõõmu tunnevad ning oma kaaskondsete päeva lõbusamaks muudavad, kuid selle protseduuri juures tasuks siiski meeles pidada elementaarseid viisakusreegleid (suunatuna sea omanikule) ning loomaga suhtlemise ning loomasse suhtumise kirjutamata reegleid.

Näiteks: 1) enne pildistama/paitama asumist veendu, et looma omanik on sellega nõus, et sa tema lemmikut pildistad/paitad. Tavaliselt pole loomaomanikul selle vastu midagi, pigem on tal hea meel, et kellelegi tema pisike (või veic suurem) lemmik meeldib. See kehtib nii koera-, hobuse-, küüliku-, sea-, elevandi-, kui ka boamaopidajate kohta. Mõnikord võib juhtuda, et loomaomanik eelistaks, kui sina ja teised uudistajad laseksid loomal rahus olla. Ka loomadel on kehvemaid päevi - neil võivad olla kõhuhädad või ärevushäired. Siis on parem loomakesele mitte lisastressi tekitada. Samuti võib loomaomanikul olla kehv päev ning tal ei pruugi olla tuju kaaskodanikega suhtlemiseks. Keegi meist pole alati 100% piiaarr tegelane.
2) Kui soovid võõrast looma pildistada eestvaates, oleks ääretult kena, kui sa teeksid seda ilma välguta, siis kaob ära pimestumisoht. Ma võin ju oma paanikasse sattunud põrssale öelda, et "Tädi tegi sinust pilti ja sellepärast sa nüüd ei näegi järgmised mitu minutit mitte halligi, aga ära muretse, see peaks üle minema", aga ega siga sellest aru ei saa. Tema jaoks on see ikkagi äärmiselt ebameeldiv, kuna ta ei mõista, mis temaga toimub. Mõnel juhul võib välguga silma pildistamine tekitada ka pöördumatuid kahjustusi, nii et palun mõtle enne fotoaparaadi välja võtmist, mida ja kuidas sa täpselt teha tahad, mitte ära hakka lihtsalt lahmima eesmärgiga "midagi pildi peale saada".
3) Kui sul on soov võõrast looma paitada, lähene talle eestpoolt, nii et ta sind näeb, rahulike, sujuvate liigutustega (soovitavalt lasku temaga samale kõrgustasemele ilma ründepoosi sisse võtmata, ofkoors) ning lihtsalt kükita seal (madala looma puhul) või siruta talle oma avatud peapesaga käsi. Nii pakud talle oma tutvust, mille loom siis kas võtab vastu või mitte. Kui ta pea ära keerab ning minema kõnnib, tähendab - sa polnud tema jaoks piisavalt intrigeeriv. Kui ta sinu juurde kõnnib ning sind nuhutab, tähendab - kindlasti pole sa tema jaoks ebameeldiv. Sellest, kui inimene loomale meeldima hakkab, saab vist küll iga inimene ise aru, nii et neid tundemärke ei hakka ma siin eraldi välja tooma. Küll aga tahaks sigade kohta mainida seda, et see, et ta end kohemaid sinu jalgade vastu nühkima ei tule, ei tähenda veel sugugi seda, et ta vaikselt plaani peaks, kuidas sulle riugast keerata. Sead on üldjuhul sõbralikud loomad, kelle üks iseloomuomadusi on uudishimu, nii et nad sõbrustavad ka võõrastega heameelega. Muidugi ainult juhul, kui too võõras on heatahtlikult meelestatud.
Kindlasti ära ürita looma, kellega sul varasemad kokkupuuted puuduvad (või on põgusad), kätega kintsust krabada või talle vägisi pai teha. Pealetükkiva inimese suhtes käituvad loomad täpselt samamoodi nagu naised klubis pealetükkivate meeste suhtes: nad kas põgenevad ummisjalu või ründavad vastu. Kuna siga (ega ka koer ega ka elevant) sulle naesterahva kombel litakat vastu vahtimist anda ei saa, võib ta sind üleannetuse eest hoopis näksata või siis valjuhäälse reageeringuga eemale putkata. Pea meeles, et loom tunneb oma keha suhtes täpselt samasugust omanikutunnet nagu sinagi. Sulle ju ka ei meeldiks, kui trollis või pargis keegi, kes sind armsaks või ilusaks peab, sulle läheneks, käed külgedele asetaks ja ISSAND KUI NUNNU! kõrva karjuks.

Selline mõte teile: kui te otsustaksite sünnitada silmnähtava puudega lapse...siis arst/psühholoog/perekonnatuttav ilmselt hoiataks teid, et inimesed võivad vaatama hakata. Aga te sünnitate ta ikkagi, kuna ta on teie laps ja te armastate teda juba ette. Te mõistate neid inimesi, kes teid tänaval vahivad, püüate mitte pahaks panna, kui keegi näpuga näitab ning vahetevahel üritate lihtsalt kiiresti minema kõndida, kui keegi madalalaubaline kõva häälega naerma purskab. Teie jaoks on ta tõenäoliselt nagu iga teinegi laps (minu puhul võrdub siis siga koeraga), aga inimesed ei taha siiski kuidagi maha rahuneda.
Okei, oletame, et teil sünnib terve laps, eriti armas laps veel kusjuures ja te käite temaga värskes õhus jalutamas nagu kord ja kohus. Kuidas teie reageeriksite, kui iga seitsmes inimene tänaval teie juurde sammuks, üritaks teie pisikesel pambul põsest või ninast kinni haarata ja ninnunännutaks, kui imearmas laps teil on? Tüütaks pikapeale ära, eksole? Minul, vaadake, on siga ja mitte iga seitsmes inimene ei tule juttu tegema vaid pigem iga viies. Ja iga kolmanda käest, kes lihtsalt mööda kõnnib, saame me mingi kuuldava või nähtava reaktsiooni. Õnneks saavad enamus inimesi aru, et tegemist on teise elusolendiga ning ei tule ilma luba küsimata siga sabast tirima, kuid kahjuks leidub ka eespool kirjeldatud töllmokkasid. Aga me ei lase end sellest heidutada.

...

Keegi sõpradest ütles mulle üks pool aastat tagasi selle peale, kui ma analoogsete asjade üle kaeblesin, et "nojahh, aga kui sa omale nii erilise kodulooma võtsid, pead arvestama sellega, et inimesed tänaval peast lolliks lähevad ja teid mõlemat käperdada tahavad". (Kar, olid sina vist selle lause autor?)
Mina arvan ikkagi, et mina ei pea lollakate järgi adapteeruma, vaid neid hoopis kasvatada püüdma. Jah, ma tean, et see on võitlus tuuleveskitega, kuna inimesi, kes loomade psühholoogiast midagi jagaksid, jääb aina vähemaks, aga ma püüan anda endast parima ning olla iga päev eeskujulik sigade maailma teejuht kõigile neile, kel MMS-i saatmise võimalusega telefon püksitaskus sügeleb.

Viisakad inimesed on alati teretulnud meiega koos jalutama, olenemata ilmast =) Röhh-röhh!

Lehitsesin täna hommikul töö juurde jõudes oma märkmikku ja leidsin 17.-nda aprilli pealt järgmise kirje: Esimene võimalik WH päev.

Öelge mulle, palun, misasja see tähendab? Misasi on WH? Ja misasi on WH päev? Ja miks on just 17. aprill selleks esimene võimalik aeg? Ma olen juba mitu-mitu tundi selle üle vahelduva eduga juurelnud, aga mida pole, on lahendus müsteeriumile.

Kes välja mõtleb ja mulle ka ütleb, sellele ma kokkan kõva kõhutäie sushit!!

Eile õhtul käisime kursaõega sushikoolitusel. Kuna koolitus toimus meie lemmikrestoranis Sushihouse, oli kõik ootuspäraselt äge. Kõiksepäält pisteti ploomiliköör ninni ette, valati klaasid sushiveini täis ja öeldi, et kohe tuleb koolitaja. Koolitajaks oli Sushihouse`i peakokk, kes, lisaks sellele, et ta imemaitsvaid sushisid valmistab, ka vahetu ja mõnus suhtleja on. Järgnevad kaks tundi koosnesid sellest, et toas oli kuus paari kõrvu (ja üks paar koka juttu kiiresti märkmikusse kriblavaid käsi). Onu koolitaja muudkui mätsis erinevaid rulle ja jutustas meile sushi ajaloost, kuidas mingeid konkreetseid rulle kokku keerata, mida sushi sisse panna ja mida mitte panna, miks peab sushit valmistama just nii- ja mitte naapidi, jms. Rullid, mõistagi, rändasid kenasti vaagnatele ja sealt otsemaid kuue paari kõrvade kõhtu. Õige sushi nimelt ei tohtivat üle 15 minuti seista. Selleks ajaks, kui sake lauale toodi ja meid seda luristama õpetati, olid kõigil kõhud juba meeldivalt täis ja tuju veega hjäää =) Siis saabus veel kausitäis suppi ka ja... no mida sa, hing, veel ihata oskad? Oli mõnus ja huvitav üheaegselt. Diivan, soe toit, soe jook, külm toit, külm jook, lahe koolitaja, jää või Sushihouse`i elama...

Mõned faktid, millest koolitaja meile rääkis, panid mind kukalt kratsima. Näiteks see, et kuna naisterahva pihud on poole kraadi võrra soojema temperatuuriga, siis naised ei tohtivat üldse sushit valmistada, kuna nemad sokkivat selle vaese nigirirulli või maki lihtsalt ära. Minul lõi kupli all muidugi lambipirn põlema ja tolle valguse taustal nägin suurt silti, kuhu peale oli kirjutatud: "Thou shalst never marry a man who does not know how to make sushi".
Igasugu põnevaid fakte sai teada. Näiteks, et sushiriisi keetmise ajal ei tohiks potikaant kergitada, kuna nii lased potist auru välja ning see rikub riisi ära. Vott. Aga kõiki nippe ja pisiasju ma siin loomulikult ära tooma ei hakka. Ma soovitan teil hoopis isiklikult pisike kamp huvilisi kokku koguda ja omale üks Sushihouse`i sushikoolitus bronnida. Uskuge mind - te väljute sellest ruumist vähemalt kaks korda õnnelikumana, kui sinna sisenesite. Jah, sushikoolitus ongi õnne valem =P

Eniveis, koolituse lõppedes jäeti meid ruumi omaette sushijääke nahka pistma, veinikest ja saket mekkima ja niisama tshättima. Oli fun. Seda funi jätkus kuni hilisööl magaminekuni ja hommikul ärgates oli ikka veel fun. Siiamaani on. Positiivsed kogemused töötavadki nii.

Mis ma oskan öelda? Sushisushisushi! =)

Järgmisena paluks ühte burritokoolitust siis jah?

Täna hommikul perearsti ooteruumis järjekorras istudes otsustasin ajaleheriiulilt midagi sirvimiseks valida. Silma jäi suur pealkiri aasta alguse Cosmopolitani kaanel, mis kõlas umbes nii: "Kohutav uus vägistamise meetod --- Kuidas ennast kaitsta". Täpset sõnastust ei mäleta, aga seda mäletan küll, et sees oli sõnad "kohutav" ja "uus". Mõtlesin, et tohohh, milline see uus ja kohutav meetod siis veel on. Artikli sissejuhatusest selgus, et meile pajatatakse väljamaal juba ammu tuntust kogunud nn. date-rape droogidest, millega tütarlapsi (enamasti) klubides (kah enamasti) salaja joogi sisse puistatuna uimastatakse ja siis sealt koju -teadagi milleks- lohistatakse. Jah, see on kole, jah see on jube, jah, turvamehed võiksid peale niisama passimise ja mölisemise tõepoolest klubikülastajaid natuke tähelepanelikumalt jälgida. Mis aga minu tähelepanu köitis on sõnapaar "kohutav-uus". Minul seal turvalises perearsti ooteruumis turvaliselt tooli peal istudes tekkis küsimus, et kas vägistamisi saab liigitada? Et kui niisama tänavalt kuhugi kangialusesse tõmmatakse & seal ära väkatakse, siis pole viga midagi, sest see on "tavaline" ehk mitteniikohutav viis kellegi poolt jõuga võetud saada, aga kui klubis keegi väärakas sulle mingit keemiat joogi sisse segab ja sind pärast seksuaalselt ära kasutab, siis see on määratult kohutavam, kuna sa ei osanud sellist võimalust eladeski ette kujutada? Kallid ajakirja tegijad, vägistamine on alati kohutav, ükstaspuha, kas sulle joodetakse/söödetakse eelnevalt midagi sisse või mitte või kes või kuidas seda teostab.

Ma saan aru, et läikivate roosade kaantega ajakirja eesmärk on müüa. Number läbi ja seda nii kiiresti kui vähegi võimalik. Aga mind häirib siiralt see, kui roosa ajakiri juba kevade hakul kolletab ja essellõhtulehelikult suurte, rasvaste ja läbimõtlematute pealkirjadega lugema meelitab.