Kui trumm on läinud...

Ma isegi mõtlesin kaks korda, kas on ikka hea mõte süüa autoroolis punase-valgetriibulist lutsukommi, siseneda kurvi kakskümmend-kilomeetrit-tunnis-mitte ja üürata samal ajal valjul häälel kaasa Prodigy loole. Tundus, et on siiski hea mõte.

After all, I`ve still got some six or seven lives left.

Naljanurgakene

Umbes nädal aega tagasi saatis veebikeskkond rate.ee, kus mul on profiil, meilile teate, mille sisu oli midagi sellist: "Kulla kasutaja, me pole sind kaua aega näinud. Kahe päeva pärast sinu konto kustub, bla-bla-blaa". Mõtlesin, et kas lähen kohe koju ja nutan terve ülejäänud õhtu patja või teen veel tööjuures natu tööd... =)

Otsustasin, et ei logigi siis enam sinna sisse ja et las kustub jäädavalt. Asja mul sellega, niikuinii käin seal vaid nalja pärast... Aga täna hommikul oli naljadoosi vaja, seega siirdusin, nagu ikka, rate.ee-sse.

Leppos just natu aega tagasi kirjutas oma blogis ühest rate.ee-ga seotud naljakast nähtusest: http://pardistan.blogspot.com/2008/05/kmned-reidis-investeering.html

Aga see, mille ma täna sealt oma postkastist avastasin, on ikka tase omaette:


autor
-torino [vasta kirjale] - [teie kirjavahetus]
kellele
CaramelCarry
teema

saadetud:
08.05.2008 - 12:27anna spämmist teada
loetud:
12.05.2008 - 13:15
vastatud:
12.05.2008 - 13:16
oled väga ilus, ma otsin omale diskreetset armukest, võin vajadusel sponsoreerida. mis arvad?


Oleks pidanud onu käest küsima, et kas mina kui potentsiaalne tulevane diskreetne armuke temale oma blogis viidata tohin, aga then again - kui tema tohib oma naist petta, siis why the hell not...? xD

Ja rate.ee konto JÄÄB! Sest efektiivsemat huumorinurgakest ei eksisteeri =P

Life-sentenced

http://www.youtube.com/watch?v=2999RzLj5nU
Dash Berlin - Till The Sky Falls Down

Iseennast karistasin. Mõnda teist ka.

Ruumi kui palju

Meil on nüüd uus pesa. See on nii lai, et seal saab isegi tülitseda. Igaüks rullib end siis oma voodipoolele ja nohiseb omaette =)
Pesa on nii harjumatult lai, et öösel on kergem üle voodiääre küünitada ja Rafit patsutada, kui sellelt lahmakalt magamisasemelt voodikaaslast üles leida. Nohh, vähemalt ei pea enam öö läbi sundasendis viibima.
Isegi diivaniks kokkupanduna on see nii suur, et telkut vaadates saab üks pikali lösutada. Ja ilus kirju on ka. Meie armas uus pesa =)

Klassivend says:
aga nagu ma ütlesin, probleem on selles, et ma tahan anonüümsust. niimoodi ainult et sina tead, et mina olen postitanud. aga praegu sinu blogis on olukord, et kui ma kommentaari postitaks, siis anonüümsus kaob. või teine võimalus, et ei saa üldse postitada ja jääb postitamata. kahjuks olen kasutanud viimast varianti

Utah Saint says:
kahju tõesti, aga mul hakkasid juba üle viskama kommentaatorid-lagastajad, kes anonüümsuse katte taha pugedes nilbusi pritsivad

Klassivend says:
pritsimehed...

Utah Saint says:
seepärast anonüümsuse ära kaotasingi

Klassivend says:
okei... you win some, you lose some. mina olen siis selle lose-poole peal

Klassivend says:
aga sa võiks tihedamini kirjutada sinna küll

Klassivend says:
huvitav, kuidas sul õnnestus tekitada blogis olukord, et postide pealkirja kohal olevad kuupäevad on eesti keeles, aga "comments" on inglise keeles

Klassivend says:
sest minul on küll nii, et kui ma panen eesti keele peale, siis läheb kõik eesti keelde

Klassivend says:
aga sul on osa inglise, osa eesti keeles

Klassivend says:
Laupäev, Mai 03, 2008
posted by Carry 11:16 AM 0 comments

Utah Saint says:
Ma ju ise ka pooleldi inglise, pooleldi eesti keeles

Klassivend says:
noo... see ei selgita kahjuks midagi

Utah Saint says:
ma püstitan blogis küsimuse, vaatame, kas mõni asjatundja julgeb meile mitte-anonüümselt vastuse kriblada...

-"Kuidas su õel läheb? Ta koolis käib nüüd?"
-"Mmmm, vist mitte."
-"Aga tööl?"
-"Mitte et ma teaks."
-"Issand, kus ta käib siis?"
-"Solaariumis."

kar ütleb:
nojah, egiptus pidi olema alama keskklassi thing

kar ütleb:
mingi tüüp kuskil kirjutas

Utah Saint ütleb:
jajahh, ülem keskklass käib Tais ja upper upperid alla Bermuda ja Mauritiuse üldse ei võta jutule

kar ütleb:
jusht

kar ütleb:
mul terendab ikka sügissemestriks gruusia, kui tahad reisiplaane teha

kar ütleb:
ega seal suurt koolis midagi tegema ei pea

kar ütleb:
lihtsalt chillima ja reisima

kar ütleb:
ilus ilm, hea söök ja karvased mehed

Utah Saint ütleb:
aint istud põõsa vilus ja mugid arbuuse?

kar ütleb:
no enamvähem

kar ütleb:
ei korter antakse ikka ka päris põõsas ei pea elama

Utah Saint ütleb:
väga hea, siis on, kuhu seemnete tarvis taldrikut asetada



Alam keskklass pole siiani suutnud oma sõbral Kasahstanis külas käia. Isegi Kirde-Eesti sõbrale pole külla jõudnud, kuigi lubatud sai juba üle aasta tagasi. Klassitu värk. Õnneks varsti saab Tartusse. Eelmise aasta kevadine Tartu-tripp tundub nüüd tagantjärele meenutades uskumatult lõbus ja vahva. Kui seekordne tuleb vähemalt pool eelmisest, olen mina rahul.

Può tradurre questo?

Istun tema kõrval keset lillade seintega söögituba asetatud määrdunud linaga laua taga üllatavalt mugaval puust toolil ja kuulan, mida mulle räägitakse.

Olevat väga halb olnud, räägib ta. Pajatab neidsamu lugusid, mida varemgi olen kuulnud. Alati, kui see inimene oli lähedal, oli väga halb. Jubedad asjad juhtusid. Sellepärast ta ongi suurema osa ajast kusagil mujal olnud ja püüdnud selle inimesega mitte kokku puutuda. Mina kuulan ja tunnen end mõneti ebamugavalt. Osaliselt sellepärast, et kuna mind polnud siis veel olemaski, kui need asjad juhtusid, ei tea ma, keda uskuda. Kui üks ütleb: "Valge," ja teine käratab: "Must!" ning kumbki oma seisukohast karvavõrdki ei tagane, ei saa ka mina seal vahepeal halli näha. Parema meelega ei teaks ma ei mustast, ei valgest. Aga ma istun rahulikult ja kuulan, sest seda ma ju siia tegema tulin.

Alles õhtul hilja kodus tassikest teed valmistades turgatab mulle pähe veel üks küsimus, mis seab kõik kuuldu kahtluse alla ja ei taha seda sealt alt enam kuidagi lahti lasta. Kui seal tõesti nii halb oli, nagu sa rääkisid, siis miks sa minu sinna jätsid? Kui seal oli üleelusuurune jubedus ja mitte midagi head, siis miks sa mind endaga kaasa ei võtnud? Sinna, kus oli alati parem ehk siis ükskõik kuhu. Sest mina ei olnud oluline?

Välja mõelda oskan ma igasuguseid vastuseid, aga arvatavasti ei saa ma kunagi teadma, milline neist on see õige. Valge vastus või must vastus või hoopis mõni hall.

***

Mitteoluline hall mina ei ole kunagi suitsetanud ega suitseta ka praegu, ometi kulub tal nädalas suitsude ostmiseks ligi nelisada krooni. Teaks ta, et sellest midagi kasu on, ostaks ta neid hõisates. Praegu aga ajab see teda lihtsalt närvi. Mitteoluline hall ärakasutatav mina ei mäleta nimelt, et Proua Korsten talle kunagi midagi samal moel kohale oleks tassinud. Üks peaks olema teise eelduseks... Et oleks aus ja võrdne? Igasugused küsimused tekivad, põhiliselt üks, mille Layla kunagi hoopis teisel teemal esitas, ent mis passib nii mõndagi muusse konteksti: "Aga kas see ongi eesmärk?".

"Temaga pole mõtet vaielda, ta on haige," öeldakse. No ma siis püüan mitte vaielda ja meenutan hoopis NipTuck-ist kõrvu kajama jäänud lauset: "We just keep passing the same shit on. I want this to stop. It must stop."

Killukesi reisilt

* "Õudselt kuum on siin ikka."
"Mmmm, mõõdukalt soe, ma ütleks pigem."

Mind ja mu soojalembust ei ületa ikka miski.

* Kui sellest reisist kirjutada seiklusjutt, kõlaksid esimesed read arvatavasti kuidagi nii:
"Neljandaks basseini ääres vedelemise päevaks oli kõigil juba ükskõik sellest, mis paistab, kui palju paistab ja kuidas paistab". Siinkohal tervitused inspiratsiooniallikale Veronikale =P

* Vahepealsed telefonikõned ja sõnumid kodust, mille peale tekkis tahtmine mobiil suure kaarega basseini visata. Või astuda kümme sammu ja heita see üle ääre merre. Sealt poleks seda keegi pärast enam kätte ka saanud. Kaad dämit, sellepärast ma siia ju tulingi, et kõikidest jamadest kasvõi natukene aega eemal olla. Ärge helistage mulle, kui ma pikutan bassu ääres ja üritan kõike ära unustada. Pole niikuinii midagi, mida ma saaksin nii paljude kilomeetrite kauguselt teha või korda saata. Mõttetu telefoniarve, mõttetu jutt, mõttetu juba vaikselt ligitikkuva hea tuju kägistamine.

* Nelja fotokaga üles võetud piltidel on mul vähe naerusem nägu peal nii umbes täpselt ühel kolmandikul. Kui vanasti olin ma kõikidel fotodel rõõmus, siis nüüd on suurem osa nägudest tõsised. Nii need pahurad vanamutid vist sünnivadki... Raske on naeratada, kui kusagilt valutab, samas pidevalt valuvaigistite uimas elada ka ei taha. Ja olukorra üle virisemine on mind ennastki surmani ära tüüdanud, nii et patiseis. Selline ongi otsetee süümekateni, kui tead, et sinu tujud võivad mõjutada ja tõenäoliselt mõjutavadki ka teisi. Kaaslaste rahulolu huvides peaks kiiremas korras mõne kiipsmailing ameeriklasega lähemad suhted looma.

Õnneks oli teistel minu pidevalt kipras näolapist hoolimata piisavalt lõbus. Suisa nii lõbus, et reisi viimase lõpu märksõnaks võiks olla "vedel iste" (vaata ka "mähku" ja "käputama") - tervitustega Marcale =P

* Hotell oli hiiglama suure territooriumiga, kaks eelpool mainitud reisukaaslast loendasid kokku üle üheksa tuhande numbritoa. Ümbrus oli silmale küll kena vaadata, aga kuna meie tuba asus kohe värava lähedal ning meie lemmikbassein ja meri olid territooriumi teises otsas, kõndisin ma palju rohkem kui igapäevaselt Tallinnas. Ja seda nimetatakse puhkuseks! Rohkem nagu puhkus neljarattalistest kaaslastest =)

* Delfiinišõud on jätkuvalt kurvad. Ei tea, mis värk mul nende delfudega on, aga kui te ei taha, et ma pisaraid valan ja töinan nagu kasvatamata titt, siis paluks mind edaspidi igasuguste delfiiniliste lähedusse mitte lasta.

* Veronika üritas pidevalt kõiki kohalikke lapsi ärandada. Mahuks kaamel taskusse, oleks Thierry-l praegu ilmselt uus lemmikloom. Enda ja Marca terrassi seinal elutsevat sisalikku ta miskipärast kaasa võtta ei soovinud. Sissude diskrimineerija selline!

* Kuigi me õhtuti mööda Neama Bay-d patseerides end viisakalt üleval pidasime, ei lärmanud ega midagi, pidasid peaaegu kõik kohalikud meid venelasteks. Lõpuks avastasime ka süüdlase ühe vene viina logo näol Marca pluusi pealt. Pluusi väljavahetamine kahjuks oodatud tulemusi ei andnud.

* Minu kolmas ja ühtlasi kõige karvasem reisikaaslane mühises pidevalt hommikusöögilaua üle. Ega see viietärnika mõõtu tegelikult tõepoolest välja ei andnud, aga kõikide minu muude probleemide taustal tundus toit mu jaoks absoluutselt olematu probleem, nii et ma pigem kiitsin lõbustatult takka iga kord, kui üks mees pahaselt taldrikuga lauale lähenes ja mõne kurjustava kommentaari a´ la "see kokk neil siin vist toitub ainult saiast" või "huvitav, kas peakokk töötab vabal ajal saekaatris või miks need road siin nii puiselt maitsevad?" kuuldavale lasi.
Ühtlasi pean vajalikuks mainida, et neidudel, kel pole plaanis Egiptimaalt omale uut peikut või niisama austajat hankida, on vägagi kasulik seltskonna pääle vähemasti üks meesterahvas kaasa krabada. Meie noormees oli igatahes väga asjalik ja tutvustas meid küsijatele kui oma kolme abikaasat. Mõni kohalik uskus, enamik mitte, aga vähemalt põhisõnum sai edastatud. Möirat! =)

Lisaks kesisele hommikusöögile jättis soovida ka tolle viietärnihotelli teenindus, alustades tubade vahetamisest, lõpetades jookide segamisega. Vahet pole, kas tegemist oli turistide üleküllusest tingitud laiskusega või lihtsalt ajutiste madalate standarditega, kuid viiest tärnist oskab ja tahab rohkem oodata. TopTours võiks neid Crowne Plaza tegelasi natuke nahutada või tagant utsitada.

* Palmid seevastu olid ilusakesed ja täitsid oma funktsiooni eeskujulikult nagu ikka. Mina tunnen end palmi all millegipärast alati palju kodusemalt kui kase all. Küpressid ajavad ka asja ära. Mitte et mu oma kodukohal kohe kohe varsti saabuvaid ilmu arvesse võttes midagi kapitaalselt viga oleks. Mõned päevad veel ja maja ees hakkab õitsema meie igakevadine kirsipuu. Meil Rafiga siis jälle oma väikene roheline paradiis, kuhu uudistajate pilkude eest varjule pugeda ja helerohelisi naadilehti näksida. Nohh, vähemalt seniks, kuni Merko kirsipuude ja pajude ja kaskede asemele trobikonna hooneid ehitab. Muidu on mul neist kaskedest suva, aga kui on valida kase ja betoonilahmaka vahel, siis igaljuhul esimene. Selle valiku võite lukku ka panna. Mina ei saa ilma roheliseta elada. Elus peab olema elusat rohelist värvi, muidu muutub inimene neurootiliseks.

Kui jutt juba reisiteemadelt kõrvale läks, siis siin teile veel üks põnev avastus: mu siga oskab nätsu närida! Lisaks sellele, et ta vaibanarmaid regulaarselt hammaste flossimiseks kasutab, sai ta täna hommikul minu seljakoti välistaskust kätte nätsupaki, eraldas sealt mingi arvu padjakesi (ei oska tagantjärele öelda, mitu) ning muudkui nätsutas. Mina sain asjale pihta muidugi alles siis, kui läbi unelevate palmipuu-mõtete jõudis kohale teadmine sellest, et juba tükk aega on kõlanud matsutavad hääled, mis ei taha kuidagi lõppeda. Ja oleks ta selle nätsu siis alla neelanud või midagi - ei! Näris täpselt nagu inimene, ühest suupoolest teise ja tagasi. Ma ei oskagi midagi öelda. Lõpetasin kommenteerimise juba siis, kui siga inimese kombel, pea padjal ja tekk üle õlgade, magama hakkas. Vahetevahel ma mõtlen, kas ma talle mitte mõnd juturaamatut ette ei peaks lugema =D

Kuna iga eeskujulikkuse poole püüdlev kirjand peab lõppema sama või ligilähedasega sellele, millega algas, soovitan teile sissekande lõpetuseks üht söögikohta Sharm El Sheikhis, milles olen käinud rohkem kordi, kui meenutada suudan ja mis meeldis väga ka minu seekordsetele reisikaaslastele. Nimeks on sel Onions, kuid ärge laske end sibulale viitavast pealkirjast heidutada. Pakutakse ikka egiptipäraseid roogi, sekka ka selliseid hõrgutisi, millega eestlase kõht harjunud, nagu näiteks kartuliputru. Pärast minu viimast külastust on see küll ametlikult muudetud "Italian trattoria"-ks (lauakatte pealt avastasin), aga üldine atmosfäär oli siiski sama. Väga sõbralikud teenindajad, väga hea toit, taskukohased hinnad ja null protsenti kartust, et keegi sind kuidagi tüssata püüaks.
Minge kindlasti sellesse Onionsi, kus käivad ka kohalikud ja mis asub peateel olevast turistidele mõeldud Onionsi "esinduskohvikust" veidi eemal, kõrvaltänava poekeste juures. Suurt silti peaks olema hästi näha, kui esinduskohviku kõrvalt minevat pisikest teed mööda mõned sammud edasi astute.

Bil hana wish shifa!

Ja mina arvasin, et mind ei pane miski higistama

Nüüd ma lihtsalt käin ringi ja loodan koguaeg, et kusagilt lastaks Utah Saints`i lugu Something Good. Saaks samme harjutada =)
Kuidas need rullnokad ütlesidki... ÜLIKÕVA! =D

Superhea superhea tuju lugu =)

Sellele, kes mulle need sammud järjest puhtalt ära tantsib, lähen naiseks. Kohe. No questions asked =P

Käisin eile esimest korda elus oma elektroonikajäätmeid jäätmekogumispunkti ära andmas. Kristiine jäätmepunkt asub aadressil Artelli 15. Väga mugav oli see, et autoga sai sõita otse jäätmepunkti hoovi lõppu suurte angaaride juurde, kus seisis erksavärvilises riietuses tädi, kes oli hästi sõbralik ja mu jäätmed kohe enda kätte võttis, et neid siis vastavatesse konteineritesse viia. Kogu üritus võttis minul kokku maksimaalselt veerand tundi ja enesetunne oli pärast oi kui hää =)

Ohtlikke jäätmeid nagu vanad küünelakid, ripsmetušid, kraadiklaasid ja patareid olen juba mitu korda Lukoili tanklas asuvasse ohtlike jäätmete kogumismajja viinud. Kuna see asub mu töökoha lähedal, ei võta ka too aktsioon kunagi üle 10 minuti. Minu oma isiklik indulgents... Soovitan soojalt teistelegi.

Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama

Mina, kes ma olen suutnud siiamaani oma deebetkaardiga täiesti suurepäraselt hakkama saada ja ellu jääda, otsustasin lõpuks krediitkaardi soetada. Nohh, nii igaks juhuks. Et kui on vaja näiteks lennupileteid bookida ja seltskonnas kellelgi teisel pole krediitkaarti või on vaja midagi suuuuurt osta ja deebetkaardil pole vajalikul momendil vajalikku summat ja nii edasi ja nii tagasi.
Kaart käes, tekkiski kohe vajadus seda kasutada. Sest deebetkaardiga internetist Rooma hotellitube kinni panna ei saa. Pärast kahte veateadet, ilma broneeringu kinnituseta, kuid netipangas juba ülekantud summaga silmitsi istudes tekkis vägisi tahtmine kellelegi valjul häälel venitada, et "ma ju ütlesin!"
Egas midagi. Kõne panka, kõne Inglismaale vahendajafirma esindajale. Pangast öeldakse, et on jah segadus. Onu Inglismaalt ütleb, et on jah segadus ja et ta helistab kohe tagasi. Seda ütleb ja teeb ta suisa mitu korda. Nüüd oleme õnneks sinnamaani jõudnud, et onu inglismann "helistab kohe tagasi ja teatab mulle minu broneeringu numbri". Nii ma siis nüüd sitsingi siin telefonivalves ja ei saa isegi pissile minna.

Kuramus, jama veel mingite krediitkaartidega, ma ütlen.

Ja veel positiivsetest asjadest: kui terroristid seda kohale transportivat rekkat õhku ei lase, siis millalgi pärast reisi saab lõpuks ometi meie uue divantšiku katsikule. Kaua otsitud kaunikene =)

Mhmhh. Ja kui diivani jalgu tulete kakao ja morsi sisse kastma, siis näete reisupilte ka. Aga vat ei pane Orkutisse üles. Okei, mingi ühe panen ehk hea õnne korral. Või kaks, kui tuul on soodne.

Ups, lihtsalt väike valearvestus

Mis puutub võimesse kiiresti uinuda, siis valge tee vist ikka ei erine suuresti mustast teest, vähemalt mitte juhul, kui see on tolle vetsupaberipakitee kujul. Kuidas muidu seletada asjaolu, et plaan magada nagu nott lõppes sellega, et lamasin oma hiina piina voodis mitu tundi pärani silmadega nagu öökull ja mõtlesin omi mõtteid. Peamiselt sellest, kuidas me kõik hakkame hakkama saama nüüd, kui asjalood on jälle sedasi, nagu need on. Ikka ja jälle tuli ringiga tagasi küsimus sellest, kuidas ravida inimest, kes ei tunnista oma haigust. Minu haigusega näiteks on lihtne. Enamus ajast on ebamugav, vahel on räigelt ebamugav ja mõnikord harva on nii hull, et klammerdun kõveras radiaatori külge ja palun kõikide uskude jumalaid, et see jubedus ometi kuidagi otsa saaks. Kui me teaksime täpselt, millega tegu ja kuidas sest lahti saada, siis ma tänasel päeval selle käes ilmselt enam ei kannataks.

Aga mida teha inimesega, kelle haigusele on ravi täiesti olemas ja kes sellest loobub lihtsalt sel põhjusel, et talle ei meeldi ravimite kõrvalmõjud või mis veelgi hullem - ta ei saa ise aru, et vajab abi...?

Ja kõige lõpuks: kas see pole mitte isekas käitumine teiste, oma lähedaste suhtes?

Kuid keskendugem pigem positiivsele. Mitte küll selle konkreetse teema juures, sest siin polegi midagi positiivset, aga...

...üsna varsti läheme sooja päikese alla. Kahjuks mitte Kaliforniasse ega sinna, kus rannaliiv on valgem kui Tallinna talvine teise päeva lumi, aga nohh, asi seegi. Lennutume nädalaks Carry suvilasse ehk sinna, kus ma päevadesse arvutatult juba ligi kaks kuud olen veetnud. Ma arvan, et kuigi kunagi seal natuke aega pikemalt järjest elasin, ei tähenda see sugugi, et mul eeloleval reisil igav hakkaks. Mul nimelt on helluva vinge reisiseltskond. Ja ma kavatsen olla õnnelik (Babe with a Plan =) ).
Aint maitea, mis siis saab, kui ma seal haigeks peaksin jääma. Siiamaani pole ma Egiptuses üheksi linnas ühtegi radiaatorit kohanud, mille külge klammerduda... =P

Kui haigla juba paistis, hakkasid kõik autos olevad inimesed ükshaaval järjest nutma.

"Ära nuta, meie hakkame siis ju ka nutma. Kas sa arvad, et meile meeldib see?"

Autojuhiks olemise tõttu olid mul päiksekad ees, seega sain võimaluse karmi tädi mängida. Seda, mida mu silmad klaaside taga tegid, tean ainult mina ise.

"Kõik saab korda, ravivad sind korralikult ja varsti oled jälle kodus."

Õnneks paistis päike. Päike teeb kõik alati palju paremaks.

"Siin on teisi samasuguseid - sa ei ole siin üksi..."

No mis siis nüüd? Kogu see lumi, mis terve talve jooksul taevas püsis, tuleb kahe päeva jooksul maha või? Õnneks sai eelmisel nädalal uus pakk makarone varutud...

I would tell you about the things they put me through,
the pain I`ve been subjected to
but the lord himself would blush.
The countless feasts laid at my feet,
forbidden fruits for me to eat
but I think your pulse would start to rush.

Now I`m not looking for absolution,
forgiveness for the things I do
but before you come to any conclusions
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.

You`ll stumble in my footsteps,
keep the same appointments I kept
if you try walking in my shoes.

Morality would frown upon,
decency look down upon
the scapegoat fate`s made of me
but I promise you, my judge and jurors -
my intentions couldn`t have been purer.
My case is easy to see.

I`m not looking for a clearer conscience,
peace of mind after what I`ve been through
and before we talk of any repentance
try walking in my shoes.
Try walking in my shoes.

Depeche


Pühendusega klassiõele who knows a whole big nothing and is more than willing to share it with you.

Tänane päev on nii ilus. Taevas on suvine ja kui aknast välja vaadates pilku vaid ülespoole suunatuna hoida, võibki iseend ära petta. Samas sellise taevalikult suvise taeva ja heledalt sirava päikese taustal tundub isegi lumi andeksantav eksitus.

Käisime Draamas Sügissonaati vaatamas. Etendus ei olnudki ootustele vastavalt masendav. Või nohh, oli küll, aga ju mu enda süsteem on igasugustest negatiivsetest emotsioonidest niivõrd küllastunud, et ei suuda enam midagi taolist vastu võtta ja hakkab vaikselt vastu töötama. Olgu sellega, kuidas on, aga Ain Lutseppa oli hää kuulata-vaadata, nagu ikka. Väga hea näitleja ja oma olemuselt nii sümpaatne, et teeb kohe südame soojaks =)

Ülle Kaljuste oli ka loomulikult hea, nagu alati, aga Minu oivalist lahutust ei trumpa vist küll miski üle - seal ta otsekui sulandus rolli. Sügissonaadis seevastu oli rollitäide nurgeline ning seda sugugi mitte nurkadega rolli tõttu. Aga võibolla olen ma lihtsalt ülekohtune.

Today You Die

Ikka ja jälle hakkab mul mõne inimesega koos autos viibides natuke imelik.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel öisel ajal paarile vägijooki tarbinud tüübile taksojuhti mängides hakkas kohati ikka väga imelik. Mitte et ma tavaliselt ei soovitaks tagaistmel asujatel turvavöösid kinnitada, aga möödunud nädala valguses, mil üks minu lapsepõlvetuttavatest seda tänasel päeval juba suht levinud nõuet eirates õnnetul kombel surma sai, tundub oma autos külalistena reisijate igatepidi rihmastamine ja vöötamine äärmiselt vajalik.

Eks lugege ja otsustage ise...

Istusid mehepojad autosse, sest mina nende tuttava tuttavana olin lubanud nad linna/öökluppi kohale toimetada. Juhi kõrvalistmele istuja tõmbas ilma käskimata omal turvavöö kinni ja minu heatahtliku kommentaari peale lisas, et tema olevat nooruses juba piisavalt ilma rihmata õnnetusi läbi elanud - et enam väga ei ole isu. Valus hakkab, kui käega läbi armatuurlaua sõita, jne. Nojah, mõni õpib õnneks lõpuks ka valudest. Tuttava tuttav seevastu, kes mõne aja pärast tagaistmele platseerus, ei olnud vist kunagi autos viibides tõsiselt haiget saanud ja tema rihma kinnitamist vajalikuks ei pidanud. Kui ma seda talle meelde tuletasin, oli tema esimene reaktsioon: "Ahh, ära muretse, teeme nii, et mina maksan sinu trahvid." Otsustasin pikka juttu mitte ajada ja teavitasin teda oma tuttavaga vaevalt 24 tundi tagasi juhtunust, lootuses, et ehk paneb see teda mõtlema - et kui keegi reaalne on actually niimoodi hukka saanud, siis see info mõjub talle. Noormees eemaldus hetkeks kahe esiistme vahelt ning pusis ja ähkis tagaistmel ligi pool minutit, seejärel teadustades: "Ei, ei mina ei saa, see on nii ebamugav". Tahtsin talle öelda, et haiglas voolikute all lebada ja kilekotti kusta on märksa ebamugavam, aga sain enne aru, et kõnealune isik kuulub vist sellesse isikute gruppi, kes iseendast absoluutselt ei hooli.
Proovisin siis teise külje alt läheneda: "Aga kas sa tead, et kui mingi õnnetus juhtub ja sina mulle sealt tagant selga lendad, saan MINA väga haiget?"
"No aga ära sõida siis kiiresti," kõlas noormehe vastus.
Täpselt kolmeks sekundiks jäi mul karp lahti, sest taipasin, et mitte ainult pole sel tüübil endast suva, tal on ka minust suva. Samas, nohh, muidugi - kes olen mina tema jaoks? Mingi tuttava tuttava tibi, kes talle transporditeenust osutab ja pole nõus isegi kluppi tulema.

Ülejäänud tee istusin rooli taga suht vaikselt ja palvetasin, et see kuramuse klubi rutem saabuks, et ma oma teravat keelt enne hammaste tagant lahti ei jõuaks lasta. Tuttava tuttav ju ikkagi. Viisakus ennekõike. Hiljem kodus hambaid pestes mõtlesin, et oleksin pidanud hoopis masina teepervele tõmbama, seisma jätma ja ütlema, et davai, oma valik: kas astud jala siit Pääskülast Bonnie & Clyde-i või paned rihmad kinni ja sõidame sõbralikult edasi. Minu auto - minu reeglid.

Ma saan aru, et pooled maakera rahvastikust on meessoost ja vähemalt pooltel neist on vastupandamatu kihk riskida igalpool ja kõigega (või nohh, vähemalt üks habemeajamisvahu reklaam väidab niimoodi). Kuid milleks võtta mõttetuid riske? Kas mõttetu risk ei näita ilmekalt mitte kõnealuse mehepoja arulagedust ja vähest kompetentsi selle asemel, et demonstreerida tema julgust, vaprust ja midaiganesmuud, mida too kõnealune kõrvalistuvale neiule, sõbrale või kellele iganes parasjagu tõestada püüab...?

Mulle tundub ja arvatavasti õigesti, et tegelikult on mingil osal lihtsalt po**ui. Nii meestel kui naistel. Näiteks inimene, kes mõned aastatd tagasi Mustamäe majade vahel kihutas ja meie koera alla ajas, ei vaevunud isegi autost väljuma veendumaks, et loomaga on kõik korras. Taustainfoks võin öelda, et ei olnud korras ja väga rõve oli käia metsas koera matmas. Mis me siis veel inimeste matmisest räägime...
Tundub, et senikaua, kuni keegi oma lähikondlastest manalateele pole sattunud, ei usu keegi, et midagi sellist üldse reaalselt juhtuda võiks. Ja kui ka juhtub, siis "nohh, enamasti jäädakse ju ellu". Või siis mitte, sest "mina turvavööd ei kinnita, sest parem on matsu pannes kohe surma saada kui pärast eluaeg vigasena elada".
Ja mõnel juhul isegi siis, kui on juba midagi pöördumatut juhtunud, ei näi seda hoolimist kauaks jätkuvat. Või kuidas muudmoodi peaksin ma tõlgendama sedasama Linnu tee ja Sõpruse puiestee ristmiku valgusfoori jalamil juba üle aasta tolgendavat rääbakat leinapärge või õigemini selle jäänuseid, mis vahelduva eduga ka sõiduteel asetsevad. Huvitav, kas hukkunu omaksed olid väljamaalased ning pole pärast pärja kohale toomist Eesti Vabariiki külastanud... Või on neil lihtsalt hiiglama ükskõik? Unustatud asi?

Mõnel on isegi enda elust suva. Meenub üks kord ligi paar aastat tagasi, kui minu juures lauamängutanud seltskonnast üks ilmselgelt liiga purjus tegelane end koju sättima hakkas. Autoga kusjuures. Mis siis, et taksoraha oli tal küll ja rohkemgi veel. Mis siis, et ta ise vaevu püstigi seisis ja et tema jutust vist küll keegi peale ta enese sotti ei saanud. Autoroolis pole ju vaja seista. Jutelda ka pole väga vaja, kui kedagi kõrval pole. Seega milles probleem??? Tema sõber (väidetavalt kauaaegne ja hea) ainult irvitas situatsiooni üle. Ülejäänud seltskond üritas meesterahvale küll mõistust pähe panna, aga kaua sa ikka argumenteerid purjus täismehega, kel otsus juba valmis ja üks jalg uksestki väljas.
Kui toosama tüüp kümne minuti pärast oma meie juurde jäänud sõbrale helistas ja kaebles, et "nii kui nurga tagant välja keerasin, võtsid mendid kinni", tundsime me vaid kergendust ja isegi rõõmu. Samasugust kummalist rõõmu tundsin ma ka siis, kui toosama kauaaegne ja hea sõber ise suhteliselt õnnelikku õnnetusse sattus ja vasta puud kihutas.

Mitte sellepärast, et mul teise inimese ebaõnne üle kangesti hea meel oleks, vaid pigem selle üle, et suuremat õnnetust ei juhtunud, et sel korral läks õnneks ja keegi kõrvaline ette ei jäänud ja et ehk on sellest vahejuhtumist õppetunnina kasu. Mõni loll aga ei õpi ka enda vigadest. Kojanarr näituseks, kes eelmisel kevadel purjus peaga ja toasussides esimest korda ühe tsikliga tutvust sobitama läks, otse puusse sõitis ja pärast kokkutraaditud lõualuude tõttu üle kuu aja vaid kõrrega jogurtit ja püreestatud toite sõi, sõidab oma autos vist siiani suht tihti purjakil peaga, sest "oh, see ju nii lühike maa" ja "ma sõidan tasakesi".

Või ongi suuremate järelduste tegemiseks hädavajalik kellegi surm? Ei mäleta, et minu lapsepõlve suvevaheaegade Viiratsis autoõnnetuses hukkunud poisi sõbrad ja õnnetuse hetkel autos viibinud kaaslased hiljem kunagi kusagil hullupööra kihutanud oleksid, isegi, kui all oli "selline pill, mis suisa nõuab raskemat jalga".
Samas ei ole ma kellegagi neist viimastel aastatel kohtunud. Võibolla on nendegi mälu vahepealse aja jooksul tuhmunud ja meelest läinud, et õnnetusi ei tellita kataloogist ega osteta järelmaksuga - neid jagatakse ilma küsimata, loterii põhimõttel ja peaaegu alati siis, kui seda kõige vähem ootad...

Kas tõesti peab selleks, et natukesest lollusest loobuda ja uskuda, et liiklusõnnetusi võib juhtuda igaühega ja et keegi pole nende eest sünnipäraselt kaitstud, saama ilmutuse vikatimehelt endalt, kus too oma kondise sõrme välja sirutab ja kähiseval häälel kuulutab, et "täna sured SINA"...

?