Tigedate nägude paraad

Elas kord üks spagett, kes otsustas hakata trenni tegema... Nii võiks käesoleva sissekande algus näha välja juhul, kui tegemist oleks lasteraamatuga, mis räägib minu elust. Aga ega päriselus suurt teistmoodi olegi. Üldsegi mitte seoses mingite uusaasta lubadustega vaid lihtsalt sellepärast, et kuulutus jäi ette (reklaam töötab noh), otsustasin detsembris liituda ühe spordiklubiga. Enne seda olin elus umbes 6 korda käinud shapingus, teist samapalju aeroobikas, mõned korrad bodypumpis ja noh, nii vabakava korras rattaga ringi sõitnud. Ühesõnaga liitusin ära ja mulle hullult meeldib.

Paar kuud hiljem migreerusin sama klubi teise filiaali, kuna a) millegipärast on kõik tantsutunnid just sinna koondunud ja b) kodule tsipake lähedamal ka.

Nagu eeldada võis, on sama klubi erinevad esindused nii mõneski aspektis erinevad, aga üks asi on siiski läbivalt sarnane. Need eestlaste tigedad näod!

Lõbustatusega jälgin vahel trennides käivaid inimesi enne ja pärast treeningut. Kui ainult nägude järgi peaks otsustama, siis mina treenerina paneksin vist küll ameti maha (reaalsuses pole selleks küll mingit vajadust, sest nii treeningud kui treenerid on meil seal kiftid ja treenijate näod on suht samad nii minu lempartreenerite kui ükskõik millise treeneri tunnist tulles (jap, ma olen tänaseks enamvähem kõik sealsed trennid ja peaaegu ka kõik treenerid läbi katsetanud)). Aga asi pole isegi ainult nendes tülpinud tigedates nägudes, ka olek on mõnel mannil suisa hirmus. Tuhiseb saali sisse, hoiak on enamvähem selline, et siit ma tulen ja kes ette jääb, saab stepipingiga vastu nina. Hiljem, kui trenn on läbi, siis mõni üksik naeratab ja tundub rahul. Enamusel on näod ees sellised, nagu nad oleksid vampiirid, kes on samas trennis käinud juba viimased 48 aastat ja mõõdetamatu kopp on ees. Kas see on eestlaste originaalnägu või neid naisi lihtsalt mehed sunnivad trennis käima? Või on töö sellistel kellaaegadel, et see on absoluutselt ainuke trenn, kuhu pääseb? Surely leiab kusagilt miskit muud meelepärast ka - neid klubisid ja treeninguid ju igasuguseid.

Ühesõnaga jap, ma ei kujuta ette, mis aineid nende inimeste ajud treeningu ajal eritavad, aga tarkade naisteajakirjade jutu alusel ma oleksin küll teistsuguseid nägusid oodanud.

Samas ega see viis korda nädalas tund aega järjest naeratamist mingi niisama ei ole. Palju naeratad, saad kortsud ja pead minema botoxit süstima. Ja kellel sellist raha ikka on. Eestlane on lihtsalt üks eriti praktiline elukas!

Appi-appi, kass läks kappi!

Viimased poolteist kuud on möödunud uue elukaga harjumise tähe all. Nimelt otsustasin, et kuna minul on lemmikloom, võiks Rafil samuti olla. Põrsale seltsilise hankimise mõtet olin tegelikult mõlgutanud juba ligi 8 aastat, kuid kuna vastavat kirjandust uurides ja internetti mööda ringi tuhlates sai selgeks, et sigadega sobivad kõige paremini kokku kassid ja mulle pole kassid kunagi meeldinud, jäigi mõte esialgu teostamata. Aga siis ühel hetkel millalgi mõned aastad tagasi võttis minu ema omale tõukassi, orientali. Ega ma neistki alguses osanud suurt midagi arvata. Mõtlesin, et küllap on kass nagu kass ikka ja blokeerisin ema küllakutseid, mõeldes, kui tüütu oleks nende kassidega (jap, mitmuses, sest see kass hakkas talle sedavõrd meeldima, et ta võttis üpris ruttu mitu tükki veel) seal maid jagada. Kassid, niipalju, kui mina olen nendega elu jooksul kokku puutunud ja lugusid kuulnud, on sellised tegelased, kes nõuavad tingimusteta ümmardamist ning seda mitte saades pissivad kinga sisse, retsivad ära su mööbli ning üleüldse küünistavad ja hammustavad nagu segased. Seega no cats, thank you!

Siis aga asutas mu ema kassikasvatuse ja hakkas neid kasse, orientale, aretama. Ja eks ma mõnikord pisikesi kassipoegi ikka vaatamas käisin. Sest need polnud veel retsimisvõimelised, polnud vaja karta noh. Suur oli aga minu üllatus, kui seal kohapeal viibides, kassipoegadele ronimispuud etendades ja samal ajal ka täiskasvanud kassikesi jälgides sain aru, et olin asjata pannud minu ema poolt palavasti armastatud orientalid ühte patta tavaliste n.ö. prügikastikassidega. Tavalist ei ole neis küll mitte midagi. Mu meelest on need pigem nagu nahkhiire ja jänese segu meenutavasse vormi valatud koerad. Targad, kergesti dresseeritavad, mõistlikud loomad, kellega annab läbi rääkida ja asju selgeks teha ja kes ei laamenda.

Nii saigi vaikselt alguse mõte, et ehk siiski on võimalik Rafile üks sõber kass võtta. Ja nüüd on ta siin. Kuna ta on alles kassilaps ja Rafi on natuke kadekene (ja, olgem ausad, ei oska selle kassiga veel eriti midagi peale hakata ka, sest tal pole ju kunagi olnud sõpra, kes poleks inimene), tegelen praegu smaragdsilmse Faustiga rohkem mina. Ja kuigi see kass pole röövel nagu "tavalised kassid", on ta megaenergiline ja nalja saab temaga palju. Näiteks avastasin ma ta ühel päeval end välja asutades riidekapist. Õigemini riideriiulist, kapivahest noh. Kuidas ta sinna pääses, sain ma teada alles mitu päeva hiljem, kui seda Cliffhangeri filmi meenutavat akrobaatikat kogemata pealt juhtusin nägema.
Minu jaoks uus fakt - hüppavad nad meeletult kõrgele. Orientalide tagakäpad on aretatud nii, et nende hüppevõime on seitse korda parem kui kängurul. Ta ei pea isegi hoogu võtma, et koha pealt pooleteist meetri kõrgusele hüpata. Boing! Jõudes esimese riiuli äärele, keeras ta end seal ringi ning sooritas pisema hüppe järgmise riiuli ääre külge, jäädes sinna esikäppadega rippuma. Natuke aega tolknes riiuli ääre küljes, siis tegi tagajalgadega sipsipsip ja oligi korrus ülevalpool. Mina vaatasin, suu ammuli.

Analoogseid hüppeid sooritab ta ka köögikapi otsa ja mujale. Sina ainult näita näpuga, tema juba hüppab. Välisuksest aknani jõuab kolme pika hüppega. See ei ole kass, see on lendhiir.
Neid vahvaid asju, mida ta teeb, on muidugi mustmiljon ja kõigest siia kirjutada ei jõua. Eelmisel nädalal õpetasime teda hüppenööriga hüppama. Poolteist minutit õpetasime ja tüüp sai juba aru, mida teha tuleb. Sama terava mõistusega nagu siga! Oleks rohkem aega, tekitaks kodutsirkuse omale!  =)

Mõni sõber, kes on jõudnud külas käia, ikka naerab, et mul siin nagu laudaelu - siga ja lammas. Sest see kass ei ütle mitte mjau ega njäu nagu meie kultuuriruumis harjunud ollakse, vaid tema ütleb "mää!". Ja see, kuidas ta seda ütleb, on samuti omaette vaatamisväärsus  =)

Faustiga kõrvuti on kasvanud ka eelmise postituse peategelane ehk avokaadopuu ja kui Faust sööb palju, aga kasvab minu meelest aeglaselt, siis puu kasvab mühisedes. Siin on foto, mis võetud paar nädalat tagasi, kui mullast pistis nina välja ka meie teine sügisel eksperimendi korras sinnasamma rõdukasti peidetud avokaadoseemnest võrsunud taim ja mina otsustasin, et kolmekesi apelsinipuuga nad sinna kasti küll ära ei mahu ning üks tuleb ümber istutada:

Ei tea, kui hästi selle foto järgi aru on saada, aga sa kliki pildi peale, siis näed paremini (minu pesemata aknaid ka  =)
Kõige ees on väljakaevatud pisem avokaadotaim, tema taga osa minu sünnipäevaks kasvama hakanud taimest ja kõige tagant paistab võrdlusena apelsinipuu, mis on suht samas kasvus püsinud juba kaks aastat. Tänaseks päevaks on suurem avokaadopuu miski poole meetri kõrgune ja kasvab nagu mölakas! Ma täitsa hakkan juba uskuma, et see asi kavatsebki kasvada 20 meetri kõrguseks, nagu Wikipedia väidab. No nalja saab.