Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.

I just got my money`s worth... and more

Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.

The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.

Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)

Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.

Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)

Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.

Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.

And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)

PettundMaša

Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.

Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.

Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.

Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.

To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).

I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.

Girls do not play electric guitars

Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.