esmaspäev, juuli 17, 2017



Kunagi eelmises elus, nii kolm aastat tagasi, esitasin Facebooki sõpradele-tuttavatele üleskutse saata mind pimekohtingule. Olin vallaline, tahtsin teada, kuidas pimekohting töötaks ja muidugi funni ka nagu alati. Tulemus oli äärmiselt sümpaatne ja kuigi sellest kohtingust iseenesest midagi rohkemat ei tekkinud, meenutan seda väga positiivsete emotsioonidega.

Täna otsin deiti ühele oma parimatest sõpradest. Tema puhul loomulikult ma oleksin superhäpi, kui kiiremas korras ta pulma pääseksin (lihtsalt sest mulle meeldivad peod ja meeldib kooki süüa, no other reason), aga jään rahule ka sellega, kui saan teda vahetult enne kohtingut närvi ajada süvafilosoofilise aruteluga teemal "oleksid pidanud juuksuris käima ikka".

Milline noorhärra on Lauri?

Meeletult vaimukas ja leidliku huumoriga. Ta on üks kahest inimesest, kes on suutnud mind niimoodi naerma panna, et see ligineb juba hüsteeriale. Majanaabrid ilmselt arvasid, et ma olen hüään  =D

Lauril on kuldne süda ja sellest saavad kohe aru nii loomad kui lapsed.

Kui Lauri külla tuleb, on kass tal naksti süles rullis. Honestly, ma pole näinud, et sellest kõutsist kellegi teise juuresolekul nõnda kiirelt kassikleepekas saaks.

Ka lahkunud notsul olid Lauri suhtes soojad tunded - mitte ühegi teise inimese ette pole see siga end niimoodi röötsakile visanud, et "davai, süga mind kõhu alt". Ja Lauri sügas ka. Ja tõi kinke. Ja käis notsikuga jalutamas alati, kui palusin ja kui tal vähegi võimalik oli. Ja aitas mul talle Saaremaa taluõue seamaja ehitada. See võttis meil ikka mitu päeva! Ja aitas ta Tallinnast Saaremaale tagasi viia, kui pidin sõbrakese magama panema, aitas kaevata haua, aitas proovida üle olla. Sest selline sõber ongi Lauri - alati olemas, kui teda vajad.

"Onu Lauri" on ka mu ühe-aastase prääniku lemmik(meessoost)inimene, kuigi ta teab väikestest lastest veel vähem kui mina.  Olin ükspäev just tunnistajaks üliarmsale situatsioonile, kui pränku Laurile sülle ronis, ainiti silma vaatas ja siis käed ümber kaela lõi, et teha häääääääääääääääääääästi piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiikk kalli. Siis sai Lauri veel "bäääi" ja varrukat silitati ka, seejärel asetas laps oma pea Lauri õlale ja tšillis niimoodi  =D 
Ma pole näinud, et see laps oma isale näiteks sellist tähelepanu osutaks. Hell, isegi mina pole nii palju paisid ja kallusid koos saanud! 

Ja vastus ilmselgele küsimusele, mis seda kõike lugedes võib tekkida: jah, me Lauriga olemegi tõesti lihtsalt sõbrad, sest mina mäletan Laurit veel aegadest, kui ta oli hambaklambritega pubekas, kes patras pidevalt mingitest hävituslennukitest ja kopteritest, seega no can do, ja pealegi pole mina ühegi parameetri alusel Lauri maitse.

Teine ilmselge küsimus: miks sellel überägedal kutil juba ammu girlfriendi pole? Well, for several reasons: 
* teeb ülikooli kõrvalt tööd;
* käib korbi üritustel (kus naisi on muidugi murdu eks);
* loeb liiga palju.

Üldiselt oli mul sellest, et kui oma sõbraga kuhugi peole lähen, pean enne üksi kolm tiiru klubile peale tegema, kui mõni mees tantsule julgeb kutsuda, räme kopp ees juba siis, kui olin vallaline lasteta inimene. Nüüd, kui olen vallaline lapsega, on olukord hullem veel, sest ofkoors mõtlevad kõik, kes meid kolmekesi näevad, et "nägusa poisi oskas see Caroliina oma lapsele isaks valida". Ja kuna präänikväänik tal pidevalt suure naeratusega küljes ripub, siis... 

Ühesõnaga ilgelt lahe oleks, kui meiega alati mingi teine tšikk ka kaasas hängiks. Jääksid ära need kohmetult liginevad noormehed stiilis "kas pean su venna käest luba küsima, kui tahan sind tantsule paluda?" ja need laatadel vargsi jäätisetuutu tagant piidlevad tüübid, kes tõenäoliselt ei julgeks mulle läheneda nagunii, sest ma olen kurja näoga, aga noh, šansid on väiksemad veel, kui mul mingi tüüp kõrval kõnnib juba. 
Nagu näha, siis lapsevankrit ma ise takistuseks ei pea, mu meelest olen mina komplektis selle väikese kodanikuga hoopis tükk maad etem diil, aga Lauri näiteks nii ei arva. Tema ise lapsega naisi ei sebiks. Kohe kindlasti ei sebiks ta lapsega üle kolmekümneaastaseid nagu mina.

Aga mis Laurile sümpatiseerib?
Püstijalakomöödia, pitsa, laadad-festivalid, tänavatoit, üldse igasugu uued ja põnevad road, valge sportpesu (üks õige naine teeb palju sporti ja ka riietub vastavalt, mitte ei kanna mingeid pitsilisi õudusi onju), pitsa, kiir-rulluisutamine, jalgrattasõit, frisbee ja suht kõik muu sport, aga ikka ise tehtuna mitte telekast vaadatuna, pitsa, orientali kassid, kõik muud loomad, pitsa, teemapeod, anekdoodid, programmeerimine, pitsa.

Kui sa arvad, et mõni su sõbrants või suisa sina ise passiks Laurile hästi kohtingukaaslaseks, siis https://www.facebook.com/lauri.reilson

Garanteerin vastuse igale kirjale, muidu saab Lauri baklažaaniga piki kukalt!  =D

4 kommentaari:

Unknown ütles ...

Oot, ega Laurile juhuslikult pitsa sümpatiseeri? Noh, nii võib-olla?

Rusti ütles ...

Laurile meeldjb kindlasti ka palju rattaga sõita ning rääkida ����.
Kui ma kunagi arvasin, et mina räägin palju, suis Lauri kõrval ma jään varju ��.

Carry ütles ...

Lembi, sa oled selgeltnägija! Pitsa on üks ta lemmikasju siin maailmas, vähemalt mulle tundub nii =D


Riin, rattaga sõidu unustasin tõesti, praegu istun siin ja vangutan pead, et kuidas see võimalik on... Aga rääkimise kohapealt ma ei saa eriti nõus olla, sest minu meelest räägib ta täiesti piisavalt ja mitte üleliia palju. Kindlasti rohkem kui keskmine Eesti mees, aga see on ju väga hea just! Väljendid nagu "mina arvan, et...", "võibolla oleks parem, kui..." ja "mulle üldse ei meeldi see, et..." on tema kõnes täiesti omal kohal ja see teeb temaga suhtlemise lihtsaks. Ei pea pidevalt mõistatama, et mida see mees küll mõtleb.

Carry ütles ...

Aiaiai ja juba sain ka nahutada, et kuhu jäi pillimängu kirjeldus =)
Lauri on meil jah mitmekülgne ja õpib/mängib kitarri ka.