Today was a perfect day

Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.

Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.

Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.

Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.

Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar".

Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!

Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.

Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.

Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.

Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.

Sellesuvise puhkuse esimene pool möödus linnas. Küll mitte täielikult pealinnas, sest ühel hetkel jõudis kätte see päev, kui oli vaja teha undercover-Tartusse ilmumine, et Leenut tema sünnipäeva puhul üllatada. Kuna esialgne plaan oli ilmuda kingi ja lilledega Leenotška akna alla ikka pigem hommikupoole päeval ja puhkuse ajal päris öösel tõusta ka ei viitsinud, et siis Tallinnast Tartu poole kolistama hakata, sai Kariga kokku lepitud, et jõuan juba eelmisel päeval, kulutan vahepealsel ööl tema elutoa diivanit ja et vbla, kuna käimas oli parasjagu armastusfilmide festival, läheme natuke kinno ja kohvikusse ka. Aga et võtame mõistlikult ja läheme korralikult õigel ajal koju tudile. Järgmine päev ikkagi tegudepäev and all. Nagu arvata võis, lõppes see sellega, et "õige aeg" küll jõudis, aga enne seda jõudis Kar mulle kõik Tartu uued kohad ära tutvustada, mina kõik vähegi kummalisemana tunduvad uued joogid ära degusteerida ja Karin mind (või mina Karinit - kes seda nüüd enam mäletab) NOTT`is meie seltskonna meessoost isikute hämmingus pilkude saatel valsile kutsuda (või oli see nüüd fokstrott hoopis).

NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)

Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.

Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.

Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".

Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.

Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"

Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!

Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.

Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)

Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.

Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.

Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.

G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.

Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".

"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!

27. veebruar - 5. märts möödusid sel aastal ühes armsas Sloveenia külakeses workshopil. Kindlasti üks mu elu top 10-sse mahtuvaid nädalaid!

There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.

Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.

Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)

Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!

Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...

Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)

Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.

Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)

Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.

Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)

Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.

Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."

Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)

Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)

Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).

Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.


*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.

Aastavahetus möödus sel korral nii kiiresti, et ei olnudki nagu aastavahetus vaid nagu aastavahetuse treilermuuvi. Trajektooril šampasoojendus ja Tujurikkuja vaatus at my place -- Teatriväljak -- Von Krahl sai mõned korrad olude sunnil (ntx et mis kell ühest saalist teise ümber tuleb kobida) kella vaadatud ja iga kord oli läbiv emotsioon selline, et ega väga ei tahetud uskuda seda, kes parasjagu kellaaja ütleja ametipostile oli määratud. Ühesõnaga viuhh! ja lännu.

Aga pidu oli mõnus. Eriti kella kolmene sett, mis jäi way liiga üürikeseks. Ja ei, ma ei ole üldse nõus väitega, et head asja peabki ainult natukene saama. Eluaeg olen mõtelnud, et mingi väga nõme ütlus. Ma ei hinda ju häid asju sellepärast madalamalt, et ma nendega rohkem kokku puutun kui halbadega. Kui ma peaksin mingil iks põhjusel kuulama eksessiivselt bändi, mis mulle absoluutselt ei imponeeri, siis ma mitte ei armastaks pärast kõiki neid teisi bände rohkem vaid jälestaksin seda ebasümpaatset bändi veel enam.

Ja veel - maitea, miks viimasel ajal igalpool armastatakse kangesti rääkida, et mehi on Eestis nii vähe ja et ikka mingi pool meest kahe naise kohta jms. Pidudel aint mehed ongi vahepeal mulle tundub. Ja mulle natukene tundub, et tantsida viitsivad nad aint koketeerimise eesmärgil suurem osa ajast. Aga vähemalt tantsivad natukenegi eks. Parem hall-sookurg katusel...

Sellegipoolest, puldiesise latrite süsteemi ma kavatsen ülehomme ära patenteerida. Mingid eraldi aedikud tervele sellele karjale. Et paremale poole pulti need inimesed, kes tahavad tantsida ning vasemale ja eraldi need, kes niisama sebida tahavad. Ja mingi läbikäiguaedik nendele, kes mõlema eesmärgiga end kohale on vedanud. Siis on lihaveised ja tantsuveised kõik omaette, ei teki mingeid arusaamatusi ja valesti mõistmisi ja kõik saavad tegeleda täpselt sellega, milleks nad peole läksid.

Eilne aastavahetuse aftekas klubis Privé ei olnud selles suhtes mingi erand. Aga vähemalt sisaldas öö ("õhtu" on selle kohta natuke lahja öelda, kui pidu algab alles südaööl) piisavalt materjali mulle, kes ma jumaldan uut & huvitavat, mida varem teinud/proovinud pole. Noh näiteks
*sellise mittetantsiva mehe tantsima panemist, kelle kohta tema sõber ütles, et "see naine, kes ta kunagi tantsima paneb, temaga ka abiellub" (selguse mõttes olgu öeldud, et ma tegin seda pro bono ehk kasu saamata =)
*dj näppude vahelt šokolaadi söömist (küsimus selle kohta, kuidas muuta ägedat plaadikeerutajat veel ägedamaks, on nüüd ilmselt oma vastuse leidnud - tal peab lissalt üks šokolaad ka varustusesse kuuluma)
*tualettruumis kellelegi kenale võõrale silmapõletiku-esmaabi andmist (karma töötab vist märkamatult vastupidi ka - siinkohal suur tänkju Evele Krahli sos-i eest =)
*Ülbe Murumuna tranformatsiooni vaatlemist (millalgi kusagil vahepeal ilma ette hoiatamata on Veronts tädistunud ja konjaki peale üle läinud) (ja ta teeb seda niivõrd stiilipuhtalt ja iseenesestmõistetavalt, et ahvi või järele) =))
*kikivarvukil seistes maailma asjade üle arutlemist (komplektis tõdemusega, et mu varbalihased on vist treenimata =)

Muidu on täitsa tore, aga kogu see pidu ja pillerkaar on mu öö ja päeva rütmi totaalselt segamini ajanud ja see ei ole enam üldse khuul, sest nüüd ei ole asi enam lihtsalt tugevalt nihkes nagu viimasel ajal kombeks oli, vaid täiesti vahetuses. Üritan hiljemalt nädala keskpaigaks välja mõelda mingi võimalikult valutu viisi, kuidas teostada tagasinihutamist. Kui kellelgi on mingeid järeleproovitud tervist mittekahjustavaid nippe, siis ma olen üks suur kõrv/silm.

Muide, jonnipunnil on uus e-maili aadress. Eriti ontlike e-kirjade tarbeks võib minult nüüdsest nõutada minu eriti ontlikku e-maili aadressi. Aga selle kasutamisel tuleks igaks juhuks saata jahumeili väike märguanne ka, et gmaili meili saatsite ;)

Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda totram see nõutud hädavajaliku viisaka meiliaadressi omamine tundub, kuna viimastel päevadel satuvad mulle ette just nende inimeste eesnimipunktperenimi ätt aadress.com aadressid, keda ma ise never ever ever ei palkaks ja kolleegiks ka väga ei ihkaks. Maailma Kõige Vastutustundetum Tšikk näiteks või siis Rändom Hetkedel Psühhoks Trippiv Noormees. Skaala teisest otsast leiab muidugi samuti taoliste aadresside esindajaid, aga just need näited, keda sellise e-mailiaadressi järgi otsustamisega väidetavalt vältida püütakse, ajavad kohe ekstra muigele. Fruktid nohh =)

Ja mina loen oma meili ja saadan kirju välja endiselt carameli alt yahoost. Lihtsalt sest see on kordades kasutajasõbralikum keskkond. Kar üritas mind küll veenda, et gmaili saab tuunida ja värk, aga mida ma tast glitterdan, kui juba layout on täiega mööda? Pole mõtet värvida treppe selles majas, kus koridorid ja toad ja isegi uksed-aknad asuvad valedes kohtades. Kolida tasub.