https://www.youtube.com/watch?v=FrLDtWKUYes

Sattusin paar aastat tagasi selle loo peale ja kui lugu ise oli kurb, siis kommentaarid sealt alt sõid südame seest. Lugesin ja lugesin neid, ei jäänud silma ühtegi, mis oleks öelnud, et "elan lastekodus, äge on, olen rahul". Nad kõik tahavad koju, tahavad omale "päris oma" vanemaid.
Sõbranna, kes töötab SOS Lastekülas, rääkis, kuidas see töö on vahel uskumatult kole ja julm. Kuidas neile toodi sinna üks beebi, kellele vanemad olid süstinud viina, et ta ei nutaks. See beebi ei jäänud kahjuks ellu. Aga kui oleks jäänud? Mis tunne on elada teadmisega, et sinu vanemad hoolisid sinust täpselt niipalju, et süstisid sind imikuna alkoholiga. Ma ei ütle, et tänaval lapsevankri kõrval suitsetavad noorukid näiteks mind samasugusesse tigedusemaigulisse ahastusse ei vii, aga viina süstivad vanemad, see on ikka tase. Õnneks sellist tüüpi vanemad vist enamasti oma alkoholi lapse peale ei "raiska".

Kui adopteerimise teemal koolis õpetajate toas arutlema hakkasin, lausus üks minuealistest õpetajannadest: "Võibolla ma kunagi oleksin ka lapsendanud, aga nüüd, kui mul on enda lapsed, siis ma ei kujuta ette, et suudaksin võõraid lapsi samamoodi armastada."

Selles lauses peitubki ilmselt võrrandi nõrk lüli, mille pärast nii mõnedki, kes tegelikult ehk võiksid ja tahaksid, ei lapsenda kunagi kedagi. Sest nad kardavad. Iseenesest on kartmine ju inimlik.
Mugavus samamoodi. Kui palju kordi olen sõprade-sugulastega adopteerimise teemadel vesteldes kuulnud, et jah, ka nemad tahaksid ühel päeval pakkuda kellelegi kodu ja tähelepanu. Ütlust täiendab peaaegu alati mõni tingimus. "...kui olen enda lapsed ära sünnitanud", "...kui raha järele jääb", jne. (Jään põnevusega ootele, et millal siis hakkab inimestel raha piisavalt üle jääma jne.)
Huvitav on see, et mitte keegi ei kahtle, kas tema üldse oleks hea lapsevanem või kas ta oskaks olla hea lapsevanem ka lapsendatule. Tean vaid ühte inimest, kes ise ütleb, et tema enda arvates lapsevanemaks ei sobigi. Iroonilisel kombel saaks minu arvates sellest inimesest kõige parem vanem ever. Natuke sellepärast, et ta ei mõtle lapsendamise ja laste peale enda seisukohast, vaatenurgast ja mugavusest lähtudes. Ja natuke niisama ka, isikuomaduste pärast. 

Tagasi tulles kolleegi vastuse juurde - ma ei ole kindel, kas lapsendamise aluseks ja tingimuseks peaks olema valmidus kedagi sunniviisiliselt armastada. Keegi ei garanteeri ka, et adopteeritud laps adopteerijat armastama hakkab. Mitte "vähe" või "palju" või "sama palju", vaid üleüldse. Äkki neil polegi omavahelist klappi, ei saagi kunagi olema...? Kas see on nii kohutav mõte? Paljud tavalised inimesed tavalistes peredes elavad ju igapäevaselt armastamata vähem või paljum. Miks peaks siis lapsendamise eelduseks olema kohustuslik armastus? Kas lihtsalt lapse jaoks olemas olemisest ei piisa? Et on piisavalt "normaalne" ja vaataks sealt edasi... Ega see mingi Hollywoodi film pole, kus kõik olulised asjad peavad 90 minuti jooksul ära juhtuma.

Ja veel - taas kord torkab silma asjaolu, et inimene mõtleb: "Mis siis, kui mina ei armasta?", mitte "Mida ma saaksin teha, et laps tunneks end armastatuna?" Sest armastus ei ole ainult see, mis on sinu sees. See on ka see, mis on sinu ümber.

Teisalt on ehk hea, kui inimestel on iseenda seisukohtadest ja emotsioonidest päevselge pilt - nii ei satu lapsendama inimesed, kes arvavad, et lapsendatavad tuleksid elama nende "enda" laste kõrvale.

Mõtteid ja seisukohti on tõesti palju-palju. 

Üks mu elu suurimaid üllatusmomente saabus kunagi aastaid tagasi reklaamiagentuuris töötades. Lõunasöögi ajal oli lapsendamine jutuks. Noorukesel näitsikul lauas minu kõrval oli minu lapsendamisplaanide peale öelda järgmist: "Kui vana sa oled? 29 jah? Issand, kui rumalat juttu sa ajad. Lapsed ei tule lastekodust, lapsed sünnivad armastusest."

Olin selle hetkeni oma elus alati arvanud, et kõik inimesed on ühisel seisukohal, et lapsendamine on hea asi. Et paljudel, jah, on poogen ja nad ei hooli sellest teemast, ent ka objektiivselt võetuna arvavad nad, et see on õilis ja tore ja kõikidele kasulik. Mulle tuli täieliku üllatusena, et on olemas veel ka sellist laadi seisukoht, mida just kuulsin. Ja et selle omanik arvab, et hoopis mina olen rumal.

Täna, kui ma seda postitust siin kirjutan, olen 35-aastane. Ja mul on laps. Enda sünnitatud, bioloogiliselt "oma". Ja ma ei tunne küll sellist emotsiooni, et äkki juhtuks nii, et kui ma lapsendaksin, siis ma ei armastaks seda uuemat last sama palju kui esimest. Just vastupidi. Mul on tunne, et see mu praegune käsilolev präänik on väga hea ja tubli õpetaja ja et kui tema kõrval oleks veel üks laps, siis oleks armastust valuutana kõigil rohkem käes, mitte ei jääks vähemaks või mõnel sootuks puudu.