Väikesed imed

See, mu kullakesed, on avokaadopuu. Avastasin ta paar päeva tagasi, täpselt oma sünnipäeva hommikul, kui ta oli pikkuselt vähem kui pool sellest, mida praegu fotolt näha.

Erinevalt paljudest teistest taimedest, mille on minu rõdukastidesse oma reisidelt toonud linnud, ja mis mind siis hiljem oma uudsuses ja üllatuslikkuses suuresti rõõmustanud on (ühe kohta pole ka mu isa floristist eks-abikaasa siiani kindel, kes see taim olla tahab), on see avokaadopuu istutatud minu oma pisikeste käekestega. Või siis õigemini meie oma käekestega, sest mitu nädalat peas küpsenud plaani sai kaasatud ka üks armas inimene ja neid avokaadoseemneid on seal mullas tegelikult kaks.

Ma ei teadnud sellest taimest midagi ja ei vaevunud enne istutamist ka taustauuringut tegema, sest arvasin, et nii lampi ikka mingi asi kasvama ei hakka. Kuigi ma väga väga väga tahtsin, et see kasvama hakkaks. Ega ma niisama neid seemneid mitu nädalat kapiääre peal alles ei hoidnud ootuses, et ühte kastidest ruumi tekib. Möödunud sügisest mäletangi ühe vahvaima elamusena just avokaado seemnete istutamist. Imeline, kuidas mingi nii lihtne asi võib nii äge tunduda. Meenub kohe aasta enne seda aset leidnud tasside maalimine, mis samasuguseid emotsioone tekitas. Istutad seda lille või maalid tassi ja... tunned end kohe inimesena!  =)

Nagu öeldud, teostasin ma plaani jooksvalt, ilma igasuguse erialase informatsioonita.

Nüüd tean, et asi kavatseb kasvada 20 meetri kõrguseks (püha ISSAND jumal!!) ja kasvatada omale kuni 25-sentimeetrised lehed. Ilmselgelt ootab mind varsti ees kolimine, sest oma avokaadopuud ma ei jäta!  =D

Põhjus, miks kõnealune taim minu kastis just täpselt sünnipäevasel päeval kasvama otsustas hakata, pole ilmselt kahjuks sõnum kõrgemalt poolt, vaid hoopis asjaolu, et minu korteris oli sünnipäevale eelnenud kümnel päeval laustroopika. Ja ka sellel on täiesti reasonable põhjus.

Nimelt teostasin ma ühel hetkel oma eluaegse unistuse tätoveeringust. Tätoveerija, kes mulle selle 4 tundi võtnud masterpiece-i korraldas, oli hoolduse koha pealt väga strict (on täiesti muljetavaldav, et sa pead käima 7 x päevas duši all, et asja korralikult puhastada ja seejärel kreemitada!) ja teadis pajatada palju põnevat ka selle kohta, mil moel tätoveeringu paranemine vähem aega võtab. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et sellistel kuudel, mille nimetuses ei sisaldu r-täht, on haavadel suurem oht mädanema minna, pidavat tegelikult olema hoopis nii, et soojadel suvekuudel (v.a. augustikuu, millega pole tõesti mitte midagi peale hakata) paranevad haavad ja ka tätoveeringud siiski palju paremini kui muul ajal ja seda just seetõttu, et haavad saavad õhku ja tuulutust ja rõivad ei hõõru neid. 

Kuna ma tahtsin hästi tubli ja korralik olla (no kes ikka sooviks, et esimene tätoveering imelikuks kätte ära läheb), ohkasin mõttes, et küll on ikka kahju, et praegu suvi pole.

Ja siis ma mõtlesin, et wait! - mul on ju radikas täiesti olemas. Radikas, mida ma muidu hardly ever üldse sissegi lülitan, sest minu korter asetseb niivõrd mõnusalt teiste korterite vahel ja tuulte eest peidus, et siin põhimõtteliselt ei peagi kütma. Jah, isegi minusugune soojamaniakk saab talvel pakasega hakkama, kui fliisjakki kannab. 

Koju jõudes sai radiaator põhja keeratud. Kraade pakkuda ei oska, aga päris ausalt, minusugune külmavares võib siin vabalt tundide kaupa bikiinide väel ringi patseerida. Ja siis vahetab ta bikiinid muude rõivaste vastu ka ainult sellepärast, et rannarõivad kuluvad muidu ära, mitte sellepärast, et külm oleks  =))

Kogu see troopika meeldis aga ilmselgelt ka avokaadodele, kes, nagu ma nüüd siis Wikipediast loen, kasvavadki just vahemerelistes ja troopilistes paikades.

Ja kuigi igasuguste professionaalsete botaanikute, vahemereliste inimeste ja muidu istutushuviliste jaoks on tõenäoliselt tegemist täiesti tavalise asjaga, vahtisin mina seda varrejuppi esmaspäeva hommikul nagu tõelist ilmutust ja mõtlesin esimese hooga, et misasi see siis nüüd on ja kuidas see siia toimetus. 

Siinkohal scrollime kõik üles ja vaatame uuesti tulevast puud. 

Amazing.

NipTuck your life!

"Aa, ok, muidugi. Loomulikult," oli sõbra reaktsioon sellele, kui mainisin, et kavatsen täna kirjutada kokkuvõtte-meenutuse oma 2013. aasta eredaimatest hetkedest. Sõbra hääles kõlanud muhelevast irooniast hoolimata ongi mu meelest õige kokkuvõtteid teha tiba hiljem, mitte koos ülejäänud massiga detsembri lõpus, sest

a) seni kuni aasta pole läbi, võib veel paljugi juhtuda ja
b) ka siis, kui aasta on vahetult läbi saanud, peaks andma viimastelegi seikadele aega jahtumiseks. Noh et oleks objektiivsem või nii.

2013 tundus olevat selline pidude aasta. Seda enam, et töötasin mitu kuud baarides ja baarielu - see ju ongi üks suur pidu. Elu on ka muidugi pidu. Lihtsalt vahel satuvad sinna mingid kummalised kutsumata külalised või teinekord kaotad suures massis sõbra silmist  =)

See pilt on tehtud eelmise aasta lahedaimal peol Kristi suurepärase mobiiltelefoniga, mis pakkus rakendust, mille abil saab oma fotosid töödelda stiilis "mis oleks kui sulle tehtaks ilulõikus" ehk teisisõnu niptakkida jäädvustusel sinu iluvead. 

Tulemus oli päris kuradima jube, if you ask me. Donatella Versace meets Joan Rivers. Plastiliste oppide kinkekaarte paluks mulle igatahes mitte kinkida, sest tuleb välja, et ilulõikused muudavad mind hoopis koledamaks  =)

Pidu ise - Australia Day, millest olen siin juba varem ka kirjutanud - oli nii vinge ja meeletu, et ma olen võtnud vastu otsuse visttäiestiüprispäriskindlalt edaspidi toimuvatele Australia Partydele mitte minna. Sest no way in hell, et saaks olla sama fun ja siis jääb tunne justkui miskit oleks puudu. 

Ah jaa. Lipp põsel ei ole töödeldud ega takitud, see kleebitigi mulle tagurpidi põse peale. Sobis suisa oivaliselt. Kui Australia oleks my thing, siis lasekski ehk tätoveerida, sest mu meelest olime mina ja see kleepekas nagu match made in heaven. 

Teine meeldejäävaim pidu (samal ajal ka üks ekspromptikamatest), oli sel veebruarikuisel õhtul, kui olin just lõpetanud energiajookidest pajatava artikli ja asusin Verontsu juubelipeo tarvis oma tulnukrohelise kleidi peale Swarovskeid triikima, siis aga tulid Martin & Edgar külla. Üsna varsti hakkas nii lõbus, et osad sädelused jäidki külge kinnitamata  =)

Muuhulgas mängisime Scrabble-it ja poisid lubasid mul kasutada sõna "kekeke". Sest see on suht legit sõna. Sest delfiinid ju kasutavad seda.

Kolmas lemmikuim lemmikajaühik leidis aset augustis. Samuti peol. Situatsioon järgmine:
Tehnopidu Kanalas. Seltskond, kellega sinna olen läinud, otsustab hoopis, et kõrvalt EKKM-st kostuv drum ja bass on hoopis meeliköitvam. Seega jään mina mõneks ajaks tehnopeole üksi, aga sellest pole hullu. Tuttavaid saalib tantsuplatsilt läbi mitmeid ja üks neist - tore noormees nimega Jüri, jääb lähedusse tantsima. Mina tantsimise ajal eriti vestelda ei viitsi ja nii seisnebki kogu suhtlus tuttavatega pigem noogutamises ja viibetes. Minu ja Jüri vahel tantsib pikka aega keegi mulle võõras noormees, kes Jüriga vahepeal ka mitmeid kordi midagi arutab. Ju siis Jüri sõber. 
Kui muusika vaikseks keeratakse ja ma õuest katuselt oma kruu üles olen leidnud, märkan kaasa krahmatud pihlakamarju loendades järsku sedasama noormeest. 

Mina: "Hei! Kus Jüri on?"
Noormees: "Jüri? Ma ei tea."
Mina: "On ta ikka veel siin?"
Noormees: "Ma tõesti ei oska sulle öelda."
Mina: "Noh, aga tule siis sina meiega kaasa - me läheme Katu juurde aftekale. Siiasamma vanalinna."
Noormees viisakalt: "No hüva. Kui just niimoodi kutsutakse."

Sellest, et viisakas noormees, kes kõikidele minu küsimustele püüdlikult vastata üritas, ei ole teps mitte Jüri sõber ning samamoodi nagu ta ei tea ühtegi Jüri, ei tunne ka Jüri teda, saime me aru alles afterparty afterpartyl mõnusalt päikeselisel Kristiine terrassil. Aga selleks ajaks oli minu vaimustus noormehest ja situatsiooni jaburusest juba muidugi vasikalaadne ja dinosauruse suurune ja pealegi oleks ju täiesti tarbetu ajada kedagi seltskonnast minema pelgalt seetõttu, et ta ei tunne õigeid inimesi  =)

Seajalutuse keskel võluväel etendunud eksprompt-luulenurk pisikesel künkal kodukootud Pariisis ehk Eiffeli torni meenutava kõrgepinge elektriposti all kesk kiiskavat päikest ja sillerdavaid emotsioone, oli ilmselt once-in-a-lifetime. Kuigi neid jaburaid situatsioone Ungari kirsside, Sosterovski või kellemillega iganes peaksin ma pigem normaalseteks ja ihaldatavateks. Ja jaburaks siiski seda, et normaalset jaburust tegelikult niivõrd vähe kohtab.

Aga kuidas seostuvad oma näo soovikohane kujundamine, jaburus ja aasta kokkuvõte? Ilmselt neljanda märksõnaga, mis mind terve 2013. aasta truu kaaslasena saatis ning saadab siiani ehk siis küsimusega "What do I really want to do with my life?"

Nii mitmedki suured mõtlejad, kellega sel teemal arutlenud olen, jäävad jänni täpselt sealsamas, kus mina enne neid - kogu eelneva jutu lõpetuseks tõmmatud joone all, kuhu peaks moodustuma tabav kokkuvõte ent kus seisab vaid plinkiv kursor. Ka professionaalsed karjäärinõustajad kratsivad kuklaid. See, et ma sobiksin kõige paremini laevakapteniks, on siiani parim pakkumine. Ning ei pea vist mainimagi, et ühtlasi ka jaburaim. 

Sõber: "Kohtusin täna ühe inimesega, kes kaifib täiega oma tööd ja teeb seda armastusega ja oma klientide jaoks, mitte esmajärjekorras raha pärast. Sisearhitekt. Siis kohtasin ka teist, kes kaifib seda raha, mida ta tööl teenib. Esimene ütleb teise kohta asshole. Teine ütleb esimese kohta useless."


Noh, peaasi, et ei oleks useless asshole. 
Ja kui aastavahetuse paiku antakse tavaliselt New Year Resolutionseid, mida mina mõtlen ja sheerin teistest tunduvalt hiljem (vt ka "tipptunnid liikluses", "õhtused kassasabad supermarketites" ja "reedeti PEAB väljas käima ää"), siis see siin võikski ehk ideaalselt sobida.
Et ma kavatsen aastal 2014 mitte olla useless asshole. Ja nipptakkida oma elu oma südame järgi, ükskõik kui jabur see siis kõrvaltvaatajatele ka ei tunduks.

That`s a promise!