esmaspäev, oktoober 16, 2006

Oktoobrikuises Trendis kirjutab Kädi Kaasikmäe asjadest ja inimestest, mis ei anna rahu. „Vanad armastused ei anna vahel hingele üldse rahu...“ ja mõni lõik hiljem juba sellest, kuidas „vahel saab päeva lõpuks endast ja teistest jälle selgema pildi.
Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks.“

Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks. See oligi see lause, mida ma viimastel nädalatel otsinud olen. Need olidki need sõnad, mis viimastel päevadel kusagilt ajusoppidest pinnale virvendama tõusid. Tänu tollele kolumnistile sain minagi oma emotsiooni lõpuks kirja.

„Ühel hetkel kõik need võsaneegrid Aafrikast avastavad, et kusagil Eestis oleks üpris hea elada ja siis on persses kah,“ tavatses minu prints every now and then öelda.

Muidu on mul empaatiavõime täiesti olemas, aga...
I totally lack the compassion towards egoistic fears.

5 kommentaari:

Thinaa ütles ...

Kullake kas ma arvan õigesti...kellega sa siin kokku vahepeal oled jälle saanud ... see Petrovsky - küll vähe teist tooni kui muidu Petrovsky oli...

Carry ütles ...

Petrovsky on koguaeg ühte tooni olnud... sellist tumeda šokolaadi tooni... Lindt`i firmast inspireerituna võiks suisa öelda, et West-Indies Noir =P

Thinaa ütles ...

ok, i see ... then was it "the real end".....:P

Carry ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Carry ütles ...

Honey, there is no such thing as "the real end", tahaks sulle nüüd filosofeerivalt öelda, aga kellel sellest ütlemisest kasu oleks?

Parem väljendan oma siirast veendumust, et jah, oli küll "the real end". Sest kui maailmas on veel miljoneid ägedaid inimesi, kel temaga sarnaseid häid isikuomadusi, ent halbu mitte, siis ma tõesti ei leia ühtegi põhjust, miks see ei oleks pidanud "the real end" olema.