You manage this, you a superstar!

Reedel käisime põssaga kihvaoperatsioonil. 13-sentimeetristest kihvadest tehti kolmveerandtunni jooksul 6-sentimeetrised. Protseduuril endal pikemalt ei peatuks. Kui siis vaid sellel, et sain sigade osas jälle palju targemaks. Näiteks kas teie teadsite, et:

* sea kihv ei ole samast materjalist nagu inimese hammas, vaid tegemist on hoopis luumaterjaliga

* sigade anesteesia on üks keerulisemaid üldse - vetarst nägi kurja vaeva, et saada mu väike seatibu kõigepealt sügavasse tukkumise staadiumisse (päris magama ta ei jäänudki) ning hiljem, et saada ta jalule (võttis aega 2 tundi).

Kui nii mõnigi sõber enne kõnealust oppi mainis, et küllap saab uimane siga naljakas olema, siis tegelikkuses oli asi naljast kaugel ja kui ma notsut seal vetkabineti eesruumis porivaibal juba teist tundi ühelt küljelt teisele rullisin ja teda kuidagi püsti ei saanud, oli vahepeal hoopis õudne. Et äkki nüüd jääbki nii. Ja et miks ta oma tagumisi jalgu nii ebardlikult hoiab. Ja et äkki ta süda ei pea sellisele pingutusele vastu. Jne, jne, jne.

Lõpuks saime ikka koju ja esimese jalutuskäigugi oleme juba ära teinud. Tagumised jalad on ikka veel nõrgakesed ja toas ei meelita teda ka eriti toiduga seonduvad doggy brain trainer mängud, mis muidu on ta lemmikud, aga õues tuustis küll ringi nagu polekski midagi olnud  =)

Kuna kihvade lühendamise käigus vaadati üle ka kõik teised põssakikud, ja leiti hambakivi, soovitas hambaarst pärast seda, kui oli kivi eemaldanud, kodus edaspidi sea hambaid pesta. Eks ma olin varem kuulnud, et mõned inimesed pesevad oma koerte hambaid, aga teades Rafi põikpäisust ma isegi ei kaalunud seda võimalust kunagi tõsiselt. Aga kuna hambakivi eemaldamine ei olnud põssakale üldsegi rohkem meeltmööda kui kihvade lõikamine, mõtlesin, et noh okei, kumb on hullem, kas proovida ta hambaid pesta ja valmistada talle sellega meelehärmi või käia aeg-ajalt teda uuesti üldnarkoosi alla panemas. Viimane ei olnud option.

Seega täna õhtul otsustasin proovida, kuidas Rafi sellesse hambapesuvärki suhtub. Hambapasta tuubil oli kasutusjuhend ja sõna "poultry" ehk siis viide sellele, et pasta on kanamaitseline. Kahtlane. Maitea, kui mõttekas on teha loomadele söögimaitselist pastat. Samas Rafi puhul ilmselt läheks piparmündi maitse täpselt samamoodi loosi, nii et vahet pole.

Valisin momendi, kui notsu oli kõige sügavamas võimalikus unestaadiumis ja ronisin talle näppupidi lõugade vahele. Kui esimeste sekunditega midagi ei juhtunud, arvasin juba, et juhhuu, õnnestubki. Aga siis ühtäkki jõudis vist Rafini informatsioon, et midagi toidumaitselist on kusagil liikvel ja ise veel unes olles sõi ta kogu pasta lihtsalt ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidi hambahari äärepealt järgi minema.

Hea küll. Teisele katsele. Uus pasta ja uuesti sigade hambumust avastama. Seekord aga ei kulunud vist ühte sekunditki kui Rafi juba harja kallal oli. Ise ikka veel mõnusasti leboasendis. Nagu möödaminnes hävitab hambaharju. Järgnev nägi välja nagu lõik Ameerika Naljakaimatest Koduvideotest - 53-kilone tüdruk kaklemas 65-kilose seaga hambaharja pärast. Kusjuures notsul oli kindel plaan hambahari nahka pista. Lõpuks päästsin harja ja kuna ma polnud kindel, mitu doosi pastat üks loom ööpäeva jooksul ära võib süüa, otsustasin järgmise harjutuskorra pühapäeva peale lükata.

Homme siis paistab. Aga üht ma ütlen, kogu selle tänase madistamise peale - kui see pasta tuub saab tühjaks enne kui siga hambapesu ära õpib, siis vist pole mõtet erilisi lootusi hellitada. Ja veel - veterinaarhambaarst vist ei arvestanud sigade söögiarmastusega. Päris ausalt, see on nüüd küll üks asi, mille õnnestumisse on mul 0% usku, vähemalt kahel käel teostatavana. Aga eks näis.

Küziin džõukss

Hea sõber / kunagine peigmees msn-i vestluse lõpetuseks, mille sisuks suurelt osalt oli minu püüd panna teda burkside asemel midagi keresõbralikumat sööma:

Mocca ütleb:
i told u and gave you my word
always around
and obeying
so, i will do it
even i don't know what to cook.. i only have one tomato 
  but i will cook it to keep my promise


Järeldus: Eesti meeste enneaegse suremuse vähendamiseks vajame rohkem tigedaid naisi, kel pudrunui ühes ja külmutatud köögiviljapakk teises käes  =)

I am. The Inspiration for Your Dreams.

- "Oi ei ma ei suuda!"
- "Misassssja sa räägid seal?"
- "Ma sonin."
- ????
- "Ma nägin sellist unenägu praegu, et me sõitsime autoga ja sina andsid gaasi ja vahetasid käike ja mina keerasin rooli. Üldse ei tulnud välja see asi. Ma pidin püksi kusema!!!!"

Ei ole isegi Unenägude Seletajat vaja.

Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki

Juba teist korda ühe aasta jooksul suutis näitetrupp Kolgalt üllatada. Seekord siis Kirjanduslikul kolmapäeval Tallinna Kirjanike Maja saalis ühiskonnakriitilise (jah, võib nii öelda küll) etendusega Jagatud. Ning taas kord olime sunnitud tõdema, et (kooli)noored, kes näitlevad asjaarmastuslikel kaalutlustel, teevad seda kohati kordades sümpaatsemalt kui väljatreenitud elukutselised.

Ümberjutustusel, mõistagi, mõtet pole, kuid väikesel mõtisklusel ehk ikka. Kogu selle reaalsust halastamatult kuid stiilselt pilava tüki lõppeks jäi mõneti ootuspäratult kõlama aegade ja kommete jätkuvuse printsiip. Et Facebook on ikkagi peegeldus päriselust. Kes on päriselt vahva, selle toredatest tegemistest on ka teistel põnev lugeda. Ja tüütused jäävad tüütuks ka suhtlusportaalides. Tulihingelised kosmeetikabrändide austajad ja kõik teised kaaskodanikke oma subjektiivsest seisukohast ülimalt olulisena näiva infovooluga uimaseks tümitajad, ülejagajad, ülelaikijad, ülekommenteerijad ning lõpuks, minu absoluutse lemmikgrupina - ülemõtlejad ja ülekritiseerijad - terve müriaad lõputut kirjanduslikku ainest pakkuvaid tegelasi. Tee ainult arvuti lahti ja kuula. Täpselt seesama Feisspukk toimus ju ka B.F. ehk enne Facebooki ajastut, lihtsalt mitte nii kiirelt ja kontsentreeritult. Kuigi natuke muidugi on vahe sees küll, et enam ei pea mööda linna oma laialaijagatud heliplaate kokku korjamas käima, sheeri mussi palju tahad.


Elu võimalikkusest väljaspool Facebooki ei ole minu põlvkonna inimesi muidugi vaja veenda, see oleks meie jaoks pigem huumor, kuid väikesed ootamatud kinnitused veenavad milleski siiski. Mind veenis terve etendusele eelnenud nädala jooksul meie "küla" inimeste reaktsioon põssa ja selle tüdruku, keda ta jalutamas käib, kodutänavaile naasmisele. Selliseid nägusid ja reageeringuid oma kandi inimestelt, keda on palju, kuid kellest peaaegu keegi ei ole mul Facebookis, ei oleks ma pärast vaevalt pooleteise kuu pikkuseks veninud "suvelaagrit" teises Tallinna piirkonnas osanud oodata. Vat see oli real-life Facebook!
Seda armsalt ehedat rõõmu taaskohtumise üle ning eestlasliku "mul on kuri kahtlus, et asjad on nii, aga kelleltki küsida ka ei julge" peaaegu käega katsutava paine momentaalset haihtumist ümbritsevasse õhku ei anna eriti võrrelda. Või oot, annab ikka.

Kui suhtlus oleks valuuta, siis kakskümmendviis laikki võrdub üks kergendusohe ja saja smaili eest saate ühe päriselu-muige. "Oi kui tore!" kõlab nagu pai ja endise tigedalt sajatusi pritsinud vanema härra asemele ilmunud emalikult naeratav vanapapi mõjub nagu oleks just Jeesust näinud. Päriselu - me Like!