teisipäev, oktoober 10, 2006

Paneme meie pisikesega (mitte seaga!) puzzlet kokku, eksole. Selleks, et puzzle kokku panna, tuleb tükid kõigepealt raami seest välja võtta. Pisike pusib ja pusib, ulatab lõpuks puzzleraamatu mulle ja lausub enesekindlalt: "Kaloliina aitab!"
Mina vaatan talle otsa ja soovitan siiski tal endal veel korra proovida (after all, nende tükkide raamatust välja õngitsemine ei tundu just kuigi keerukas olevat).
Pisike vaatab mulle suurte silmadega otsa, teeb ripsmetega plink-plink ja sõnab: "Ma ei saa ise - mul on pisikesed käed!"

=)

Lapsesuu ei valeta - käed on tal tõepoolest pisikesed. Isegi pea on nii pisike, et kui ma öösel saabunud halva unenäo peletamiseks tibule pai teen, tundub, et tema pea mahub täpselt minu peopessa ära. Aga eks asjad ole kaksipidised, nagu alati - vbla on hoopis "suurõde" koljat... =)

Kommentaare ei ole: