Kuulge. See Kättemaksukontor on täitsa hea ju.

Nonii. Suvilast tagasi ja olen kohe sunnitud oma sõnu sööma. Käisin küll iidsete postide vahel ringi jauramas, oo kuidas veel käisin (loe: põlv tegi parajalt haiget, aga ehteestlasliku suhtumise kohaselt ei tohi ekskursiooni, mille eest on makstud, pooleli jätta =))
Nimesid nimetamata, suutis üks tegelane mind kohapeal veenda, et Luxori ekskursioonile minek oleks ikka üits õite hää mõte. Et muidu võib terve see aeg basseinide ääres passimine üksluiseks muutuda ja. Minul ei oleks muidugi midagi üksluiseks muutunud, kuna mul olid kaasas Candace Bushnelli Lipstick Jungle ja ammuigatsetud Anna-Maria Penu Minu Hispaania. Reisikaaslane seevastu oli ühes võtnud vaid diskreetse matemaatika õpiku ja konspektid (jah, ma näen neid küsimärke teie otsaesistel, ma isegi olin kui üks suur küsimärk esimesed poolteist päeva), seega arusaadav, et ta pärast esimest päeva enam basseini ääres ühe koha peal vedeleda ja lugeda ei viitsinud.

Nii juhtuski, et ühel ilusal aprillikuu päeval, kui oleksin pidanud lamamistoolil oma raamatute ja päikese ja mõne vihmavarjukesega varustatud maitsva kokteiliga mõnulema, leidsin ma ennast hoopis mägede vahelt parajalt ebameeldiva tuuleta kuumuse käes erinevate vaaraode hauakambreid revideerimas, mis, ütleme ausalt, ei olnud minule, kes ma seinamaalingute tähendust ei teadnud, üldsegi huvitavad. Mida oli ka oodata. Loodetud muumiaid ei näidatud ja midagi muud peale seinamaalingute (mille poolt jutustatavad lood on kahtlemata väga huvitavad, kahju, et polnud sellist giidi, kes oleks osanud tõlkida ja et mul endal vastavaid teadmisi pole) ja paari hauaplaadi vaatamiseks sätitud polnudki. Kuigi, nagu me Laylaga eile minu reisimuljeid lahates otsustasime: me ilmselt pole lihtsalt sellised inimesed, keda aastatuhandete vanused potikillud väga erutaks. Seega oli suhteliselt ükskõik, et seal peale kritselduste ja paari kivikamaka muud polnud. *

Vastupidiselt minu esialgsele arvamusele, et küllap olen mina ainuke, kellel hauakambrite nägemine põlvist nõrgaks ei võta, selgus, et kõik kohaleveetud turistid mõne üksiku erandiga voorisid kohustuslikus korras ühes jorus maa-alustesse kambritesse sisse ja täpselt samasuguses jorus kohe välja tagasi. Nendegi nägudelt peegeldus suhteline tülpimus ning mõningane pettumus. Aga no mis sa hing, ära teed. Loomulikult ei jätku vaimustust kauaks, kui sulle pistetakse nina ette näiteks araabiakeelne tekst, mis näeb küll ilus välja, aga millest sa ühtegi silpi aru ei saa. Noogutad ja ütled, et on jah, väga ilus ja huvitav ning kõnnid edasi järgmise analoogse asjanduse juurde, millest sa sugugi rohkem aru ei saa. Minule oleks täiesti piisanud vaid ühe hauakambri külastamisest, aga ei. Ikka nii palju, kui vähegi võimalik. Nii me siis tatsasime seal koos teiste turistidega kohusetundlikult sisse-välja-sisse-välja, kuulates vahepeal giidi kommentaare. Kogu loo tegi minu jaoks veel ebameeldivamaks asjaolu, et kuna ekskursioonile mineku jaoks pidi tõusma 3.30 öösel, olin ma väljamagamata ja seega mitte just parimas tujus. Mõni võib ju väita, et bussis sai ka mitu tundi magada, aga minu arvates pole see miski uni. Tukkuda niimoodi ebamugavas poolpüstises istumisasendis kahe minuti kaupa... mõttetu.

Küll aga meeldis mulle meie hommikune paus enne igasuguseid templeid, kambreid, mošeesid ja muud, sest peatuskohaks olnud kohviku juures õues oli üsna mitu sümpaatse välimusega koera, kellest ühega ma ka tuttavaks sain. Oli selline tüüpiline kondine Egiptuse kutsu, kes lebas valitsevast palavusest ilmselgelt kurnatuna maja ees varjus. Küsisin kohvikupidajalt tema jaoks vett ja pärast mõningast käte ja häälitsuste abil suhtlemist see mulle ka anti. Koerad, teadagi, Egiptuses just kuigi kõrges hinnas pole ja nagu ma teada sain, pole nad eriti kõrgelt hinnatud ka mõndade riiki külastavate muudest maadest pärit inimeste poolt. Pean silmas järjekorras minu selja taha saabunud saksa paarikest, kes, taibates tükk aega enne kohvikumüüjat, kelle jaoks mul seda kraanivett vaja läheb, nägusid tegema ja ohkima kukkusid. Oh jeesus küll, mingi nõme idaeurooplane küsib mingi näruse koera jaoks vett. Oleks võlukepike, saaks teha nii, et neid kumbagi enam ei eksisteeriks.
Aga koer oli hästi armas. Jõi pool pudelit tühjaks ja vaatas mind sellise pilguga, mille parema meelega ära unustaks. Sealsamas seisid ka beduiini naised oma eeslitega, kellele nad olid pisikesed kitselapsed selja peale seisma sättinud ja kes suurema osa oma elust tõenäoliselt sealsamas üleval veetsidki, kuna 12 tundi hiljem, kui bussiga kohviku juurde tagasi jõudsime, seisid telkidega kaetud naised, nende eeslid ja kitsed ikka veel omadel kohtadel.

Lisaks koertele meeldis mulle selle ekskursiooni juures veel vägavägaväga paadisõit Niilusel, mis, nagu selgus, on täpselt minu "thing". Paadireisist klõpsitud fotode osakaalu järgi otsustades vähemalt küll. Ühelpool ilus roheroheline kallas kohatiste liivaste süvendite ja lopsakate palmidega ning teiselpool uhked jahid ja põnevad paadikesed (okei, ma sinna teiselepoole eriti ei vaadanudki =)
Lõunasöök loendamatute erinevate juurviljadest tehtud hautiste, salatite ja kastmetega oli samuti väga mõnus. Paar lihaga kandikut oli ka, aga siiski - kui palju taimetoitu!!! =)
Natuke naerma ajas see hädise näoga kartušimüüja, kes oli sätitud meie laudade lähedusse oma väljapanekuga istuma, et valged turistid saaksid söömise ajal blingi piielda ja pärast loomulikult ka osta. Kartušipoiss tuli hiljem ka bussi ja kõndis kõik istekohad läbi, et näidata mingit kolmest sümbolist koosnevat bla-bla-bla õnnetoovat ripatsit. Aga eestlane, va ihnuskoi, ei ostnud ikka midagi =P
Üleüldse oli pea igas poes ja tehases, kuhu meid selle ja Hurghada linnaekskuriooni ajal veeti, meie grupil kombeks kõik presentatsioonid kaasa noogutades ära kuulata ja siis mitte midagi või äärmisel juhul paar eset ostes hoonest väljuda. Söögipoed ja fikseeritud hindadega meenekauplused välja arvatud. Nendes edendati Egiptuse majandust päris korralikult. Mina näiteks hullusin pagaritoodete leti ääres, kust ma oleksin heameelega igat küpsetist kaasa ostnud, aga P. ütles lõpuks midagi sellist, et korvi ei mahu rohkem ja eskortis mu kassade juurde =)

Meie P.-ga ostlesime tsipake veel ka hotelli lähedal promenaadi ääres asuvates kauplustes, kus müüdi erinevaid kohalikke teesid, parfüüme ja igast muud põnevat kaupa. Kõike muud peale aroomõlide võis tegelikult ka kaubanduskeskustest leida, aga oma võlu oli muidugi ka tänaval kauplemisel, eriti vist P. jaoks, kes väitis, et tema kaupleb nagu liibanonlane, aga hiljem sai kollast teed ostes ikka niimoodi tünga, et terve õhtu vaikselt hüüatades omaette torises ja järgmisel päeval hotelli vastas pisikest poekest pidavalt kopti kristlaselt nimega Mena n.ö. õige hinnaga teed ostis. Selgituseks siis nii palju, et Mena pakutud alghind oli täpselt sama mis see, mille meie esimeses kohas suure kauplemise ja endi arvates jube kavalad olemisega lõpuks välja rääkisime. Ja Mena ise oli ka päris lahe, hoolimata sellest, et ta näris vahetpidamata lahtise suuga nätsu. Igatahes meeldis tema mulle märksa rohkem kui moslemist Bob, kes esialgu tundus igati normaalne ja tsiviliseeritud, aga kui jutt läks abiellumisele ja naisterahvastele, ajas tema jutt mind nii marru, et P. pidi mind eesti keeles anuv pilk silmis keelitama loobuma plaanist Bobile selgeks teha, kui nõme ta on, et ta kavatseb oma tulevase abikaasa tolle elupäevade lõpuni pisikesse korteripugerikku vangistada. Ilmselt oli P.-d hirmutanud kunagine tööreis Tuneesiasse, kus kuulu järgi näiteks lühikeste rõivastega tänaval liikumine võib kaasa tuua kepihoobid. Igatahes muutus ta ka peatänavalt eemale kohalike elu-olu keskele sattudes ärevaks ja tegi pidevalt ettepanekuid tagasi minna, ise teadmata, millises suunas täpselt see "tagasi" asub. Ma tean, et kaasreisijate üle ei ole ilus nalja teha, aga minul oli küll vahepeal kuri tahtmine teda veel kaugemale ülesküntud kõrvaltänavate ja loetamatute menüüdega räpasevõitu söögikohtade vahele ära eksitada =P
Suuresti tänu P. vastumeelsusele igasuguste räpakate kohtade suhtes jäi meil lähemalt üle vaatamata ka Hurghada kolmas linnajagu ehk see, kus pidavatki suuremalt jaolt vaid kohalikud elama ja turglema. Meie kena giid Maris maalis sellest päev otsa ilma külmikuteta seisva liha, kala ja juurviljade müügikohast küll ka piisavalt eemaletõukava pildi, aga kasvõi korraks oleks ju ikka võinud läbi põigata... Aga vähemalt kaks ülejäänud linnaosa ehk Sakkala ja hotellide rajoon olid minu arvates küll täiesti äravahetamiseni sarnased ja mitte kuigi põnevad. Selle üle olin ma veidike pettunud, sest too teine Egiptuse kuurortlinn, millega ma juba harjunud olen, küll nii üheülbane pole. Hurghada kolm kõige suuremat miinust on järgmised:

• võimatu oli leida kohalikke traditsioonilisi roogasid pakkuvat viisaka väljanägemisega esinduslikku söögikohta. Soolaseid roogi (shish tawouk, jms.) sõime oma hotelli territooriumil asuvates kala- ja rannarestoranides, aga magusaid asju peale supermarketi letil asuvate siirupisse uputatud koogikeste ei leidnudki. Mina oleksin küll tahtnud süüa Om Ali-d või magusat riisipudingut, mida Sharmis igas neljandas kohas pakutakse =(
• veidike kõhe on liikuda mööda peatänavat, kus iga neljas hotell on kas pooleli või pole selle ehitamist üldse alustatudki, nii et kahe ilusa ja valgustatud ehitise vahel mustab tänava kõrval sada meetrit pimendatud ala. Sharmiski on pooleliolevaid ehitisi, aga minu meelest on see seal korraldatud kuidagi nii, et kesklinna südamik on valmis ja sealt ehitatakse väljapoole edasi.
• igavavõitu on kõndida mööda mituteist kilomeetrit ulatuvat tänavat, kus tundub iga paarikümne sammu järel, et "oot-oot, siin me ju juba olime" ehk siis erinevalt Sharmi linnasüdamest, mis koosneb paljudest risti-rästi kulgevatest suurematest ja väiksematest tänavatest, millest üks ei sarnane teisele, on Hurghadas üks pikk tee, mis viib ühest linnajaost teise (vahetades küll vahepeal nime) ja mille äärde on ehitatud kenad hotellid, kohvikud, baarid, restoranid, ööklubid, poed... kõik suhteliselt samasugused. Mina, kes ma igasuguste maamärkide abil üpriski hästi orienteerun, olin sunnitud P.-lt mitu korda küsima, et "see on nüüd SEE mäkdoonalds või?"
• **

Lisaks nägin ma ühe lemmikloomatarbeid müüva poe ees pisikestesse transpordipuuridesse kängitsetud koeri, kes ei näinud seal sugugi õnnelikud välja. Koerad olid sellistest tõugudest, mille esindajaid Egiptuses vabalt jooksmas ei leia, näiteks dalmaatslane. Tähendab - keegi oli neid paljundanud tõenäoliselt just sel eesmärgil, et saaks puuri pista ja turistidele maha parseldada. Oleks siis puuridki normaalses suuruses olnud, vähemalt nii, et looma käpad sellest täies pikkuses välja ei ulatu... Vaevalt, et keegi neile piisavas koguses sööki ja jookigi pakkus. Loodan, et kutsade saatus sealtmaalt alates vaid paremuse poole liikus.

Mida me Hurghadas eneste jaoks toredat leidsime?

Näiteks avastasime endi jaoks söögikoha nimega Bulls, mis on suure tõenäosusega mingi ülemaailmse keti osa nagu ka Sbarro ja KFC. Meile meeldisid sealsed maitsvad ja värsked toidud ja eeskujulik teenindus niiväga, et sõitsime sinna ühel teisel päeval eraldi taksoga kohale ja nautisime veel. Minule meeldis muidugi ka kohviku laudade vahel tiirutav oranžitriibuline kassike (Egiptuse kiisud on, muide, Eesti omadest erineva iseloomuga) ja asjaolu, et seal teenindavad noormehed olid peris kenakesed ;)

Hotell oli väga ilus. Ma ei suudagi otsustada, ka mitte tagantjärele pilte vaadates, kas hotell ja selle ümbrus olid ilusamad päevasel ajal, kui palmid, rannaliiv ja kõik muu oli selgelt näha või öisel ajal tuledesäras. Meie vaatluste kohaselt ei olnud selles hotellis ühtegi tuba, millel poleks olnud merevaadet (normaalset, mitte sellist nagu Kalevipojal reklaamis) ja meie oma rõdult avanev merevaade oli selline et ohohoo. Aga inimene, teadagi, harjub kõigega ja nii pidasime meiegi reisi lõpupoole sellist vaadet juba iseenesestmõistetavaks.

Üks asi, mis kindlasti meelde jääb ja mis oli iseenesest ebameeldiv, kuid antud olukorras veidi naljakaski - hotellikoridorides ringitiirutav tugev tuul. Nimelt olid selle ülemiste korruste lahtised koridorid ehitatud kuidagi nii, et sõna "tuulekoridor" sai minu jaoks uue ja lennuka tähenduse. Aga koridorid ise olid ka väga ilusad, eriti siseõu öisel ajal ja üks teine, pisem siseõu, kus olid veesein ja kaks armsat puidust pinki.

Kolmes hotelli restoranis käisime ka ja halba sööki ei pakutud üheski neist. Kõige meeldejäävam oli vast Itaalia restoran, milles istumine oli omamoodi kummaline kogemus, kuna olime algusest lõpuni ainsad kliendid ja kogu see interjöör ja situatsioon pani mind ennast tundma nagu oleksin üks nendest hetkel tv3-s jooksvast unistuste printsessist rääkivast tõsieluseriaalist osavõtjatest, kes on just kutsutud "rikka, ahvatleva ja ainuõige välismaa mehe" poolt deidile ja nii nad siis istuvad kahekesi seal tühjas restoranis, sest eesti telekanalil pole nii palju raha või oskusi, et adekvaatseid taustanäitlejaid palgata =) Mõnes mõttes oli muidugi tore, et kelner ja kokk vaid meie päralt olid - saime oma näljastele kõhtudele kiiret leevendust. Teisest küljest ei istunud mulle kuidagi see, et suurem osa teenindajaid mind sujuvalt madamiks on otsustanud kutsuma hakata. Ei tea, kas oli asi selles, et P. mu kõrval oli kahtlaselt abikaasa näoga või hoopis minu enda näos kui kortsudevastaste kreemide tulevases lõuendis, igatahes naeratasid kõik uksehoidjatest kokteilitoojateni välja ja muudkui ma`am-itasid. Mina kiristasin hambaid ja lubasin endale, et järgmisel reisil on women-only või siis vähemalt peavad tütarlapsed olema ülekaalus, et teenindajatel oleks alust meid õigete nimedega nimetada.

Bassein. Bassein oli muidugi hitt. Ma ei ole päris kindel, kas seda parasjagu köeti või mitte, aga paaril päeval oli vesi selles küll piisavalt mittekülm, et mina oleksin vabalt võinud ülekere korraks sisse laskuda. Asi seegi. Ülejäänud päevadel oli seal kahjuks nii külm, et mõned meie lähedal pesitsevad venelannad, keda nende juba eelnevalt vees ärakäinud kaaslased suure hooga vette hüppama meelitasid, karjusid lamamistoolidel peenikest naeru pidavatele kaaslastele basseinist, et "Saanja, ubjuuuuu!" ja "Naastja, ubjuuu!" P. mulle õnneks sellist trikki ei korraldanud, sest ta teadis vist liigagi hästi, et jääkülma vette sattudes oleksin mina, erinevalt venelannadest, oma kurjakuulutava lubaduse ka täide viinud =)

Basseini ümber, lähedal ja ka mere ääres oli palju vabu kohti. Erinevalt meie eelmise kevade Sharmi-reisist tundus see basseiniäärne esimesel hommikul tõesti nagu välja surnud. Vähemalt pooled toolid-varjud olid vabad, poeta ennast kuhu hing ihaldab. Alguses tekkis natuke tühja trollibussi efekt küll - et kui on nõnna palju vabu kohti, siis on pea kohe laiali otsas ja ei oska kuidagi valida. Lõpuks kui P. oli juba kolmandat korda käed jõuetult rippu vajuda lasknud ja poolihääli karjatanud, et "goddammit, decide, woman!", valisin ma kõige mõnusama peesitamispaiga välja ja päevitasin hoolega, süvenenult =)

Ja see soe ja see päike! Ahhhhhhhh. Kui ikka juuksed ja küüned topeltkiirusel kasvama hakkavad ning haige (viimaste uuringute kohaselt luuturse ja patella kõhrekahjustusega) põlv päev-päevalt paremaks muutuvad, siis ega muud ei oskagi kosta. Kunagi, kui ma kuu aega järjest Egiptuses veetsin, läksid mu juuksed ja nahk täitsa siidiseks, seega ma tegelikult teadsin, et päike ruulib täiega, lihtsalt siin sombuses Eestis suudab sellise asja ülejäänud 348-l päeval ära unustada =)))

Nagu eelpool mainitud, pakkus mulle päevitamise ajal seltsi Lipstick Jungle, mida ma paar kuud tagasi Eestis alustasin, kuid mille lugemine igasuguste muude põnevate tegemiste kõrval soiku oli jäänud. Ütleme nii, et nüüd ma tahan seda seriaali ka näha, sest raamat oli tõesti hea!

Minu Hispaaniaga alustasin viimasel biitšupäeval ja lugesin lennujaamas ja lennukis edasi. Võibolla sellepärast, et see raamat on minu emakeeles ja mulle kohutavalt meeldib eestikeelseid raamatuid lugeda (mitte et ma paarist muust keelest samuti aru ei saaks), võibolla sellepärast, et preili - nüüdseks vast juba ametlikult proua (raamatus jäi see lahtiseks) - Penu kirjutab sujuvalt ja humoorikalt, igatahes haaras mind midagi, mida võib vist kergekujuliseks sõltuvuseks nimetada ja nii ma seal lennujaamas check-in-i sabas, nina raamatus seisingi. Aga see sõltuvus ei tabanud ainult mind - ka P. sattus Minu Hispaania lummusesse kohe, kui olin talle lõigukest ühest peatükist lugeda andnud. Ja nii juhtuski, et kui mina lennukis rampväsinuna magama jäin, luges P. edasi ja kui ma siis lõpuks üles ärkasin ja selgus, et meil on järjed erinevatel lehekülgedel ja ma oma raamatut tagasi nõudsin, tekkis sellest suuuuuuuuuuur tüli, mille jooksul P. suutis mind süüdistada ebahumaansuses (sest temal oli vaid paarkümmend lehekülge lõpuni jäänud) ja mina teda isekuses (see oli ju lõppude lõpuks siiski minu raamat, mille mina kaasa tassisin ja temal oli pealegi tema oma diskreetse matemaatika õpik, mida ta oleks võinud lugeda). Pärast häälekaid väljaütlemisi ja sajatusi lõppes asi siiski nii, et P. sai raamatu enda kätte tagasi ja luges selle lõpuni. Pagasilindi ääres seistes, taksot oodates, jne. Nina raamatus, omaette maailmas, nohisedes, nagu minagi ennist. Vot milleni võib viia üks hea raamat.

Pärast seda, kui P. mind seal Bobi poes "mittesoovitavatest teemadest" vaikima oli keelitanud ja see alandus kogu maailma naiste eest, kes, uskuge mind, vaba valiku korral EI riietaks end palava ilma korral paksudesse hõlstidesse, minus kõik need õhtud vaikselt ja varjatult edasi elas, oli tõeliselt meeliülendav lugeda, et peale minu on veel keegi nii mõnegi kaaskodaniku arvates ilmselt naiivitar, kes usub, et kasvõi paari plakatiga annab midagi ära teha ja peabki midagi ära tegema, kui kõne all nii olulised teemad nagu näiteks abort, mille puhul, lubage uskuda, meessoo esindajad tänavatele protesteerima ei tule. Isegi mitte nii absurdete seaduste korral nagu Hispaanias.

Mainimata ei saa jätta ka raamatu kaant, mis oli väga ilus, täpselt sobivate värvidega ja seadis vähemalt minu puhul tooni tervele lugemisele. Ja kujundus oli ka väga mõnus. Või kuidas seda nimetataksegi, kui tähed on täpselt õige suurusega, lõigud õigete vahedega, peatükk algab õigest kohast ja teksti äär on lehekülje äärest piisaval kaugusel? Küljendus?

Ütleme nii, et selle reisi juures kõige rohkem rahul olingi ma vist oma lugemismaterjalidega =)

Lipstick Jungle-it saab minu käest, kui kellelgi soovi ja Minu Hispaaniat Laylalt =)

Ongi kõik selleks korraks.

Ms. Band

* Siinkohal peaksin siiski mainima, et ühes templis nähtud vahed seinas avaldasid mullegi muljet - nimelt olid need ülitäpsete arvutuste kohaselt ehitatud nii, et päikesevalgus paistis peenikestest vahedest sisse täpselt nende hiiglasuurtele sammastele kraabitud riitusi kujutavate joonistuste peale, mida oli just sel aastaajal, sel kuul, sel nädalal ja päeval vaja tolles konkreetses templis teostada. Ja asjaolu, et obeliske ja/või mingeid muid jurakaid mitmekümnemeetrisi sambaid toodi kohale ühes tükis ja pandi püsti ka, oli samuti imestamapanev. Enne kristust siis ja P. kribib kommentaaridesse kivikolakate raskuse jah aitäh palun =)

** Tegelikult oleks muljetamise eesmärgil pidanud kirjutama vist ka sellest ära venestatud Tuhande ja ühe öö show-st, mille meie jaoks poole show pealt sisse vajunud ja kujuteldamatut lärmi teinud kasvatamatud, igasuguse viisakuseta ja nahhaalselt ülbed slaavi rahvuse esindajad ära rikkusid, aga austusest oma toredatest venelastest sõprade ees ma seda intsidenti siin pikemalt ei lahka.

Suvilasse minek

Viimased neli korda vähemalt, kui seal käinud olen, olen iga kord pühalikult vandunud, et sellesse riiki mina enam turismireisile ei lähe. Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga nagu Layla kunagi ammu-ammu meie esimesel ühisel Egiptuse-reisil ütles: eestlane ei ole nii rikas, et ühte kohta mitu korda külastada. Niipalju sellest siis välja ongi tulnud, et täpselt aasta tagasi käisime ja laupäeval läheme jälle =)

Seekordset reisi oleme tegelikult juba ligi pool aastat oodanud, sest planeerimine ja sättimine võttis aega (pluss reisikompanii oli ka kõike muud kui oma tööd kärmelt korraldav). Selline ootamine jõuab vahepeal juba tüütuks muutuda ja ära kurnata. Kaua sa, hing, ikka jaksad üht reisikest oodata? Igatahes on mul hää meel, et see bassu ääres pikutamise nädal nüüd lõpuks kohekohe pihta hakkab ja vastuseks kõikidele, kes minult aeg-ajalt uurivad, et kas ma kogu selle egiptustamise peale tõesti ikka veel pole püramiide näinud, luban, et kui mu vigane jalg vähegi võimaldab, siis käime seekord hoopis mõnes muus lähemalasuvas templis ära, kuhu ma saan seina sisse "Vasja bõl zdes" kraapida =P
Aga no sorri, ma tõepoolest ei viitsi minna Hurghadasse selleks, et loksuda 6 tundi bussis Kairosse, siblida nagu hullunud kana giidi järel kümnesse erinevasse kohta, kust peab ajanappuse tõttu põhimõtteliselt läbi jooksma ja seejärel 36 tunni pärast laiba kombel uuesti 6 tundi bussiga tagasi kuurortlinna sõita. Kunagi, kui ma olen vana ja väärikas, läheme ehk Agatha Christie kombel Niiluse kruiisile, rendime oma laevukese ja küll siis jõuab omas tempos neid püramiidegi kaeda. Kui peaks isu olema tekkinud selleks ajaks. Sest eelmisel korral Kairos olles leidsime me küll huvitavamaid vaatamisväärsusi...

Kõige suurema põnevusega ootan ma hommikusööke. Tahaks kellegagi kihla vedada, kas üks mees hakkab hommikusöögilauas virisema, et "miks siin kõik asjad saiast tehtud on?" või mitte =) Ööbime seekord ühes uhkes viietärnikas, nii et ootused on kõrged, aga nagu ajalugu on näidanud, siis fotode peal on võimalik asju hoopis ilusamate/koledamatena näidata, kui nad tegelikult on ning tärnid ei garanteeri alati soovidele vastavat toitlustamist. Eriti sellistes riikides, kus saepuru ülejäägid hommikusöögiks edukalt ära kasutatakse ;)

Aga jahh. Ma juba kujutan ette, kuidas ma liipan toidusaali, otsin kõikidele asjadele strateegiliselt kõige lähedamal asuvat lauda (sest mu jalg on sutsu kummaliseks hakanud viimastel päevadel ja ma eelistan kõndimisele mittekõndimist) ning krõbistan hommikusöögi kõrvale terve tabletikarbitäie ravimeid nagu Saksa pensionär =)

Tänasest kuni kohalejõudmiseni kavatsen hoida pöidlaid pihus, et köetav bassein ikka köetud oleks. Ehk saan minagi kui legendaarne külmavares korra aastas ujuma.

Kinomaja lastelaupäevakud

Kõik, kes tahavad oma laste või väiksemate õdede-vendadega kinos multikaid vaatamas käia, aga Plaza piletihinnad ei meeldi, võiksid mõelda Kinomaja laupäevaste lastehommikute peale. Pilet 25 krooni, saal puhas ja korralik, keegi ei näri ega nätsuta ega lurista kõrval. Sel kuul näidatakse seal Heino Parsi nukufilme. Me eelmisel laupäeval käisime ja oli täitsa lustlik ettevõtmine. Kunksmoor ja kapten Trumm ei tundunud küll nüüd, vanemana vaadates enam nii hirmus, aga tolle paharetist poisi seiklused, kes oma õpikus planeetide pildid ära sodis ja siis pärast äärepealt avakosmosesse tiirlema oleks jäänud, tekitasid ikka veel kõhedust.
Pärast filmi saab oma kinopiletitega pannkooke sööma minna ja puha. Meie käisime küll Elevandis, misjärel ma taas kord tõdema pidin, et India toit ei ole ikka minu rida. Aga nohh, maitseid on erinevaid. Ja klassiõdesid oli ka ilmatuma tore üle tüki aja näha.

Ma lihtsalt pean oma rõõmu jagama. Leidsin Selverist nädala lõpus ühe kevadiselt erksates toonides ümbrispaberiga karbi, kus sees olid vabapidamisega kanade munetud munad =)
Tootjaks, kui ma ei eksi, toosama Eesti firma, kes valmistab värsket pastat.

Mina, kes ma iga kord munaleti ääres nõutul ilmel erinevaid kartongist karpe uurin ja omaette torisen, et miks need kanad kõik puurides peavad olema ja et mis mõtet on siis üldse munakarpidele mingit märgistussüsteemi välja töötada, kui kõik munejad kanad niikuinii puurides elavad, ei suutnud muidugi oma õnne uskuda. Lõpuks ometi siis. Ja neil on lisaks rõõmsate kanade munadele veel ökomunad ka! =D

Ah või suisa ametlikult ja USA eeskujul.

http://getactive.peta.org/campaign/bolivia_military?c=weekly_enews

Miks ma ei taha, et mu korterinaaber uude korterisse kolides omale nahkkattega diivani soetab ehk kolm videot, mida võiks kasvõi meeldetuletuseks vaadata:

http://www.peta.org/content/standalone/StolenForFashion/default.aspx?c=weekly_enews

Ajaviiteks ja kõhutäiteks

Pühapäeval käisime Rootsi ja Ingeri bastionide käikudes ekskursioonil. Oli päris huvitav isegi minule kui gümnaasiumis põhjaliku country study tunni läbinule, seda enam, et tundidele järgnenud arvestusliku läbi linna giiditamise jooksul me maa alla ei sattunud. Kõnealuseid ekskursioone korraldab Kiek in de Kök-i muuseum ja lähemat inffi selle kohta saab siit: http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=258

Teine asi, mida kiita tahaks on Tiina pizza. Oleme seda pizzat nüüd paar korda söönud ja see teeb silmad ette igasugustele Reinu ja Peetri ja misiganes muudele pizzadele. Ühe korra sõime Mustamäe teel asuvas putkas kohapeal ka. Putkast endast midagi erilist loota ei maksa, oli selline koduse sisustusega ja õhus oli miski kummaline lõhn. Aga teenindaja see-eest oli üle ootuste meeldiv. Ei tea, kas asi on märtsikuus, et kõik teenindajad viimasel ajal niiväga püüavad...?
Tiina pizza kohta saab rohkem inffi siit: http://www.tiinapizza.ee/

Eile õhtul laenutasime filmi. Filmi, mille vaatamise peale ma muidu ealeski ei mõtleks, aga tolle DVD ümbrise mõlemal poolel olid fotod... noohh, kas arvate ära, millisest loomast? Miniseast loomulikult.

Film ise oli igav, mõne naljaka kohaga. Need kohad, kus siga üles astus, olid muide kõik naljakad, peamiselt tänu sellele, et põrsik oli kõnealuse filmi kõige asjalikum näitleja, seega ma jätaksin nimetatud lõigud üldarvestusest kõrvale. Samas ma pakun, et 8-14-aastastele võiks see muuvi ka ilma röhitsejat sisaldavate lõikudeta täitsa meeldida.
Seevastu soundtrack oli üllatavalt hea ja tuletas meelde päris mitu vana kaasahaaravat lugu, mida võiks hankida ja uuesti kuulata. Üks uuemat sorti tähelepanuväärne muusikapala oli ka (täpsemini küll Frankie Smith-i 80-ndatest pärineva loo uuestisünd Raven-Symoné-i esituses), mis võttis puusa nõksuma ja kui põlv ikka veel haige poleks, oleks ka jala tatsuma võtnud. Superhea näide sellest, kuidas heast vanast asjast teha veel parem uus asi ilma algupärast head lörtsimata. Link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=zZlehGXpW6I

Aga tagasi filmis üles astuva minisea juurde - kui välja arvata paar eriefekti (ma vaatasin pärast üksi isegi Võtteplatsi-lisa ära selleks, et teada saada, kuidas panna siga saltosid viskama), oli too põss tõepoolest andekas (jah, ma aiman, et ta tegelikult ei mänginud filmis malet, vaid nihutas nuppe käskluse peale) ja äärmiselt nunnu. Minusugustele seafanaatikutele võiks sellest filmist teha mingi cut-paste variandi. Siga nimega Albert oli tõepoolest priima!

Juhul, kui teil on kodus kooliealisi lapsi, kes subtiitreid lugeda mõistavad ja on vaja nendega koos mõnd filmi vaadata, siis Pöörane teekond ülikooli ehk College Road Trip on selleks täiesti paslik.

Toidulisandid, jeei

Nädalavahetus oli niivõrd mitmeid vahvaid-lõbusaid-lahedaid tegevusi täis pikitud, et ei jaksagi neist kõigist siin pikemalt pajatada. Eraldi välja tuua tasuks vast ehk kosmopolitääni autode-teemalist seminar-koosviibimist, kus Layla võitis nädalaks uue Nissani (me vist juba teame, kuhu me sellega sõidame ;));
õhtusööki Peppersackis Assüüria gängsteritega (jah, justnimelt Assüüria =)) ) ja minu ilmselget võimetust kontsentreeruda ignoreerimisele (nii jutu, kui selle, kui keegi süstemaatiliselt vastu selgroogu toksib);
pühapäevahommikust meeleolukat salvestust;
pärastlõunast päikselist ja samas eelnenud magamata öödest tulenevalt suhteliselt unist olemist Üksikus Rüütlis (väga sümpaatne sisekujundus, samas väga ebasümpaatne teenindus. Õnneks olid mu kaaslased armsad ja lõbusad, peale ühe, kes jätab parasjagu suitsetamist maha =) ja sellele järgnenud minijalutuskäiku Kurna külavaheteel
ning õhtut läbi aegade parima teleseriaali dvd-kogumikuga (jah, tänu P-le on mul nüüd Seksi ja linna kõikide hooaegade kõikide osade eksklusiivkogumik ja film ka, luban õnnitleda).

Päike ja sellest tulenev automaatne hea tuju tekitas nädalavahetusel ka üpris mitu korda tantsuisu. Mida ma ka reflektoorselt kohemaid teha tahtsin, ent pidin iga kord veenduma, et selle põlvega ei tantsi ma eriti midagi. Ja et kui enne energilisemaid samme oli veel enam-vähem, siis pärast oli kehvem, seega andsin alla ja helistasin lõpuks arstile. Täna käisin kabinetis ära ka ja tulin tulema tablettide retsepti, salvi, sidemete ja vabastusega trennist. Ja nüüd istun siin, närin järgmised kakskümmend päeva rõõmsalt neid tablasid ja loodan, et see põlvejama ükskord ka lõpeb.

Siit moraal: alati ei maksa kangelast mängida ning arstid selleks ongi, et inimesi sirgeks väänata ja valu ära võtta.

Ah ja siis pisikeses kirjas see ka veel, et ärge sõitke linoleumiga järsust mäest alla. Gripihooajal perearstidel muudki teha, kui teile tee peale ette jäänud puid ja põõsaid jäsemetest välja nokkida.
Ja siis veelgi pisemas kirjas: aga paganas, see oli ikka uskumatult lõbus... =))

Käisime eile Kosmoses The Yes Man-i vaatamas ja kuigi ma viimased 13 aastat omale Jim Carrey-vabad olin teinud (see näoväänamine lihtsalt ühel hetkel ei avaldanud enam muljet), oli The Yes Man harukordselt naljakas. Ma naersin mitu korda valjul häälel ja itsitasin pidevalt. Ja terve ülejäänud saal naeris ja itsitas koos minuga. Nii et kui kellelgi on lõbusat tuju tarvis, siis nad peaksid seda seal veel näitama natuke aega. Süžee oli samuti huvitav, käänakutega.

Filmi idee meenutas mulle muidugi kohe Layla kunagist lauset-põhimõtet (mida me ka jupp aega siivsalt järgisime): "kui kutsutakse, siis tuleb minna", mis vähemalt minu praeguse enam-vähem kindlapiirilise ja turvalise elu kõrval tundub taas kord vägagi ahvatlev (aga kuna ma olen tollest sünnipäeva linoleumitamisest endiselt natuke invaliid, siis ma päris igalepoole veel ei kipu). Olen kindel, et veerand, kui mitte rohkem, saalis istujatest pidasid filmi lõppedes jah-teooria katsetamise plaane.

Õhtu nael oli muidugi see, kui ma autoga trepist (loe: "astmetest", siis ei tundu nii õudne) alla sõitsin. See ei olnud jah-teooria katsetamise algus. Lihtsalt minu ülioptimistliku vaatenurga tõttu juhtus nii. Ups. Vähemalt oli lõbus.

Sõbralik Carry otsib kodu...


http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=ads.item&id=84928


Taas kord läksid mõtted kõikidele maailmas "üle" olevatele lemmikloomadele ja lastele ning rumalatele inimestele, kes neid vastutustundetult juurde toodavad.

P. imestas eile, miks ma kirjutasin oma blogis ettevõttest, millega mul endal kokkupuude puudub. Selgituste käigus tuli välja, et ta polnud sissekannet korralikult läbi lugenud, sestap ka segadus.

Täna aga on mul kange tahtmine kirjutada ühest teisest reisifirmast, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude viimased 4 kuud. Firmast, kus e-mailidele vastamine võtab aega minimaalselt kaks nädalat või siis ka näiteks üle kuu aja. Firmast, kus mobiiltelefonidele ei vastata ning lauatelefonidele helistades visatakse toru pärast tervituslauset ära. Firmast, mille töötajad võiksid lõpuks ometi oma jalad kõhu alt välja sikutada ja tegutsema hakata. Võibolla polegi kõik selle firma töötajad laisad ja saamatud, aga paratamatult jätab kirjeldatud käitumine negatiivse pitseri kogu ettevõttele. Võibolla on ainult ettevõtte juhid saamatud ja ei suuda palgata nelja inimese tööd tegema nelja inimest ühe asemel. Mina seda ei tea. Mina tean ainult seda, et kui keegi vestlustes edaspidi seda ettevõtet mainima peaks, hakkan ma kätega vehkima ja panen oma veto peale.

Ma väga loodan, et need nende "paar kuud kestvad non-stop nõupidamised", nagu P. ütles, lõpuks ka oma otsa leiavad ning Tez Touril on mahti oma klientidega tegeleda. Džiisas nagu, kaua ma ootan??!!

Minu vahva sõber Deniss tegi oma firma. Ja mitte lihtsalt niisama firma, vaid reisufirma, mis on minu kui reisida armastava inimese jaoks keskmisest põnevam ettevõtmine. Nende pakutavad reisid (hetkel kaks sihtkohta: Horvaatia ja Kasahstan) teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on ökoturismiga ning et külastatakse ja ööbitakse reisikorraldajate isiklike tuttavate juures ning käiakse läbi kohti, kuhu n.ö. tavaline turist ei satu ning mis neile endile sealviibimise jooksul kustumatud mälestused ja ehedaid emotsioone tekitasid.

Kodukat uurides tekkis minu lõuna-Itaalia ja Sitsiilia-unistusele igatahes peaaegu-et-konkurent
=)

Tundes Denissi, võin kindel olla, et sellest firmast reisi broneerides küll oma rahast ilma ei jää. Mis pole tänasel päeval reisifirmade olukorda arvestades sugugi vähetähtis. Samuti olen teda tundes kindel selles, et Deniss ja tema sõbrad-koostööpartnerid annavad endast reisi õnnestumiseks tõepoolest kõik nagu kodulehel lubatud.

Aga mis ma ikka pikalt patran - vaadake ise järele: http://www.reisidvabadusse.ee/

Peatage linoleum, ma tahan maha minna!

"Eeee.... tõsiselt mõtled või? Ei, mina küll sinna peale ei tule. Mul on oma kelk, tegelt kaa."

Oleksin ma eile õhtul oma esialgse seisukoha juurde jäänud, ei neelaks ma praegu valuvaigisteid ega lonkaks ühte jalga, aga deem, need liud olid väärt iga sinikat minu hetkel suhteliselt kirjul tagumikul ja paistetust põlvedel.

Tõestasime, et kõrgema vanusenumbriga ei kaasne reeglina rohkem mõistlikkust ega alalhoidlikkust ning saime koos minu 27. sünnipäeva tähistamisega valmis ka vinge jackassi-video, mis on kõrgem pilotaaž juba seepärast, et meie kaameramees Leenu suutis end kõik need pikad muhklikud-künklikud-libedad-lumised liud peaaegu lõpuni tollel 5-ruutmeetrisel linoleumilõigul kinni hoida ja samal ajal filmida. Või nohh, eks kõigist meist, kes me tema ümber istusime, oli rohkem või vähem kasu, aga arvestades seda kivi, millest ta ühe sõidu lõpus ribisidpidi üle käis ja seda, et neiu kaelas olnud fotoaparaat terveks jäi ja ka film samal ajal tehtud sai, peab ütlema, et mina soovitaksin teda küll vabalt näiteks mõne filmi kaskadööriks. Eriti imestama paneb see veel siis, kui ülesvõetud filmijuppe vaadata, sest ise parasjagu mäest alla tuhisedes, suu ja silmad lund täis, linoleum all keerlemas mispidi ja kuhupoole jumal juhatab ning kelgutamiskaaslased sinust vasemalt ja paremalt sõna otseses mõttes üle lendamas nagu tsirkuses, ei jõua küll millegi muu peale imestada kui et "appi, kuidas ma veel siin olen???!!"

Kusjuures kui kellelgi on tööd pakkuda näiteks hiidkänguru eest põgenevale hamstrile mõnes joonisfilmis, siis ma ei tea ühtegi naljakama häälega kriiskajat kui meie vahva filmirežissöör =D
Kui teid miski naerma ei aja, siis see raudselt ajab. Isegi juhul, kui keegi on just hetk enne seda täishoo pealt röögatanud "PÕÕSAS!" ja aru on saada, et ega sellest nüüd küll head nahka ei tule...

Linoleumimaraton lõpetati üksmeelselt vahetult pärast viimast liugu Vanakalt, mille järel keegi meist koheselt püsti tõusta ei suutnud. Vigastused olid arvestatavad ja püksegi sai lõhki sõidetud, aga me lihtsalt ei suutnud enne lõpetada, kui tolle viimase sõiduga peaaegu kõik end poolvigaseks linoleumitasid. Ma poleks seda uskunud, aga selline kelgutamine on tõepoolest sõltuvusttekitavalt fun! =)

P: "Ma ei kujuta ette, mida need ülejäänud inimesed küll mõtlesid, kes seal mäe peal viibisid - tuleb kari hulle, laseb vaibaga mäest alla nii, et kõik on ribadeks, oigavad ja püherdavad maas, siis tõusevad püsti ja ronivad jälle üles. Nutcases."

Ma lähen nüüd panen natuke jääd põlve peale ja ootan, kuni Leenu video kokku monteerib, et saaks end kilpkonnaks naerda. Winter sports CAN be fun!! =D =D

Eileõhtune sünnipäeva tähistamine sugulastega oli hästi vahva. Veendusin taas kord selles, et mul on ikka kõige toredamad sugulased, eriti muidugi vanaisa, kelle sarnast heasoovlikku ja siirast inimest annab otsida.
Taasveenduda suutsin ka järjekordselt selles, et inimene ise tunneb oma keha kõige paremini ehk siis vanuseks 27 peaks olema enam-vähem selge, et ei tasu kuulata, kui keegi teine kõrvalt avaldab arvamust, et: "ära enam söö/joo" või "natuke ikka võiksid ju süüa/juua veel". Nimelt suutsime me peo lõppedes rõõmsalt ära pakkida ja kaasa vedada lilled, aga kott kingitustega jäi lounge-i, mis oli minule, kes ma kunagi midagi ära ei kaota ja kellele meeldib, kui kõik vajalikud ja olulised asjad on seal, kus ma tahan, et need oleksid ja tean, et need on, suure pettumuse. Loomulikult oli meie tubli teenindajanna nimetatud koti nõudmiseni hoiule pannud, kuid mina olen siiani veendunud, et sünnipäevalaps oleks siiski pidanud viimase šampuseklaasi asemel hoopis mõne kõrvalistuja taldrikust magustoitu näppama =)

See on see, kui lased mehed pudelivalvesse, ma ütlen =P

hammadajack ütleb:
according to china time.. HAPPY BIRTHDAY



Eino tore-tore. Iseenesest on ju vahva, kui õnne soovitakse igasuguste muude riikide aja järgi ja sünnipäev kestab ühe päeva asemel kauem, aga samas on nukker ka, et suur osa sõpradest on kusagil kaugel ära ja mitte lihtsalt teises linnas.

Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.

Eesti laulu vaatasin.
Vaheklipid olid kõige paremad.

Andke see ruupor neile, kes klipid tegid.

Fakt

Pärast Lazerseid tundub igasugune muu pidu suht mõttetu.


Käisime laupäeval väljas. Ma juba kodus netist vaatasin neid pidude kirjeldusi osavõtmatu näoga, aga klubis kohapeal pidin peaaegu magama jääma. Ilma liialduseta.

Lazers on, nohh, täiesti midagi muud. Võimalus muidugi eksisteerib, et sealne muusika on lihtsalt liiga minu maitse järgi, aga teine võimalus on see, et laserpoisid, nagu elukakskendnelipunkteeee neid nimetas, ongi uus tase dj-nduses. Ma olen ikka käinud ja tantsinud siin- ja sealpool piiri asuvates klubides, aga kui võtta puhtalt muusika alusel, siis Neljapäev with Lazers on siiani parim. Need tüübid seal Tartus tegid isegi sellisest minule täiesti vastuvõetamatust loost nagu Kesköö disko hoopis uue loo. Ja mitte lihtsalt talutava vaid HEA loo!! Maitea, see ongi nagu see, mida dj-d minu arvates peaksid tegema - tükeldama ja kleepima nii, et kokku tuleb kaksteist korda parem asi, kui originaal ever oli.

Kui mul kuldkalakesega deit toimuks, siis üks kolmest soovist oleks raudselt, et midagi selle peo laadset toimuks ka reedeti/laupäeviti ja pealinnas.

Kala, uuuu.