Notsujutud

"Ma olen aru saanud jah, et talvel on tund aega ehk kokku kaks ja suvel viis tundi või rohkem" ehk majanaabri öine kommentaar minu vastusele selle kohta, miks mul nina nii punane on. Öeldu jahmatas mind ennastki. Kui ma ise kellelegi räägin, et mõnusate ilmadega oleme põssakaga hommikul paar tundi ja õhtul paar tundi ja noh, nädalavahetusel ehk terve päevagi õues "patrullimas", ja et talvitigi tuleb ikka mõlema käiguga tunnike ära, siis see ei kõla üldse nii nagu ma ainult seajalutusega tegeleksingi. Aga kellegi teise suust seda kuulda oli kuidagi... well... üllatav.

Talviti kulub suurem osa aega muidugi sellele, et veenda Rafit, et koridorist õue lumele astumine on hea mõte.  Ja seejärel, et majanurgani kõndimine on veel parem mõte. Ja siis, et kõrvalmaja nurgani kõndimine oleks veel eriti hea mõte. Järgmisena, et meie majani tagasijooksmine ei ole üldse hea mõte, jne. Jah, seaga talvel jalutamas käimine meenutab kangesti seda (vähemalt minule) närvidele käivat lauamängu nimega Tsirkus. Kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab, aga selles võid kindel olla, et tõenäoliselt pead mitu korda peaaegu et algusest alustama.

Suviti jälle vastupidi - õue läheme rõõmsalt sabatuti vehkides, aga tuppa minna võin ma üksi kui tahan. Ühel on kärss mullas või vajavad naadid söömist ja ükski poeporgand ega koerakrõbunakott ei veena seda looma, et me tegelikult algselt elame ju toas. Aitab ainult see, kui kõht saab nii triiki muru/tõrusid/midaiganes täis, et jalgade peal on keeruline püsti püsida. Siis meenub, et kusagil tänava lõpus ühes majas asub üks pehme pesa, kuhu saab ennast köntsti siruli keerata ja näha unes järgmist jalutuskäiku.

Kui selle peale nüüd niimoodi mõelda, siis ma saan aru, miks inimesed imestavad, kui uurivad, et kaua selle looma peale siis päevas aega kulub ja kuulevad, et jalutamisega läheb nii ja nii palju ja siis veel mängimine-treenimine ja trimmimine... Aga kellegi teisega ära küll ei vahetaks  =)   Minu notsutibu!