Tavaliselt olen ma meesterahvast vaimselt niipalju tugevam, et sõidan temast üle kui teerulliga. Aga teerulliga ülesõidetud meest ma pärast ise enam ei taha. Süümekad tekivad, nohh. Paha-paha-halb-paha. Mul hakkab neist hale ja kahju, aga kahjutunne pole tugeva suhte alustalaks.

Ütelust "mees peab ikka mees olema" tõlgendaksin mina nii, et meesterahvas võiks omale otsida takoise naisterahva, kes temast vaimselt munapudru ei teeks.

Samas ei tohiks see vahe ka teisipidi väga suureks kasvada, sest kui mees täiega pähe istub, on ka jällegi paha-paha-halb-paha.

Kõik peaks olema tasakaalus. Et keegi kellegi soengut sassi ei ajaks =P