Mõtlesin tükk aega, kas mul on moraalselt õigus siia kirjutada, et ärge Kirenast liuguksi tellige, neil on si.. klienditeenindus. Et tegelikult nende liugustel ei pruugi ju midagi nii kohutavat viga olla. Siis aga otsustasin, et teenindus moodustab samuti suure osa teenusest, nii et järgneb minu komejant Kirenaga.


Novembri lõpus tuli minu liuguksel alt ära üks rullikutest. Minu jaoks tähendas see seda, et kapiuks, mida kasutan vähemalt 20 x päevas, vajus viltu ning ei olnud enam eriti liigutatav. Kui te olete elus kasvõi kordki puutunud kokku liugustega, siis teate, mida see tähendab. Põhimõtteliselt olin ma nagu invaliid. Ma ei saanud oma kapist korralikult asju kätte, rääkimata nende tagasipanekust. Kuna kapile kehtis veel garantiiaeg, helistasin Kirenasse ja kurtsin muret. Kõne vastu võtnud tädi arvas, et piisab sellest, kui ta mind telefoni teel õpetab, kuidas seda rullikut tagasi monteerida. Koju jõudes ja kappi uurides sain aga aru, et õpetus koosnes minu jaoks kasututest soovitustest a la "vaadake selle ukse taha ja saage aru, mis, kus ja kuidas seal valesti on, siis võtke see rullik ja tehke oma kapp korda". Et teile asja arusaadavamaks teha, ütlen, et oma kapiukse parandamiseks oleksin ma pidanud riiulisse pugema. Ei mahu ma sinna, kahjuks. Helistasin uuesti Kirenasse. Tädi oli minu saamatuse üle väga rahulolematu ja küsis, et kas mul siis mõnda meesterahvast pole läheduses, kes mu liugukse rulliku tagasi omale kohale asetaks. Minul läks sellise küsimuse peale küll hari punaseks (sest tegelikult on lahti tulnud rullik ju nende praak ning selle parandamine garantiiajal pole absoluutselt minu ülesanne), tädile aga ütlesin, et ei ole. Eks suure häda korral oleks võinud ju mõne tuttava kutsuda, aga häda ei olnud veel väljakannatamatu ja ma ei tahtnud oma tuttavaid nii näiliselt tühise asjaga tülitada. Tädi lubas armulikult mu mure edastada.

Möödus mitu päeva, mille jooksul mina pidevalt oma tolleks momendiks juba needusena näiva kapiuksega olin maadelnud. Helistasin taas Kirenasse. Telefonile vastas seekord meessoost isik. Oli minu murest kuuldes üllatunud, aga mitte seepärast, et ma veel abi polnud saanud, vaid seepärast, et ma üldse julgen nii lühikese aja möödudes neid uuesti tülitada. Kas ma siis ei ole teadlik, et nende töömeeskond on tööga väga hõivatud ja käib muudkui inimestele liuguksi paigaldamas ja et neil ei ole veel niipea aega tulla minu kapiuste rullikutega tegelema?! Et sellega läheb paar nädalat vähemalt. Paar nädalat, siis paar nädalat, mõtlesin mina, kuigi ei saanud aru, miks nad ei võiks lihtsalt korraks minu poolt läbi hüpata, sest see ei tundunud tõesti nii massiivse tööna, mis oleks neil pool päeva võtnud.

Möödus mitte kaks nädalat vaid isegi kolm ja ühel järjekordsel hommikul, kui ma oma kapiukse loksutamise abil õige poole peale olin saanud, et teise poole pealt asju kätte saada, tuli ära järgmine rullik. Helistasin Kirenasse. Vastu võttis toosama meessoost isik, kes ütles mulle ärritunult, et ta juba saatis töödejuhatajale e-maili. Väga lohutav. Ütlesin viisakalt head-aega ja jäin ooterežhiimile.

Ülejärgmisel päeval kukkus kapiuks ära. Võib isegi heaks õnneks lugeda, et ma ise sellele ette jäin ja seetõttu peeglid vastu seina puruks ei kukkunud, aga minul oli aia ja üksi ligi kolmemeetrist (mu korteril on ekstra kõrged laed ja too kapp on maast laeni) rasket peeglitega kapiust piiratud liikumistingimustes tagasi omale kohale saada pole ka just lihtne. Õnneks sain ta kuidagi paigale ja ei liigutanud seda enne, kui Kiddo kohale jõudis. Kiddo on mu teinepool ja meessoost on ta ka - seega justnagu vastus Kirena tädi palvetele. Ainuke probleem ongi selles, et ta ei ela minu juures, välismaal elab. Nii et täiskohaga kapiparandajat temast ei saa, kahjuks. Lühidalt: teinepool võttis äratulnud rullikud, pusis mõne aja ja kapiuks saigi omale kohale. Aga viltu oli. Sest liugustel puudus üks rullik juba originaalis, mis teisepoole sõnutsi oligi põhjuseks, miks mu uks üldse kiiva hakkas kiskuma.

Tühja kah, viltu, siis viltu! Peaasi, et kapiuksed edasi-tagasi käivad. Vahetult enne jõule helistasin veelkord Kirenasse ja uurisin olukorda, sest minu esimesest kõnest neile oli möödunud kuu aega. Onklil teiselpool toru oli öelda vaid üht: tema on töödejuhatajale meili saatnud ja oi miks küll ei ole juba keegi parandama tulnud seda. Ütles, et saadab uuesti. Mina küsisin, et kas ta ei leia, et nüüd võiks juba helistada, mitte e-mailidega jamada, tema vastas, et küll ta tegeleb sellega.

Mõned päevad pärast uue aasta saabumist helistasin neile veelkord ja pärisin, et mis värk on - mu kapiuksed tõrkusid jälle (mõni ime ka) ja ma ei tahtnud taas kord leida end keset esikut suure peegelsilmaga hiiglasega võitlemas. Onu kordas veelkord, et teade on edastatud ja kohe-kohe iga minut peaksid need töömehed minu juurde sisse astuma.

Äge siis ju, et möödus veel viis päeva ja minu kapiuks kiilus lõplikult kinni. Ei liikunud enam ei edasi ega tagasi. Varem oli seda veel võimalik olnud loksutamise teel nihutada, et siis näiteks riidepuu abil kapist asju koukida. Nüüd seisin silmitsi olukorraga, kus mul oli esmaspäeva hommikul vaja varakult tööl olla, et Maksuametile õppurite nimekirju edastada, aga ma ei pääsenud tööle, kuna mu üleriided ja välisjalanõud olid kinnikiilunud kolmemeetrise kapiukse taga. Helistasin Kirenasse, aga nendel algab tööpäev esmaspäeva hommikuti alles kell kümme, kas teate. Minu tööpäev algab varem ja seetõttu olin ka igaks juhuks ekstra vara üles tõusnud, et neid kohe esimesel võimalusel kõnedega pommitama hakata. Et kogu seda erinevatesse firmadesse helistamise jama siia mitte trükkida, ütlen lühidalt, et ennast liigutama hakkasid nad alles siis, kui nende peale häält tõsteti. Mõjus vaid Tarbijakaitseameti ja laimava ajaleheartikli kirjutamisega ähvardamine. Lõpuks, kui ma neile torru kisasin, et MU LOOM ON KA PISSITAMATA, SEST MA EI PÄÄSE OMA JALANÕUDELE LÄHEDALE, öeldi, et jah, jah, kohe saab. Tunni aja pärast helistas siis too töödejuhataja ja suvatses minuga iroonitseda. "Tere, meile on saabunud info, et te olete oma kapiukse taga kinni. "MINE MUFFI, IDIOOT!" röökisin ma mõttes torru, kõva häälega aga ütlesin rahulikult, et "Ma ei ole kapiukse taga kinni, minu jalanõud ja üleriided on kapiukse taga kinni ja paljajalu käimiseks on praegu vist liiga külm või kuidas teie arvate?". Onu Töödejuhataja ütles "Mh.. Öhöhh. Tuleme kohale. Kas te olete siis kodus praegu koguaeg?". ????? Ma enda arvates olin selle piisavalt selgeks teinud, et mul puudub ligipääs oma riietele ja jalatsitele?????

Kogu selle klounaadi lõppvaatus koosnes aga sellest, et keegi meistrimees saabus mulle ukse taha ja parandas kapiukse täpselt kahe minutiga ära. KAHE minutiga!! Ja selleks, et neid kahte minutit minu peale kulutataks, pidin ma poolteist kuud inimesi tüütama ja oma aega ja närve raiskama.

Ma ei suuda isegi rõõmustada enam asjaolu üle, et mul on pärast pikka aega taas normaalselt funktsioneeriv kapp. Ma olen väsinud sellest jändamisest. Miks peab nii olema, et normaalse (ootuspärase) teenuse saamiseks peab inimeste peale kõva häälega karjuma? Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt hoolega ja usinasti oma tööd teha, et selle eest pärast ausalt palk välja võtta?

Kurb. Kurb lihtsalt. Nördimust tekitav.

Vahetevahel kusagil teatris või kontserdil käies pärast etenduse lõppu püsti tõustes soovin, et mõned inimesed oskaksid vait olla. Mitte ainult need, kellele etendus/kontsert EI meeldinud, vaid ka need, kellele see väga korda läks. Mõni inimene lihtsalt ei oska oma labasust mitte kunagi mitte kuidagi varjata. Ja sellest on kuradima kahju, sest see rikub ka minu elamust. Õrrrrr.

Lühikese elu jooksul on mulle ette sattunud päris mitu lugu, mille puhul soovin, et oleksin selle ise kirjutanud. Teate ju küll neid muusikapalu ja raamatuid, mis kas on äravahetamiseni sarnased teie maailmavaatele või sõnastavad ülima täpsusega midagi, mis teil endil juba kaua meeles on mõlkunud.
Üks neist lugudest on läbi aegade ofkoors John Lennoni Imagine

Imagine there's no heaven,
It's easy if you try,
No hell below us,
Above us only sky,
Imagine all the people
living for today...

Imagine there's no countries,
It isnt hard to do,
Nothing to kill or die for,
No religion too,
Imagine all the people
living life in peace...

Imagine no possessions,
I wonder if you can,
No need for greed or hunger,
A brotherhood of man,
Imagine all the people
Sharing all the world...

You may say that I`m a dreamer,
but I`m not the only one,
I hope some day you'll join us,
And the world will live as one.

Ja midagi muud polegi enam vaja öelda.

Ma ei mäleta täpselt, milline ajahetk pidi olema indikaatoriks sellele, kuidas me oma järgnevat aastat veedame. Oli see nüüd vana aasta viimane õhtu või hoopis uue aasta esimene päev? Kui esimene variant, siis ma olen rahul ja kui teine variant, siis ma olen samuti rahul. Sest uue aasta esimesel päeval vaatasin ma 12 tundi järjest telekat. No mida sa lapsest tahad, kui ta üksi koos 946 telekanaliga koju jätta? Briti televisioon on üks imeline asi. Inglismaal veedetud ajaga hakkasin armastama neid nutikaid stand-up etteasteid (nt: Victoria Wood), koduseid, ent siiski põnevaid seriaale (Coronation Street, East-Enders, jne.), tobenaljakaid abielupaaride ja nende laste elu kajastavaid komöödiasarju (George & Mildred ntx).

A samas... kui nüüd arvestada selle variandiga, et ma suurema osa oma uuest aastast siiski Eestimaal veedan, pole too telekavahtimise-variant vist eriti mõttekas =S

Inglismaal on tore. Ses mõttes, et mina elutsesin keskosas ja seal oli detsembrikuus läbivalt 6 kraadi sooja koguaeg. Lund oli täpselt niipalju, et sel ajal, kui mina hommikul magusat und tudisin, oli midagi tuisanud ja vahetevahel harva oli õues maas õrnõhuke kiht jahust lund. Ja ilma mütsi ja kinnasteta ära ei surnud. Super minu meelest.

Minu uus aasta algas ootamatustega. Seisime keset ühte Birminghami ööklubi, kui järsku kuulsin läbi muusika mingit undavat heli. Nagu autoalarm vms. Püüdsin kõrvalseisjate tähelepanu sellele juhtida, ent tundus, et keegi ei suutnud toda heli muudest helidest eristada. Kuni.... ühel hetkel hakkasid turvamehed täie ajuga mööda klubi ringi jooksma, muss keerati kinni ja rahvas kamandati poolalasti tänavatele. Tuletõrje ja politsei kohal ja värk. Selgus, et ilutulestik oli lihtsalt liiga palju suitsu tekitanud. Aga mis meil sellest, meie olime juba teise ööklubi poole teel. Ja kõigest sellest, mis seal veel juhtuma hakkas ei saa ma enam kirjutada, sest läpaka akul on vaid kolm minutit järele jäänud. Siirdun nüüd tagasi reaalsesse maailma ehk kööki maitsvaid inglise küpsiseid pugima.

Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda - 946 kanalit!!!!! Milleks? Ja igas toas telekas (kaasa arvatud köögis). Inimesele, kes vaatab telekat maksimum 1h päevas ja veedab arvestatava osa oma ajast üldse välismaal... Mul võttis 3,5 tundi aega, et kõik need kanalid läbi klõpsutada. Iga kord, kui järgmised 100 täis said, ohkasin ja lasin samas tempos edasi. Ei, kõik need kanalid pole meie mõistes normaalsed. Mainides vaid mõningaid, mis mul muige näole tõid: Pub Channel, Audi Channel, Playboy Trade Channel (mis tähendab seda, et jänkukesed müüvad otse-eetris printereid ja muud pahna).

Nuvott. Ja kui telekanalid otsa lõppevad, võib telkust raadiot kuulata. Oh seda rõõmu.

Oijjahh, oijjahhh. Tegelikult peaksin ma hoopis kirjutama, kui võrratult äge on olla Wolverhamptonis ja Birminghamis. Davai siis. Minu eilse päeva kümnepunktine avastus - ASDA kauplustekett müüb omanimelisi tooteid. Tähendab, et muu tavapärase kauba kõrval on neil nii omanimelised küpsised, aknapuhastusvedelik kui ka vetsupaber. Kõik nende endi logo kandvad tooted maksavad teistest analoogsetest toodetest märksa vähem. Ja vastupidiselt tavalisele practice'ile, et kõik asjad maksavad mitu korda rohkem kui Eestis, on kauplusteketi sümboolikat kandvad produktid naeruväärselt odavad. Minul näiteks on nüüd ASDA higipulk, mis eesti rahasse ümberarvestatuna maksab alla kümne krooni ja ASDA puhastuspiim, mille ostmine samuti hingepiinades karjuma ei pannud. Kõik muu on siin rämedalt kallis (ma tõesti ei kujuta ette, kui kallis see elukene siis veel Londonis olla võib...). Käisime eile Birminghami kesklinnas mulle aastavahetuseks toppi otsimas. Jõuludele järgnevad kaks nädalat on vähemalt Inglismaa selles osas igasuguste suurte allahindluste aeg. Sellepärast läksimegi. Selgus aga, et minusuguse vaese ida-Euroopa turisti jaoks on isegi allahindluste kaup liiga kallis. Kui mingi armetu kampsun maksab allahindlusel seitse sotti, siis minu arust ei ole tegemist allahindlusega. Ja need allahindlused iseenesest - oi iisas! Kauplused meenutasid pigem Kadaka turgu. Selle väikese vahega, et Kadaka turul ei kisu inimesed hoolimatult rõivaid puude pealt maha ja pärast seda ei trambi sada matsi neist riietest üle.
Samas peab ära mainima, et juhul, kui raha peaks hunnikutes olema, leiab omale nendest poodidest ka alede ajal väga poshid riided.

Minu tänase päeva avastus on aga brownies. Seksist ja linnast nähtud küpsetised jäid mind kui andunud piruka-, koogi- ja keeksifänni peris kõvasti kummitama. Ühest Wolverhamptoni kauplusest siis lõpuks leidsin oma kauaigatsetud brownies'id. Põhimõtteliselt on tegemist shokolaadikoogiga, millel võivad sees olla shokolaaditükid. Välimuselt paistab nagu kuivanud käkk, mis maitseb liiga vängelt, aga tegelikkus on hullutavalt maitsev!!! Toon ühe karbitäie Eestisse kaasa ka ja siis - kes ees, see mees...

Ärge kunagi jätke inimest, keda armastate inimese pärast, kellesse olete armunud. Ränk viga!

Üle-eelmisse teemasse läheb väga hästi sisse see, mida just Pjervõi Baltiiski pealt kuulsin. "Ütle mulle, mille üle sa naerad ja ma ütlen sulle, kes sa oled," lausus saatejuht. Palju etem võrdlusmoment minu arust, kui sõprade või söögi abil inimesi lahterdades.

Minu lähivälismaa ei ole Soome ega Läti. Minu lähivälismaa on teise inimese süda.

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et olen oma maniküürikarbiga nagu veike imemees. Täna näiteks parandasin tööjuures oma "tööriistakomplektiga" printerit. Jõulude eel pole ühelgi töömehel aega ühe printeri pärast kohale ronida. Aga printida oli vaja. Nii ma siis nokitsesingi oma beibevarustusega mõned minutid ja hops! olemas =D
Tolle maniküürikarbi varustusega on tõsisemaidki töid tehtud. Kunagi, kui arstidel minu jaoks aega polnud, võttis ema mul selle abil pärast oppi niite välja; aastake tagasi aga opereerisin oma sea seljas olevat haava. Siit moraal: igas kodus peab leiduma üks korralik maniküürikomplekt!

Hei hoo!

Tjahh, sarkasm ruulib. Kuidas ma saan öelda lahti nii suurest osast endast nagu seda on huumorimeel? Sarkasm on ebaviisakas huumori liik, ütleb mu teinepool. Well, sel juhul olen mina üks eriti ebaviisakas inimene. Minu arust ei ole midagi halba juhtunud, kui naljad ei solva kedagi ega tee kellelegi haiget. Aga tema arvates on nii nagu tema arvates on ja tema oma arvamust ei muuda. Kuidas olla koos inimesega, kellel on totaalselt erinev huumorimeel?
Tegelikult meie polegi kõige hullem case. Ma tean ühte paari, kus naisterahvas harrastab musta huumorit, aga meesterahval puudub üleüldse huumorisoon kui selline. Ehk siis tegemist on inimesega, kes ei oska ise nalja teha ning kui teised seda teevad, siis arvab, et taheti teda solvata ning kukub tujutsema. Nii et ma olen veel suht hea diili otsa sattunud =)

=D

Ma lihtsalt ei saa seda lausejuppi siia lisamata jätta. Alljärgnev pole minu vaimusünnitis vaid tsiteering ühest välismaisest ajakirjast, ent vastab siiski 100% tõele ja on samas ka naljakas. Niisiis...

"20 years ago you could not go down on your woman and she`d still be smiling and wash your socks but today the situation has changed".

=D

Tähendab. Ma annan endale aru, et loomaomanikud sageli pingutavad oma loomade ülistamisega üle ja omistavad neile üleloomulikke võimeid jms, aga päriselt kaa - mu siga puhastab iga päev iseseisvalt ja omaalgatuslikult oma hambaid!!! Olen selles nüüd, pärast nädalapikkust vaagimist, lõplikult veendunud. Nots saab kaks korda päevas süüa ja mõlemal korral pärast oma kausi läikima lakkumist siirdub ta elutoa vaiba juurde ja hakkab vaibanarmaid hammastega kakkuma. Täpsemalt öeldes - tõmbab narmastega läbi oma hambavahede. Ise liputab seejuures rahulolevalt saba. Esimesel nädalal, kui ta sellega pihta hakkas, arvasin ma, et ta lihtsalt mürgeldab. Nagu loomapojad ikka, nohh. Pikemal jälgimisel tekkis selline pisike kahtlus, et... No ja eile ma ronisin keset Meeleheitel koduperenaisi diivani pealt alla põrandale neljakäpakile ja panin pea vasta maad, et aru saada, mis nende narmastega siis ikkagi on. No ja ON! Siga kasutab minu vaibanarmaid hambaniidina!!!!

Seda ta siis vaataski nii üksisilmi iga kord, kui mina õhtuti vannitoas hambaniidiga lõbutsesin...

Jumal, kas sa surid ära või? Miks sa ei mürista, kui näed?

Küüsi hakkas pisike Carry lakkima 14-aastaselt. Esimene küünelakk oli rohelist värvi. Järgmine oli kollane. Oleks kumbki neist olnud punane, roosa, pärlmuttervalge vms. värvi, oleks vast veel lootust olnud "normaalseks" kasvada.
Ma leian, et need värvid illustreerivad ilmekalt seda, mida ma arvan ühiskonna kirjutamata reeglitest.

Tõepoolest, milleks jageleda selle lapsesaamisega, kui palju õilsam/mõttekam/arukam on hoopis lapsendada mõni vaene õnnetuke ja päästa seeläbi kasvõi üks mikromiljoniline osakene maailmast. Kuulsin ükspäev telekast, et iga päev sureb maailmas (enamalt jaolt siis Aafrika mandril, eksole) 60 000 last nälga või haigustesse. 60 000. Ma ei oska selle arvuga midagi ette võtta, see ei mahu mulle pähe. Isegi kahju ei saa hakata, sest see number 60 000, mis näiteks midagi muud tähistades (raha, kontserdi külastajate arv vms.) võiks olla suhteliselt väike arv, on surevaid lapsi kokku lugedes liiga mõistetamatu. 60 000. See pole lihtsalt kuuskümmend tuhat. See on üks laps, teine laps, kolmas laps, järgmine laps, kümme last, kakskümmend juba. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii IGA PÄEV! Jeesus issand, KES neid sünnitab? Ja millist valu ja vaeva peab mõni naine kannatama selleks, et tema sünnitatust saaks üsna pea üks igapäevasest kuuekümnest tuhandest.
Tõesti, ma ei näe mingit põhjust, miks ka mina peaksin selle valu ja vaeva ja kannatused läbi tegema selleks, et kedagi armastada, kellestki hoolida. Ja et siis see keegi meid vastu armastaks ja meist hooliks ja meie eest hoolitseks, kui me vanadeks ja väetiteks jääme (sest seda valdav enamus meist ju lapsesaamise plaane tehes just loodabki, kas pole?).
Paljud teist vastavad nüüd, et aga see poleks siiski sinu OMA laps, see pole sinu ihust sündinud, see pole sinu oma liha ja veri. Njahh. Veresidemetega on nii nagu nendega on. Minu jaoks ei loe need midagi. On tore ja vahva, kui sul on olemas terve kari sugulasi, ent nad peavad minu austuse ja lojaalsuse ka millegagi ära teenima. Niisama "vanaema" või "onu" staatuse pärast ei hakka ma kunagi kedagi armastama. Veresidemed loevad küll, aga need ei pea olema inimeste vahel, kes on ka tegelikult veresuguluses. Vahetevahel on vesi paksem kui veri. Minul viimasel ajal üsna tihti. Ja selle kõige tõttu ma arvangi, et minu laps ei pea tingimata olema minu enda kerest välja pressitu. Temast saab ju MINU laps niikuinii.
Ning vastuseks õelatele kiibitsejatele - venitusarmid, lotendav kõht, väljaveninud tissid ja valusad mälestused mitme(kümne)st tunnist kannatamisest ja emakaru moodi röökimisest pole tõesti see, mis paneks mind kedagi armastama või kalliks pidama. Võibolla, kui teie kallid "oma liha & veri" lapsed teile ühel päeval näkku sülitavad hoolimata sellest, et te arvasite, et nad teile teie valu ja kannatuste tõttu surmani tänulikud peaksid olema, mõistate, et hoopis TEIE väärtushinnangud olid paigast ära, mitte minu omad.

Kahjuks on meesterahvastel lapsendamisega mingi thing. Nemad ei taha sellise asja üle eriti isegi arutada mitte, justnagu kardaksid, et kui liiga palju rääkida, siis ühel päeval avastavadki hoomikul tööle minnes ukse tagant pisikese roosa korvi saadetisega Nigeeriast, kus sees ports banaane, kiri ja üks laps. Et "päkapikud akna taga kuulsid, et sa nagu pole väga selle idee vastu ja otsustasid sulle ühe muul mandril üleliigseks osutunud lapse saata". Ei saada vist päris hästi aru, et "eikellegi laps" pole lihtsalt mingi muu mehe laps. Mõnel mehel teatavasti on probleem teiste meeste laste kasvatamisega. Geenid ja värk, nohh (mõni õnneks on oma "geenipagasist" üle, respect). Ühel ilusal hetkel võiks siiski mõista, et pisike kräsupea ja punnkõhuga terve oma varasema elu bambusekoort närima pidanud Aafrika laps pole päris seesama, mis sinu naisterahva eelmise mehe tippsaavutus.

Üleüldse on kohati isegi suht tülgastav see, kuidas inimesed on võimalised kõike ja kõiki paaniliselt kartma. Mõni kardab neegreid, mõni kardab lõbustusparkide atraktsioone, mõni kardab seda, et raha ühel hetkel otsa saab (või siis et mingiks kindlaks kuupäevaks/kellaajaks pole seda veel piisavalt teenitud), mõni kardab abstraktseid asju nagu vastutus, armastus või haigetsaamine, mõni kardab midaiganes. Oleks Hitler juutide ja nõrgukeste asemel hoopis argpükse hävitanud miljonite kaupa, oleks ehk praegu Euroopa mandril väheke kergem elada.
Ja ei, ma ei karda teid, kes te nüüd mulle sellise jutu eest kahe silma vahele imaginaarse kirve tahate lennutada. Ma ei kardaks teid ka siis mitte, kui meie vahel poleks kahte arvutit ja ilmatuma pikka rodu juhtmeid ja ühendusi.
Shoot!

Mul oleks üks küsimus. Et millal ma ükskord oma lubadusest "MITTE sedasama viga enam teha" ka kinni hakkan pidama? Mitmendast ämbrist välja astudes hakkab inimene mõtlema, et "oot-oot, selles panges ma olen juba kord viibinud"?

Ja siis veel see ka, et oi kuidas ma ei salli läbi ja lõhki materialiseerunud inimesi. Pakkige endid kokku ja saatke otsepostitusega Angoolasse. Seal on teiesuguseid vaja, siin on teid juba liiga palju!

# Tänud Tiinale, kes minu ümberjutustuse põhjal suutis defineerida mu probleemi olemuse =D

Kulla (noor)mehed! Tahaks teile siinkohal meelde tuletada, et teie oma tüdruksõbrad/naised pole tõesti need, kelle pealt koonerdada või kokku hoida. Ärge olge kitsid! Üks-kaks lilleõit ei muuda kedagi oluliselt vaesemaks, küll aga paneb teie naisterahva silmakesed särama. Ja kingitused ei pea ka alati teab-mis kallid olema. Ikka see, et meeles peetakse on kõikse tähtsam. Ikka see, et meeles peetakse. Uskuge mind - te saate oma lilleräbalate eest palju rohkem tänu tagasi, kui need rahas väärt oleksid.
Muidugi on olemas ka sootuks teist karva naisi. Selliseid, kes nõuavad teemantitega keed ja selle saades kohe lähimasse juveeliärisse tõttavad kingi väärtust välju uurima. No aga selliseid naisi te ju ei tahagi, nii et jätke maha ja pole probleemi :)

Internet on üks äge koht. Ühest teatud noortekommuunist leian oma hüljatud klassiõe, kes on end sõbraks pookinud ühele minu eks-meestest =) Tunnevad nad üksteist? Kindlasti mitte. Ühel minu paariaastatagusel sünnipäevapeol vilksamisi nägid vist. Hea, et nad teineteisele veel testimonialse pole hakanud kriblama =P
Jah, aga ega ma isegi patust puhas pole. Mul on ka "sõprade" seas keegi Reve Bardo, kes pälvis minu heakskiidu tänu sellele, et tema kodumaaks on Brasiilia. Olen juba kord selline kitsarinnaline, üheülbane inimene. Brasiillasi äkseptin küll oma sõpradeks, aga mehhiklasi, austerlasi, tagestanlasi ja muid pudulojuseid, vat neid ei soovi.
Oehh. Tegelikult ma tahaksin, et Orkutit ei oleks olemas. See on nagu puzzle: (profiili) kokku panna on jube põnev, aga siis, kui valmis on, ei paku kogu värk enam pinget.

Ma ei oskagi seda mõttearendust siin kuidagi lõpetada. Nõustage mind keegi =S