kolmapäev, veebruar 22, 2006

Filmis Fight Club on selline koht, kus kirjeldatakse klubi õitsengut, siis aga ilmub ekraanile naispeategelase nägu ja jutustaja hääl ütleb:"...and she ruined e v e r y t h i n g". Järjest enam hakkab tunduma, et mul on meestega samamoodi. Et niipea, kui ma olen oma asjadega kuhugi jõudmas või mingist olulisest verstapostist möödumas, ilmub areenile mõni meessoost peategelane ja käkkab kõik ära. Vahetevahel on neid osatäitjaid isegi kaks.

Näiteks läbisin ma kaks aastat tagasi vestlusvoore pääsemaks AIESEC`i kaudu Nigeeriasse kooliõpetajaks. Samal ajal leidsin sealtsamast (AIESEC`ist siis, mitte Nigeeriast) ühe vastassoost inimese, kelle maailmavaated, tõekspidamised, uskumused ja nii edasi ja nii tagasi kattusid minu omadega 100%-liselt ning kes tundus lihtsalt liiga hea, et olla tõsi.

Alguses ma muidugi ei lasknud end häirida mõttest, et juhul, kui ma peaksin Nigeeriasse pääsema, jääb tema ju siia, Eestisse. See mõte polnud veel eriti häiriv ka siis, kui mulle tuli kõne: "Teie kandidatuur osutus sobilikuks, nüüd peate veel koolitusel osalema ja siis on minek". Võidurõõm, uhkus enda üle ja rõõm sellest, et saan maailma aidata, olid liiga suured. Missioonitunnetus, jne.

Kõik oli suhteliselt korras ja minu plaan Nigeeriasse minna kindel ka veel tol momendil, kui lavale astus üks minu endine boyfriend, kes kukkus nagu kahur mind pommitama igasuguste erinevate internetist prinditud materjalidega selle kohta, kui hirmus ja jube on elu Aafrikas (ja seda eriti veel valge naise jaoks). Inimese naha alla mune munevad putukad ja valge inimese "kolm kohustuslikku malaariahoogu" ei heidutanud mind.

Siis aga sain külge mingi täiesti eriskummalise viiruse, mida ma nimetaksin "üldfüüsiliseks", sest tundus, et enamus organeid minu kehas jupsis. Ma parem ei kirjelda seda. Mõtlesin põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdades, et kui malaaria peaks osutuma pooltki nii hulluks, siis pole minust küll kellegi õpetajat ja ma vean neid inimesi alt, kes minu peale loodavad.

Veidi pärast toda haigushoogu sain uue viiruse. Seda nimetatakse armumiseks ja ma parem ei kirjelda seda. Oli mõneti meeldivam, kui põrandal kõveras ühelt küljelt teisele vingerdamine ja mõneti nukram. Nurkam seetõttu, et ma hakkasingi mõtlema, et oh paganas, mina leian oma elu armastuse ja põrutan kohe kuhugi Aafrikasse minema, seega ei annagi suurele õnnele võimalust.
Samal ajal torkis eksboyfriend mind vist küll iga jumala päev oma juttudega musta mandri süngetest saladustest. Ja tervis polnud ka kiita. Ja ma ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Nii et ühel hetkel helistasin tollele AIESEC`i tüübile ja palusin tal minu ankeet kuhugi sahtlipõhja ära peita ning mind nimekirjast maha kriipsutada.

Eksboyfriend hõõrus rahulolevalt käsi, armumiseobjekt oli mõnevõrra üllatunud, et ma oma grandioossest plaanist, mille jaoks ma tema arvates justkui loodud olin, nii kergesti lahti ütlesin. Aga mina, vana tohman, olin veendunud, et nii ma selle õnne just leiangi.

Keskeltläbi poolteist kuud oli kõik enam-vähem, siis ühe jalka Euroopa meistrivõistluste etapi ajal muutus kõik. Mu kallis armastatu saabus minu poole, et koos matshi vaadata. Reklaamipausi ajal koukis ta kusagilt seljakoti sügavustest välja ümbriku, mille tagaküljel ilutses tsehhikeelne kiri. Vähemalt nii ta mulle väitis. Ümbriku sisu ehk kaks A4 andis ta minu kätte lugemiseks. Samal ajal, kui mina proovisin tulutult aru saada, mis sinna lehele on kirjutet, seletas ta innustunud häälel, et oli mõned kuud tagasi kandideerinud suveülikooli, mis toimuks ühes kesk-Euroopa riigis. Minule polnud ta sellest rääkinud, sest arvas, et ei pääse sinna niikuinii. Aga kuna ta konkursi edukalt läbis ja veel mingid stipendiumid ka taha sai, läheb ta kindlasti, sest see on siiski harukordne võimalus ja talle meeldib reisida ja uute kultuuridega tutvuda, yada-yada-yada...

Istusin seal diivaninurga peal, paberilehed pihus ja sain esimest korda elus aru väljendi "puuga pähe saanud" tähendusest. Läheb ära? Terveks suveks? Selleks suveks, mille me pidime koos veetma? Aga mina? Mina ei olegi oluline? Miks sa siis midagi ei ütelnud, kui ma sinu pärast endale tähtsast asjast loobusin? See siin minu käes on mingi närune Tshehhi suveülikool ja sa saaksid absoluutselt igasse suveülikooli, kuhu sa ever kandideeriksid + see polnud su jaoks isegi mitte nii tähtis. Aga minu jaoks oli Aafrika ...unistus...

Istusin ja tundsin end lõhestatuna kahest väga erinevast emotsioonist. Üks osa minust tahtis püsti karata, need neetud paberid pisipisikesteks tükikesteks rebida ja tema peale kõva ja koleda häälega karjuda. Teine pool minust istus edasi, ent ajas vahepeal kössi vajunud selja sirgu, naeratas ja lausus: "Kui tore. Kas sa tshehhi keelt juba oskad?". Otse loomulikult ta oskas - ta oli seda juba varakult õppima asunud, et kohale jõudes mitte häbisse jääda. Minu Geenius. Kuidas oleksingi ma saanud ta peale vihane olla, kui mulle vaatas vastu kaks suurt säravat silma, mis nii väga ihkasid maailma avastada? Loomulikult lasin ma tal rahus minna.

Kuidas lugu lõppes? Tema käis oma suveülikoolis ära ja oli tagasi saabudes õnnelik. Mina pole siiamaani Nigeeriasse pääsenud, aga olen ikkagi õnnelik. Mitte "meie" pärast. "Meil" ei tulnudki lõpuks midagi. Õnnelik olen ma seepärast, et mul on nüüd midagi, mida keegi ega miski minult võtta ei saa (kui siis ainult amneesia). Mul on KOGEMUS. Kogemus sellest, mis juhtub siis, kui.................... ja kogemus sellest, mis juhtub siis, kui ........................ .

Sellegipoolest vahetevahel ma kahetsen natuke. Et ei teinud südant kõvaks ja ei lennutunud Nigeeriasse, et seal uut iseennast avastada. Kahetsusmomentidel söön pelmeene ja hautatud brokkolit ja purgimaisi ja muud hääd-paremat, et veidikenegi rõõmsam hakkaks. Mida aeg edasi, seda vähem kukub minu rahakotist münte pelmeenide, külmutatud brokkoli ja purgimaisi tootjate kukrusse, kuid sellegipoolest tundub mulle, et meestel on kalduvus kõik minu ilusad plaanid ära käkkida. Järgmisel korral ma tean ja arvestan sellega.

3 kommentaari:

kar ütles ...

aga mu kallis,
miks ei võta sa praegu saba selga ja ei sõida aafrikasse?
kaotada ei ole mitte midagi.

kar ütles ...

ma hoian su siga:D

Carry ütles ...

Päris hea =) Ma just kortsutasin kulmu kurjalt, kui su esimest sissekannet nägin ja tahtsin kohe vastu hakata kirjutama, et "aga mul on ju pisike siga". Kas sa PÄRISELT ka hoiaksid teda ja tõotaksid teda armastada nagu ta oleks sinu oma lihane laps?