P. imestas eile, miks ma kirjutasin oma blogis ettevõttest, millega mul endal kokkupuude puudub. Selgituste käigus tuli välja, et ta polnud sissekannet korralikult läbi lugenud, sestap ka segadus.

Täna aga on mul kange tahtmine kirjutada ühest teisest reisifirmast, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude viimased 4 kuud. Firmast, kus e-mailidele vastamine võtab aega minimaalselt kaks nädalat või siis ka näiteks üle kuu aja. Firmast, kus mobiiltelefonidele ei vastata ning lauatelefonidele helistades visatakse toru pärast tervituslauset ära. Firmast, mille töötajad võiksid lõpuks ometi oma jalad kõhu alt välja sikutada ja tegutsema hakata. Võibolla polegi kõik selle firma töötajad laisad ja saamatud, aga paratamatult jätab kirjeldatud käitumine negatiivse pitseri kogu ettevõttele. Võibolla on ainult ettevõtte juhid saamatud ja ei suuda palgata nelja inimese tööd tegema nelja inimest ühe asemel. Mina seda ei tea. Mina tean ainult seda, et kui keegi vestlustes edaspidi seda ettevõtet mainima peaks, hakkan ma kätega vehkima ja panen oma veto peale.

Ma väga loodan, et need nende "paar kuud kestvad non-stop nõupidamised", nagu P. ütles, lõpuks ka oma otsa leiavad ning Tez Touril on mahti oma klientidega tegeleda. Džiisas nagu, kaua ma ootan??!!

Minu vahva sõber Deniss tegi oma firma. Ja mitte lihtsalt niisama firma, vaid reisufirma, mis on minu kui reisida armastava inimese jaoks keskmisest põnevam ettevõtmine. Nende pakutavad reisid (hetkel kaks sihtkohta: Horvaatia ja Kasahstan) teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on ökoturismiga ning et külastatakse ja ööbitakse reisikorraldajate isiklike tuttavate juures ning käiakse läbi kohti, kuhu n.ö. tavaline turist ei satu ning mis neile endile sealviibimise jooksul kustumatud mälestused ja ehedaid emotsioone tekitasid.

Kodukat uurides tekkis minu lõuna-Itaalia ja Sitsiilia-unistusele igatahes peaaegu-et-konkurent
=)

Tundes Denissi, võin kindel olla, et sellest firmast reisi broneerides küll oma rahast ilma ei jää. Mis pole tänasel päeval reisifirmade olukorda arvestades sugugi vähetähtis. Samuti olen teda tundes kindel selles, et Deniss ja tema sõbrad-koostööpartnerid annavad endast reisi õnnestumiseks tõepoolest kõik nagu kodulehel lubatud.

Aga mis ma ikka pikalt patran - vaadake ise järele: http://www.reisidvabadusse.ee/

Peatage linoleum, ma tahan maha minna!

"Eeee.... tõsiselt mõtled või? Ei, mina küll sinna peale ei tule. Mul on oma kelk, tegelt kaa."

Oleksin ma eile õhtul oma esialgse seisukoha juurde jäänud, ei neelaks ma praegu valuvaigisteid ega lonkaks ühte jalga, aga deem, need liud olid väärt iga sinikat minu hetkel suhteliselt kirjul tagumikul ja paistetust põlvedel.

Tõestasime, et kõrgema vanusenumbriga ei kaasne reeglina rohkem mõistlikkust ega alalhoidlikkust ning saime koos minu 27. sünnipäeva tähistamisega valmis ka vinge jackassi-video, mis on kõrgem pilotaaž juba seepärast, et meie kaameramees Leenu suutis end kõik need pikad muhklikud-künklikud-libedad-lumised liud peaaegu lõpuni tollel 5-ruutmeetrisel linoleumilõigul kinni hoida ja samal ajal filmida. Või nohh, eks kõigist meist, kes me tema ümber istusime, oli rohkem või vähem kasu, aga arvestades seda kivi, millest ta ühe sõidu lõpus ribisidpidi üle käis ja seda, et neiu kaelas olnud fotoaparaat terveks jäi ja ka film samal ajal tehtud sai, peab ütlema, et mina soovitaksin teda küll vabalt näiteks mõne filmi kaskadööriks. Eriti imestama paneb see veel siis, kui ülesvõetud filmijuppe vaadata, sest ise parasjagu mäest alla tuhisedes, suu ja silmad lund täis, linoleum all keerlemas mispidi ja kuhupoole jumal juhatab ning kelgutamiskaaslased sinust vasemalt ja paremalt sõna otseses mõttes üle lendamas nagu tsirkuses, ei jõua küll millegi muu peale imestada kui et "appi, kuidas ma veel siin olen???!!"

Kusjuures kui kellelgi on tööd pakkuda näiteks hiidkänguru eest põgenevale hamstrile mõnes joonisfilmis, siis ma ei tea ühtegi naljakama häälega kriiskajat kui meie vahva filmirežissöör =D
Kui teid miski naerma ei aja, siis see raudselt ajab. Isegi juhul, kui keegi on just hetk enne seda täishoo pealt röögatanud "PÕÕSAS!" ja aru on saada, et ega sellest nüüd küll head nahka ei tule...

Linoleumimaraton lõpetati üksmeelselt vahetult pärast viimast liugu Vanakalt, mille järel keegi meist koheselt püsti tõusta ei suutnud. Vigastused olid arvestatavad ja püksegi sai lõhki sõidetud, aga me lihtsalt ei suutnud enne lõpetada, kui tolle viimase sõiduga peaaegu kõik end poolvigaseks linoleumitasid. Ma poleks seda uskunud, aga selline kelgutamine on tõepoolest sõltuvusttekitavalt fun! =)

P: "Ma ei kujuta ette, mida need ülejäänud inimesed küll mõtlesid, kes seal mäe peal viibisid - tuleb kari hulle, laseb vaibaga mäest alla nii, et kõik on ribadeks, oigavad ja püherdavad maas, siis tõusevad püsti ja ronivad jälle üles. Nutcases."

Ma lähen nüüd panen natuke jääd põlve peale ja ootan, kuni Leenu video kokku monteerib, et saaks end kilpkonnaks naerda. Winter sports CAN be fun!! =D =D

Eileõhtune sünnipäeva tähistamine sugulastega oli hästi vahva. Veendusin taas kord selles, et mul on ikka kõige toredamad sugulased, eriti muidugi vanaisa, kelle sarnast heasoovlikku ja siirast inimest annab otsida.
Taasveenduda suutsin ka järjekordselt selles, et inimene ise tunneb oma keha kõige paremini ehk siis vanuseks 27 peaks olema enam-vähem selge, et ei tasu kuulata, kui keegi teine kõrvalt avaldab arvamust, et: "ära enam söö/joo" või "natuke ikka võiksid ju süüa/juua veel". Nimelt suutsime me peo lõppedes rõõmsalt ära pakkida ja kaasa vedada lilled, aga kott kingitustega jäi lounge-i, mis oli minule, kes ma kunagi midagi ära ei kaota ja kellele meeldib, kui kõik vajalikud ja olulised asjad on seal, kus ma tahan, et need oleksid ja tean, et need on, suure pettumuse. Loomulikult oli meie tubli teenindajanna nimetatud koti nõudmiseni hoiule pannud, kuid mina olen siiani veendunud, et sünnipäevalaps oleks siiski pidanud viimase šampuseklaasi asemel hoopis mõne kõrvalistuja taldrikust magustoitu näppama =)

See on see, kui lased mehed pudelivalvesse, ma ütlen =P

hammadajack ütleb:
according to china time.. HAPPY BIRTHDAY



Eino tore-tore. Iseenesest on ju vahva, kui õnne soovitakse igasuguste muude riikide aja järgi ja sünnipäev kestab ühe päeva asemel kauem, aga samas on nukker ka, et suur osa sõpradest on kusagil kaugel ära ja mitte lihtsalt teises linnas.

Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.

Eesti laulu vaatasin.
Vaheklipid olid kõige paremad.

Andke see ruupor neile, kes klipid tegid.

Fakt

Pärast Lazerseid tundub igasugune muu pidu suht mõttetu.


Käisime laupäeval väljas. Ma juba kodus netist vaatasin neid pidude kirjeldusi osavõtmatu näoga, aga klubis kohapeal pidin peaaegu magama jääma. Ilma liialduseta.

Lazers on, nohh, täiesti midagi muud. Võimalus muidugi eksisteerib, et sealne muusika on lihtsalt liiga minu maitse järgi, aga teine võimalus on see, et laserpoisid, nagu elukakskendnelipunkteeee neid nimetas, ongi uus tase dj-nduses. Ma olen ikka käinud ja tantsinud siin- ja sealpool piiri asuvates klubides, aga kui võtta puhtalt muusika alusel, siis Neljapäev with Lazers on siiani parim. Need tüübid seal Tartus tegid isegi sellisest minule täiesti vastuvõetamatust loost nagu Kesköö disko hoopis uue loo. Ja mitte lihtsalt talutava vaid HEA loo!! Maitea, see ongi nagu see, mida dj-d minu arvates peaksid tegema - tükeldama ja kleepima nii, et kokku tuleb kaksteist korda parem asi, kui originaal ever oli.

Kui mul kuldkalakesega deit toimuks, siis üks kolmest soovist oleks raudselt, et midagi selle peo laadset toimuks ka reedeti/laupäeviti ja pealinnas.

Kala, uuuu.