Sa tead, et on tulemas hea pidu, kui grupitšätt algab ühe kuti sõnadega "Oh god ma olen vist nahkhiir see halloween". Ma olen läbi elu armastanud inimesi, kes temaatiliste pidudega kaasa tulevad. Suuresti sest ülikoolis ja peale seda, no ühesõnaga enne laste saamist, korraldasime klassiõdedega selliseid pidusid ikka üksjagu ja maailmas on vähe asju, mis oleksid nõmedamad kui inimesed, kes ei tule kostüümipeo teemaga kaasa. Et ma olen jah harjunud pigem selliste full-on lezzzzgo kontingendiga, kuigi tõsi ta on - ära näinud ka need, kes, nagu üks mu lemparõpilastest täna kirjeldas: "noja siis ta võtab Justin Bieberi foto, kus Justin on tänaval incognito päikeseprillide ja tavaliste koduriietega ja ütleb, et "ma olen Justin Bieber regular kodupäeval"." Mad respekt kõigile, kes ise maksimaalselt panustavad, et oleks lahe. Eriti, kui meigi joonistamine, näo Freddy Kruegeri armidesse kleepimine või vampiirikihvade oma hammaste külge valamine võtab tunde ja korraliku annuse kannatust.
Ülejäänud seltskond alustas fäänsist ööklubist, kuhu ma ei jõudnudki, sest mul oli õhtu alustuseks konkureeriv ürr essa kord elus Philly Joe`s. Not a bad place. Ja kultuuriklubis Winkel kuulasin ka veits muusikute jämmimist. Väga tuus on kuulata oskajaid eksprompt lugusid mängimas ja vaatamas, mis välja tuleb.
Ühel hetkel oli kogu mu Halloweeni gäng liikunud Venusest Labor baari, mis asub Winklist 20 meetri kaugusel, vääääääga mugavvvvvv. Ja kuigi mu sõbra sõbrad liikusid vahepeal uuesti Venusesse, siis mina sinna üldse ei jõudnudki, kuigi olin emotsionaalselt juba paar nädalat valmistunud, sest, noh, teised olid tahtnud sinna minna ja ma püüan ikka vastu tulla, kui vähegi võimalik ja mingit tohutujubedat mussi ei lubata. Mingil hetkel kunagi ammu, kui Tallinnas oli ilmunud juba piisav number alternatiivse mussiga klubisid, ei olnud meil lissalt enam sellistesse kohtadesse nagu Venus, Hollywood, jmt eriti asja. Kuigi Hollywoodist käis ka üksvahe läbi lahe elektropidude sari.
Igatahes avastasin ennast siis ühel hetkel baarist Labor, kuhu polnud ka dekaadi jagu või rohkem sattunud. Menüü oli endiselt selline, et sai tunda end nagu laps kommipoes. Mõned tunnid varem olin just avaldanud oma poolehoidu Movembrile ja vuntsidele üldse, niisiis olin üpris häpi, kui Laboris sattus kohe nagu naksti meie seltskonda vuntsistatud itaallane Marco, kes on kokku Eestis viibinud umbkaudu aasta ja kõneleb eesti keelt puhtalt. Isegi aktsendivabalt, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Marco oskab eesti keeles nalja teha ja temaga järgmised viis tundi mööda linna hängides ei saanud ma ausaltöeldes aru (õigupoolest ei saa siiani), miks muud sisserändajad, kes siin aastaid elavad, ei võiks niisamuti osata.
Ühesõnaga pooled meie seltskonna kuttidest olid nüüd vuntsidega. I`m a really shallow person ja pmst vuntsi järgi mehi hindangi aint, seega mul oli juba ülearu vahva olla =P
Olin kuidagi under the impression, et me läheme tantsima, aga reaalsuses ei tantsinud ma terve õhtu jooksul poolt sammugi. Kujunes nii, et me lihtsalt jalutasime hästi väga palju baare läbi ja sattusime ka ühe vahva karaoke peale, kust sain omale aeglaste lugude pleilisti uue lemparlaulu. Alati on tore, kui uued tuttavad uusi lugusid tutvustavad ja see öösel-kell-kolm bondimine stiilis "jeps jeps, mul oli täpselt samamoodi, I`m feeling you" käib muidugi iga eduka väljaskäigu juurde. Igatahes on mul ülihea meel, et omale nii marudaid uusi inimesi sain. My very precious people!
Hommikul selgus, et kuigi mina - see kodanik, kes unustab pildistamise harilikult sootuks - olin kõiki teisi pildistanud ja saanud purki ka suurepärase grupipildi, siis mind ennast polnud seekord reaalselt mitte ühegi foto peal. Ja mul oli kangesti lahe outfit!!
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Poisid fotošoppisid mind kohemaid Venus Clubi fotole =D
See on siis see Venus Club, kus ma ei käinudki ja need on minu kaks paremat kätt (mu enda käed siis, mitte Freddy ja Mad Hatter).
Pisukese hilinemisega pääsesin ka Kalamaja baari fotole:
Kui ma ikka päris rahul ei olnud ja veits virisesin, et miks mul ühel fotol kaks ühesugust kätt ja teisel pole üldse enda nägu, jõudsime lõpuks sinnamaale, et Fred lubas mind kratina joonistada.
"Draw me like one of your French girls."
Ei mäletagi, millal keegi viimati nii hästi kogu mu olemuse ühele pildile sai.
Es war eine kühle Nacht. Järgmine Halloween pole enam mägede taga, juba ootan põnevusega. Eriti kuna terve kamba järkad kostüümid said mängleva kergusega nii möödaminnes kogemata välja mõeldud ja on pmst purgis and they`re matching as fuck.
Aga enne veel... siilipidu =D Seal saab tantsida ka, väga-väga, hästivägapalju tantsida, kõigis kaheksas ruumis korraga!
Ja siin on maailma parima peo reklaaminurgake: https://fb.me/e/7qAAtEjZb
