Huvitav, kas need inimesed, kes on siiani olnud arvamusel, et surmanuhtlus peaks alati ja eranditult olema keelatud, muudavad oma seisukohta pärast sel nädalal Belgia lasteaias juhtunut...?

Finally

Väljavõte Estonian Airi koduleheküljelt:

Lemmikloom pagasiruumis

Lennukipagasis on lubatud transportida järgmisi loomi:

koerad (k.a juhtkoerad)
kassid
sead
hamstrid
kodulinnud, linnud
naaritsad, nirgid
oravad
tšintšiljad
merisead

Lõpuks ometi on Eestis minisead lemmikloomastaatusesse tõstetud ja neid ei käsitleta enam põllumajandusloomadena. See Estonian Air täitsa meeldib mulle täna =)

Lipstick Jungle

Võtsin vastu otsuse, et mina loen nüüd ainult lõbusaid raamatuid ja vaatan lõbusaid telesaateid. Okei, kui on mõni väga paljulubav draama või action, siis võib neid ka vaadata. Igatahes panin oma ülitõsised raamatud kõrgele kappi ära (mässisin kilekoti sisse ka veel, et oleks võimalikult raske kätte saada) ja mõtlesin ootusärevalt selle raamatu peale, mille Thinaa mulle Londonist tõi ja mis lihtsalt peab olema hea ja ka lõbus, kuna selle on kirjutanud Candace Bushnell, kes loomulikult tutvustamist ei vaja. Suur oli minu üllatus, kui sama päeva hommikul, kui tolle raamatuga alustada kavatsesin, kuulsin telekast reklaami, mis promos kõnealuse teose järgi vändatud seriaali. Kiusatus seriaali vaadata oli muidugi suur. Mõtlesin, et loen raamatust kaks lehekülge ja eks siis näis, mis saab. Kahest leheküljest sai neli ja kui ma juba igalepoole hiljaks olin jäämas, suskasin raamatukese kotti, lootes seda võimaluse korral kusagil edasi lugeda. Sellist võimalust mul päeva jooksul ei avanenud, küll aga sai selgeks, et olgu see seriaal nii hea kui tahes, enne loen ikka raamatut ja siis vaatame telkust ka kunagi.

Oehh, juba esimene lõik on selline isutekitaja, et ma pakun, et kui mul oleks nii palju vaba aega järjest, siis ma loeksin selle ühe ropsuga läbi. Selliseid rikkaid olustikukirjeldusi televusserist vist ikka ei saa =)

Käisin täna õe ja vennaga kinos lastefilmi vaatamas. Ma pean ütlema, et see oli esimene Eesti näitlejate poolt pealeloetud animafilm, mille vaatamise ajal ma suutsin ära unustada, et originaalis on see mingis muus keeles. No tõesti - isegi suud liikusid õiges suunas. Aga see pole ainus põhjus, miks mulle see film meeldis. Tegelikult sobib see lastefilm täpselt sama hästi ka täiskasvanutele ja ma tõesti soovitan teil seda vaatama minna. Kui teil omal ühtegi jõnglast pole ja kelleltki paariks tunniks laenata ka ei õnnestu, siis täitsa vabalt võib sõpradega minna. Mind panid üsna mitu stseeni mõtisklema, ka nüüd hiljem, kodus. Põhjus-tagajärg-seosed oli väga hästi välja toodud, aga üldsegi mitte kuidagi nõmedalt ninnu-nännult ega ka mitte manitsevalt. Äärmiselt meeldiv film.

Pärast filmi käisime suurema seltskonnaga lounge-restoranis Museum, mis osutus samuti väga mõnusaks kohaks. Oli ühtaegu glämm ja kodune. Ja valgustus oli hästi mõnna. Ja taustamuusika üllatavalt mitte-häiriv, aga samas kuulama jäädes suisa tantsule kutsuv. Umbes sama asi, mis Clazzis, mis on teine koht, mille ma viimase kuu aja jooksul avastanud olen, aga millest vist siin blogis piuksugi pole olnud.

Igatahes siis kolm asja, mida ma tõsiselt soovitan kõigile, kes veel käind-näind pole: Lugu hiirest nimega Despereaux C-C Plazas, Museum Venus klubi kõrval ja Clazz Olde Hanza vastas =)

Mitu asja, mis on naistenõuandlatega päris täitsa valesti.
Esiteks: järjekord vastuvõtule on mitu kuud. Kui veab, on mõni patsient oma ajast lahti ütelnud ja saad selle. Kui veab. Kuna vastuvõtule pääseda on niivõrd keeruline, siis neid eriti kergekäeliselt ära ei anta. Ja nii on see olnud juba aastaid, mitte ainult nüüd, kui seda võiks seostada majanduslangusega, vms. "Aga sa pane omale terveks aastaks ette ajad kinni, siis on hooleta," kõlas sõbra soovitus. Kamoon, tola mängime siin või?

Teiseks: iga vastuvõtu tarvis on planeeritud 15 minutit, mis on tegelikult liiga lühike aeg, arvestades seda, et paljud patsiendid peavad end selles kabinetis ka poolalasti koorima ja lõdvestuma`n`shit, nii et tegemist pole päris perearstikabinetiga... Pardon, aga nii see on ju. Kalkuleerides sisse igasugused retseptide väljakirjutamised ja traditsioonilised kohustuslikud küsimused, jäävad patsiendi mure kuulamiseks loetud minutid. Asju arutatakse n.ö. jooksu pealt ja kõike ei jõuagi arutada ega küsida ega vastata. Minul näiteks tuli täna alles kodu poole sõites meelde, et oleks pidanud vist seda vastikut madalat palavikku, mis mind maha jätta ei taha ja seljavalusid ka mainima. Aga no missa teed, kui vaene arst kirjutab ühe käega saatekirja välja, teisega trükib arvutisse andmeid ja ukse taga on järjekord tervest reast sinusugustest, kellel on mingi kaebus, aga mitte just trauma, nii et erakorralise meditsiini kabineti jaoks ka ei kvalifitseeru (loe: ei ole veel verest päris tühjaks voolanud, natuke on järel).

Ma ei saa aru riigist, kus ülevaltpoolt kiretakse vahetpidamata, et sünnitage ja sünnitage, riigile on lapsi vaja, naised, täitke oma kohust, aga naiste tervisest ei hoolita. Võinohh, ma saan aru küll, aga mulle ei meeldi see, millest ma aru saan =(

Positiivse poole pealt: paar sõbrannat sünnitasid hiljuti ja õnneks jääb nende jutust mulje, et vähemalt sünnitusabi ei meenuta meil siin enam põlluvagude vahel poegimist. Tallinnas mitte. Kõige muu osas - ei tea, ei usu väga. Vajab veenmist veel.

Minnes tagasi arsti-patsiendi vestluste juurde, see lühike dialoog, mis meil täna minu uue ja uskumatult armastusväärse (loe: ei jätnud sellist muljet, nagu ma oleksin mingi viimane ho, kes on kogemata valesse hoonesse sattunud) naistearstiga oli, ajas järjekordselt muigama. Põhimõtteliselt oleksin ma võinud lihtsalt koguaeg pead raputada. Ja no maitea. Kuigi Leenu juba joonistab kodus plakateid kirjaga "Carry lapseootele!" ja keegi selgeltnägija oli mõni aeg tagasi mu emale öelnud, et ta saab kohe-kohe vanaemaks, siis minule tundusid need küsimusedki kõik täielik ulme.

"Sünnitanud olete?
Aborti teinud?
Nurisünnitusi?"

kõlas umbes nagu

"Kuu peal olete käinud?
Aga Marsil?
Jupiteriga kuidas on?"


Igatahes hoolimata kõikidest nendest lõppematutena näivatest testidest ja "ultra-zvuhhist" (imearmas otsetõlge mu meelest =)) ja kõigest muust, mis tavaliselt just rõõmust lakke hüppama ei pane, otsustasin mina täna, et ma ei viitsi enam põdeda. Ei majanduslanguse, ei terviseprobleemide, ei inim- ega töösuhete pärast. Mitte millegi pärast. Olgu siis nii, nagu on. Mina vahelduseks enam ei jaksa asju paremaks muuta. Ma oskan teiste inimeste jamasid kenasti lahendada, aga enda omadest on mul nüüd mõneks ajaks kõrini. Lepin sellega mis on ja vaatab sealt edasi. Kraban hetke ja tunnen rõõmu väikestest asjadest, jne. Alustades näiteks sellega, et postkontorist ostetud mitte-isekleepuva margi tagumine külg ei maitsenud kehvasti. Ma ei tea, kas kõik margid on nüüd sellised, aga see on vaieldamatult suur edasiminek! =)
Terve elu olen kirju kirjutades mõtelnud, et miks küll, kuramuse pärast, ei või nad välja mõelda mingit margiliimi, mis ei maitseks nagu... nagu... liim! Ja näed - ongi olemas! Elu on ikka kaunis =P

Kuna töö- ja pidupäevad on niikuinii juba kõik lootusetult sassis, käisin täna tööl. Pärast pikka niisamaolemise ja trilli-tralli aega oli millegi asjalikumaga tegelemine suisa lõbus. Kõike ei jõudnudki valmis, kuna minu viimaste kuude televiisorist näidatav absoluutne lemmik Kontor oli (vist) pühade puhul millegipärast paar tundi varasemale ajale tõstetud ja sellest ilma jääda ei tahaks ma küll mingi hinna eest.

Õhtusöögiks kokkasime notsuga tervislikku salatit, sisse suskasime peale kõige muu värske ja mõnusa ka jõuluks saadud kappareid. Kombineerimise tulemus oli nii hea, et ma sõin peaaegu terve suure kausitäie üksi ära. Uskumatu tulemus, arvestades, kui palju ma tavaliselt omale korraga kõhtu suudan mahutada. Novot. Igatahes kuna telekas oli pärast Kontori ja AK vaatamist lahti jäänud ja sealt näidati Raadio 2 aastahittide peo salvestust (või oli see otseülekanne?), siis kuulasin söömise ja muude toimetuste kõrvale ühe kõrvaga ka seda.
Kui Rulers of the Deep lavale kutsuti, asutasin end kahe kõrvaga kuulama ja mõlema silmaga vaatama ka. Sealt edasi vaatasin suhteliselt huviga ja ei suutnud imestamata jätta sama asja üle, mis mind ikka ja jälle uuesti imestama ajab - kui on laivis esinemine, siis miks ei laulda otse? Võibolla mu silmad on aastavahetuse pidutsemisest veel natuke krõllis, aga mo meelest tuli üsna mitme imeliselt hea häälega esineja hääl mingi helikandja pealt, mitte otse kõrist. Kuidagi mõttetu tundub... =/

Teine asi - miks inimesed klubis paigal seisavad? Lava ees ja niipalju kui kaamera näitas ka mujal. Okei, ma saan aru, et kui on tegemist sellise peoga, siis kõik esinejad ei pruugi meeldida, aga keegi ju ikka meeldib, muidu ju inimene sinna ei läheks. Aga mina nägin vaid stoiliselt paigalseisvaid inimesi. Isegi mitte paigaltammuvaid, vaid seisvaid. Mõni üksik vahepeal plaksutas käsi. Nomaitea. Väga kahtlane. Ilmselt olid juhtmed risti-rästi üle põranda veetud ja publikul kästi liikumatult seista, et katkestusi ei juhtuks vms.

Seda naljakam on meenutada meie aastavahetust, kus me suurema osa ajast küll mööda vanalinna kortereid ringi kakerdasime, aga kogu selle aja, mis klubis veetsime ka tantsisime. Mina tantsisin isegi tualetijärjekorras ja vahelduva eduga tualetis ka =) Tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis baarileti ääres seistes olime me ikka suhteliselt paigal, sest kamikazesid ja kõike muud värisevate käppadega ei joo, aga nohh, saate aru küll. Milleks minna kluppi paigal seisma, seda saab ka kodus ja trollis teha. Trollidest rääkides - need olid Tallinnas tol ööl vähemalt pool tundi enne keskööd puupüsti täis. Ma pole nii pungil trollibussi näinud lapsepõlvest saadik vist. Päris naljakas oli, isegi vihaseks ei ajanud, kui trollijuht uksi lahti ei saanud, kuigi vahepeal tuli küll selline hirmukene sisse, et uups, äkki me nüüd ei jõuagi õigeks ajaks kesklinna. Kluppi minna võib igal ajal, aga ilutulestik ju! Õnneks tuli üks ilussärav valge mersu ja linna me jõudsime, aga mida polnud, oli see, mille pärast me sinna kiirustasime. Oleks ehk pidanud eeltööd tegema ja välja uurima, et kõige vingemad ilutulestikud toimuvad Haaberstis ja Linnahalli juures. Vabaduse väljakult vaadates oli see igatahes mannetu. Üldse oli sel õhtul/ööl kuidagi palju selliseid poolikuks jäänud asju. Aga nagu ma ühelt meiega tutvunud meeldivalt noormehelt õppisin - alati ei ole vaja sellist draamat teha ja mõne asja võibki poolikuks jätta.

Igatahes lõpp hea - kõik hea. Päikesetõusuks saime magama ja mina olin ekstra tubli ja eemaldasin isegi meigi. Leenu jälle oli eriti tubli ja tegi meile ärgates maailma parimaid pohmakavõileibu*. Paluks meile boonuspunktid tubliduse eest =)

Ja viimaseks parim tsitaat: "Sa aja kõik minu kaela ja mina ütlen, et kõik on sinu süü!" Kreiside peomuttide salapakt nohh =D



*Retsepti kirjutab Leenu ise kommentaariumisse, kui on isu jagada.