Those rockenroll boots, yeah!

Seekordne sünnipäev läks nõnda, et hoolimata korraks juba tekkinud kahtlustest, et kas tõesti??? olen ma esimest korda elus suutnud ära kaotada oma võtmed??? (õujee, lõpuks ometi normaalne inimene, finally!), selgus vähem kui 24 h hiljem, et tegelikult olin ma siiski olnud superfunktsionaalne as always ja vahetult enne seda, kui oli oht, et nüüd-on-pidu-juba-sealmaal-et-asjad-võivad-hakata-kaduma, oma kaardid, juhiloa ja võtmed kenasti kursaõe kotti ära paigutanud. Situatsioon võttis aga ootamatu pöörde ülejärgmisel hommikul, kui avastasin, et kuidagi kuhugi olen ma //ära kaotanud?// oma Qwetch veepudeli, mis on päris naljakas, sest ma kannan seda kaasas üliharva ja viimati võtsin kaasa tööle, aga seal seda enam ei ole ja kodus ka ei ole ja autos ka ei ole, seega ma vist olen selle ära kaotanud? Jessikas?... Ikkagi normaalne inimene!

Ma varsti, ausalt, päriselt, kirjutan rohkem ja pikemalt. Küll mitte sünnipäevast, sest sellest Marca juba kirjutas ja ta blogi rokib sajaga, seega...
Jaanuari alguses põrutas üks tuttav peale, et misseeolgu, palun üks postitus, marss! Ma ju tean, et sulle meeldib kirjutada, kirjuta siis!
Ja juba üpris tükk aega ongi See Üks Postitus mu peas olemas olnud, ent iga kord, kui mõtlen, et peaks üles tähendama, viib elu uute (ja seejärel kohe veel uuemate) seikadeni, nii et seesama kontseptsioongi muudab kuju, täiustub-deformeerub.

Üldse on viimastel aastatel tunne, et üks - parimal juhul kaks - postitust aastas on parim võimalik variant, sest muidu ma ei jõua enam läbi töötada kogu seda ilu ja valu, mis sisse sajab. Et ma peaksin pigem seisma hästi tasakesi paigal ja kikivarvul kuulama.

Natuke on tunne nagu poksiringis alla jäämisel - seisad oma nurgas ja saad lihtsalt järjest sisse ja vahepeal tundub, et ei jää mahti isegi hingamiseks. Mitte et minu elul midagi eriti viga oleks - seda mitte, ma olen endiselt üks lucky motherfucker, aga kõik need olukorrad ja olukorrad ja inimesed ja olukorrad, mis ette satuvad... Need võtavad nii läbi, vahel võiks isegi öelda, et kulutavad ära. Iga kord, kui küsin endalt, et "jellem, mis veel on võimalik?", mõjub see nagu mingi baarileti ääres esitatud tellimus, sest kohe, üpris kohe, saan ma teada, mis kõik on veel võimalik. Nagu Marca seal Triinude Toiduministeeriumis kahe üliogaralt maitsva puravikurisotto portsjoni vahel meenutas: "Hästi huvitav, kuidas inimesed loevad sinu blogi, kus sa räägid oma läbielamistest ja kirjutavad, et "see ei ole võimalik - need on väljamõeldised" ja kui loevad minu seda väljamõeldud tegelaskujudega blogi, kirjutavad, et oh nii reaalne, täitsa nagu päriselu".

Vahepeal ma ise ka ei usu enam, et see kõik võimalik on. Kas on võimalik nii paljude inimeste saabastes käia? Milleks see üldse vajalik on? Ise olen ma jõudnud ainult selle ühe vabanduseni, et ma lihtsalt armastan inimesi. Eriti nende ebatäiuseid, kõiki nende tobedaid, rumalaid, naljakaid hetki. Murdepunkte ja finišijooni. I just love all of them. And it`s just the most splendid leisure pastime - inimesed.

Saapafilosoofia sellega aga veel ei lõppe. Üks meeldejäävamaid seiku kõnealusest sünnipäevast oli üleüldse veel enne peo algust, kui panin jalga oma lemparid rokenroll saapad, mis on julgelt üle 20 aasta vanad ja näevad välja like they`ve been to places (and they have). Ma korraks veel peegli ees kahtlesin, et nii kenasse paika nagu see esimene koht, kuhu meile lauad olid kaetud, vist ei sobi tegelikult selliste träsa saabastega minna, aga kogusin end ruttu, sest me elame vaid üks kord ja ma arvan, et mul on õigus kanda neid saapaid, millega meil on perfektne teineteisemõistmine. Pealegi, Triinud ka kindlasti mõistaksid.

Mul on isegi üks eluglämm foto nendest saabastest, valguse käes tehtud ja puha. See vist päris täit ettekujutust ei anna, aga kui järgmisel korral peole kaasa tuled, näed ise.

Vahetult enne Triinude Toiduministeeriumisse siirdumist (ulmeliselt head toidud, see koht on täielik must-visit 2020!) salongis Kristinit oodates uurisin nende lemparsaabaste kontsasid, taustaks Kristini murelik nägu. Ma mõistan seda nägu, sest noh need ikka näevad välja nagu ma oleksin kräkihoor, pluss viimased maiteakuimitu korda on olnud tunne justkui üks konts hakkaks alt ära tulema (aga see ju ei häiri, sest nii ongi rohkem rokenroll). Meie alati ülisuperkorralikus seisundis outfitiga Kristin, kes näeb igal suvalisel ajahetkel välja umbes nagu ta oleks just hetk tagasi ostukeskusest 100% uue garderoobiga välja astunud, oli neid saapaid vaadates tõsiselt šokeeritud. Ja no kui ma ütlen šokk, siis tal oli ikka šokk peal, nagu suhkruvee keiss ja värki  =D

-"Kullakene, tohib ma kingin sulle sünnipäevaks uued saapad?"

-"Ma ju ütlesin, et no presents this year."

-"ABC kinkekaart äkki...?"
-"Ei, sa ei saa aru. Mulle meeldivad just need saapad, just sellistena nagu need on."

Umbes samal ajal, kui meie salongist Ministeeriumisse startisime, jõudis Marca sinna juba kohale. Seekord siis kõigest tema silme läbi:

 21-tundi-tanksaabastes