laupäev, detsember 10, 2005

Tõepoolest, milleks jageleda selle lapsesaamisega, kui palju õilsam/mõttekam/arukam on hoopis lapsendada mõni vaene õnnetuke ja päästa seeläbi kasvõi üks mikromiljoniline osakene maailmast. Kuulsin ükspäev telekast, et iga päev sureb maailmas (enamalt jaolt siis Aafrika mandril, eksole) 60 000 last nälga või haigustesse. 60 000. Ma ei oska selle arvuga midagi ette võtta, see ei mahu mulle pähe. Isegi kahju ei saa hakata, sest see number 60 000, mis näiteks midagi muud tähistades (raha, kontserdi külastajate arv vms.) võiks olla suhteliselt väike arv, on surevaid lapsi kokku lugedes liiga mõistetamatu. 60 000. See pole lihtsalt kuuskümmend tuhat. See on üks laps, teine laps, kolmas laps, järgmine laps, kümme last, kakskümmend juba. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii IGA PÄEV! Jeesus issand, KES neid sünnitab? Ja millist valu ja vaeva peab mõni naine kannatama selleks, et tema sünnitatust saaks üsna pea üks igapäevasest kuuekümnest tuhandest.
Tõesti, ma ei näe mingit põhjust, miks ka mina peaksin selle valu ja vaeva ja kannatused läbi tegema selleks, et kedagi armastada, kellestki hoolida. Ja et siis see keegi meid vastu armastaks ja meist hooliks ja meie eest hoolitseks, kui me vanadeks ja väetiteks jääme (sest seda valdav enamus meist ju lapsesaamise plaane tehes just loodabki, kas pole?).
Paljud teist vastavad nüüd, et aga see poleks siiski sinu OMA laps, see pole sinu ihust sündinud, see pole sinu oma liha ja veri. Njahh. Veresidemetega on nii nagu nendega on. Minu jaoks ei loe need midagi. On tore ja vahva, kui sul on olemas terve kari sugulasi, ent nad peavad minu austuse ja lojaalsuse ka millegagi ära teenima. Niisama "vanaema" või "onu" staatuse pärast ei hakka ma kunagi kedagi armastama. Veresidemed loevad küll, aga need ei pea olema inimeste vahel, kes on ka tegelikult veresuguluses. Vahetevahel on vesi paksem kui veri. Minul viimasel ajal üsna tihti. Ja selle kõige tõttu ma arvangi, et minu laps ei pea tingimata olema minu enda kerest välja pressitu. Temast saab ju MINU laps niikuinii.
Ning vastuseks õelatele kiibitsejatele - venitusarmid, lotendav kõht, väljaveninud tissid ja valusad mälestused mitme(kümne)st tunnist kannatamisest ja emakaru moodi röökimisest pole tõesti see, mis paneks mind kedagi armastama või kalliks pidama. Võibolla, kui teie kallid "oma liha & veri" lapsed teile ühel päeval näkku sülitavad hoolimata sellest, et te arvasite, et nad teile teie valu ja kannatuste tõttu surmani tänulikud peaksid olema, mõistate, et hoopis TEIE väärtushinnangud olid paigast ära, mitte minu omad.

Kahjuks on meesterahvastel lapsendamisega mingi thing. Nemad ei taha sellise asja üle eriti isegi arutada mitte, justnagu kardaksid, et kui liiga palju rääkida, siis ühel päeval avastavadki hoomikul tööle minnes ukse tagant pisikese roosa korvi saadetisega Nigeeriast, kus sees ports banaane, kiri ja üks laps. Et "päkapikud akna taga kuulsid, et sa nagu pole väga selle idee vastu ja otsustasid sulle ühe muul mandril üleliigseks osutunud lapse saata". Ei saada vist päris hästi aru, et "eikellegi laps" pole lihtsalt mingi muu mehe laps. Mõnel mehel teatavasti on probleem teiste meeste laste kasvatamisega. Geenid ja värk, nohh (mõni õnneks on oma "geenipagasist" üle, respect). Ühel ilusal hetkel võiks siiski mõista, et pisike kräsupea ja punnkõhuga terve oma varasema elu bambusekoort närima pidanud Aafrika laps pole päris seesama, mis sinu naisterahva eelmise mehe tippsaavutus.

Üleüldse on kohati isegi suht tülgastav see, kuidas inimesed on võimalised kõike ja kõiki paaniliselt kartma. Mõni kardab neegreid, mõni kardab lõbustusparkide atraktsioone, mõni kardab seda, et raha ühel hetkel otsa saab (või siis et mingiks kindlaks kuupäevaks/kellaajaks pole seda veel piisavalt teenitud), mõni kardab abstraktseid asju nagu vastutus, armastus või haigetsaamine, mõni kardab midaiganes. Oleks Hitler juutide ja nõrgukeste asemel hoopis argpükse hävitanud miljonite kaupa, oleks ehk praegu Euroopa mandril väheke kergem elada.
Ja ei, ma ei karda teid, kes te nüüd mulle sellise jutu eest kahe silma vahele imaginaarse kirve tahate lennutada. Ma ei kardaks teid ka siis mitte, kui meie vahel poleks kahte arvutit ja ilmatuma pikka rodu juhtmeid ja ühendusi.
Shoot!

2 kommentaari:

K. ütles ...

Ka mina ei mõista, miks meestel just oma last vaja on. Meeldib meestele oma naist nii väga sünnitusvalude käes piinlemas näha?:)


Siis kui sugulane on andekas, kiidetakse suguvõsa taevani.
Kui sugulane saab mõne pahateoga hakkama, siis vaikitakse see maha.
Inimesed ühest suguvõsast on avalikkuse silmis seotud vaid perekonnanimega.
Ka lapsendatud lapsele võib anda oma nime.

Pole ammu kellegagi nii nõus olnud.

ahti ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.