Sigad ja kägud

Mingid päevad tagasi Krahlis...

Lauri: See eelmise nädala üritus, kuhu sa mind kutsusid - kas see oli sama bänd või?

Mina: Ei-ei, täiesti erinevad üritused.

Lauri: Mis sul on neid mitu või?

Mina: Jaa, Lauri, mul on mitu bändi!

Lauri: Oled mitmebändipidaja!

Kristi: Oh sind bändihoora!



Mõned tunnid hiljem Red Emperorsis oleks võinud vabalt olla minu elu üks tähtsündmusi, kui

a) keegi oleks saanud pildile, kuidas ma sooritasin inimvõimete piire kompava ning igasuguseid füüsika-, gravitatsiooni- ja muid reegleid eirava paigutuse meie lemmikbaari põrandale maalitud Twisteri värvilistel sõõridel ja

b) kui ma poleks selle tagajärjel oma selga niimoodi ära nihestanud, et veel päevi hiljem mõistsin pensionäre pilgust.



Käänulisel koduteel põikasime vägagi pragmaatilistel põhjustel klubisse Plub ja jäime kauemaks kui planeeritud sel lihtsal põhjusel, et dj vaatas alustuseks mulle otsa, mõistis hoobilt, millega tal tegemist on ja küttis mingeid tundmatuid reivilugusid, seejärel vaatas ülejäänd seltskonda ja lasi pesuehtsat rokkmuusikat. Lõpuks aga, kogu muu enne meie tulekut tantsuplatsil näppu viskanud seltskonna haihtumisel klubi kaugematesse soppidesse, pani ta ikkagi peale Euforia. Ja see lugu ei lõppend. Ja ei lõppend ja ei lõppend. Sellise asja kohta võiks vist öelda, et peris kole lugu.
Igatahes jõudsime me Euforia 11. minutil ühisele järeldusele, et eternal limbo in hell võiks vabalt ka selline välja näha. Ehk siis Plubi-põrgu koos kõikide nende äravahetamiseni sarnaste valgete t-särkide, heledate teksade, mustade tänavakingade ja muu sinna juurde kuuluvaga. Ükskord võiks täitsa korraldada mingi sellise võistluse, kus kõik teatud pidude külastajad panevad oma rõivad ja jalanõud ühte hunnikusse ja kes esimesena enda omad uuesti üles leiab, saab viinakoksid või miskit. Ma arvan seda võistlust ikka jätkuks.

Sel ajal, kui meie tantsupõrandal kohalikelt kesklinna kuumimaid muuve maha kopisime, haistis Kevin mõistagi võimalust kellelgi pahaaimamatul "vaba tahet ei eksisteeri" jutuga juhet kokku jooksutada ja haihtus parajal momendil kuhugi eemale mingite suvaliste tüüpide sekka filosofeerima.

Nalja sai palju ja pilte liigagi palju. Logistika oli paigas (Kristi: "Sa võid oma jope ja koti minu kotti panna.") (Lauri: "Natuke vasemale. Ei, paremale. Ei, vasemale. Nüüd paremale. Vasemale, paremale!") ning öine breiktants Vabaduse väljaku äärel peale mõningast harjutamist ja seejärel vabakavale üleminekut niisamuti.

Kristiine keskuseni sain stereot ehk siis pidin kõndima Lauri ühel, Kristi teisel pool, kusjuures kumbki pröökas omi lugusid ja mul peas ketras koguaeg kolmas.
Aga tegelikult on see suisa südantlühestavalt armas, kuidas erinevate meelismuusikastiilidega olendid suudavad leida ühisosa ja olla sõbrad ja üldse. Minu sõbrad on nii ilusad ja nii head  =)

Minu meelest on kõik väga lihtne

C:
oh my god. ma ei saa aru, miks sa lihtsalt nagu ei taha olla the knight in shining armour 
who makes things happen 
nipsuta sõrmi ja ole kõikvõimas 
tapa lohe 
lükka mägi ümber 
do stuff! 


M:
Asi pole ikka nii kerge 


C:
asi on mõtlemises kinni äkki? 
äkki sa arvad, et su mõõk on liiga lühike ja ei ulatu loheni? 
aga viska teda tinatünnidega näiteks

• 
  

  C:

  
  

  kuidas saab üks endast lugupidav naine tahta meest, kes pole valmis võitlema selle nimel, mida ta võibolla tahab, aga võibolla ka mitte?

  et nagu las see jäätis sulab seal kapi ääre peal

  meie mõtleme

  äkki tuleb vahepeal kass, lakub ära

  äkki voolab põrandale

  äkki satub ise kuidagi külmarisse tagasi, eh?

  see viimane muidu saundib suht reaalselt

  
  

  
  
  M:

  Njah tead jäätist tahaks:)

  
  
  C:

  ma tahaks näha, et sa tegutseksid millegi nimel, mida sa tahad

  tahad jäätist, go friggin GET it!

  tee see jäätis enda omaks.

  või võta see jäätis vähemalt sealt kapiääre pealt ära ja viska aknast välja.

  do something!

  
  

  M:

  Miks aknast välja?

  
  

  C:

  et see ei sulaks seal ja ei määriks kõike ära

  
  
  

  
  

  
  
  
  

Irooniat on ka kõik kohad täis muidu. Selle otsa võib suisa komistada ja pikali lennata noil päevil.

You know what I mean

Kõige mõttekaaslasemad mõttekaaslased leitakse üldlevinud arvamuse järgi baaridest, aga mina leian enda omi millegipärast alati ikka kaine peaga.

Kõikide eelduste kohaselt oleks pühapäevaseks tippmomendiks pidanud saama mõni vabalt valitud kaunist vaadet kujutav sügavamõtteline lõik filmist Samsara, aga üllatuslikul kombel ei kõigutanud see film mind eriti üldse ja highest high oli hoopis hetk, kui laususin järgnenud autosõidu ajal "Minu korter - see pole enam minu oma" ja mu vestluskaaslane ei arvanud sekundikski, et juttu tuleb kinnisvara mishapsist.

On nii ütlemata tore, kui seletad kellelegi käte vehkides oma kuuluvusprobleemidest ja ta noogutab, aga mitte sellepärast, et sa kätega rapsides lillevaasi laua pealt maha ei ajaks.