Aborditeemal

Sattusin suhtlusvõrgustikus Facebook lugema ühte teemaarendust/vaidlust, mis rääkis abortidest. Aegade ja ühiskonda köitvate teemade möödumist silmas pidades lisan siia selgituse, et kõik sai alguse sellest, kui EKRE esindaja kusagil kellelegi (no näed, täpselt ei teagi, kuidas see täpselt lahti rullus) ütles, et abordi tegemine on mõrv ja midagi korralikult krõbedat ka naistearstide kohta, kes aborte läbi viivad. Pärast seda internet kihab.

Threadis, mida mina lugesin, ütles üks meessoost arst, et tal on kahju nendest, kes abortidega kuidagi seotud on. Vastaspool põrutas selle peale, et "ära patroniseeri!" Järgnes vaidlus teemal kellel on õigus öelda, et tal on kahju. Lugesin ja mõtlesin, et miks patroniseeriv? Mulle näiteks päriselt ka teeb haiget, kui mõtlen sõbrannade peale, kes on aborti teinud. Kõigist osapooltest on kahju. Ja mitte lihtsalt kahju vaid heartbreakingly kahju.

Võibolla elu natuke muudab inimest. Kunagi viisteist, ehk isegi kümme aastat tagasi oleksin ise samamoodi valjuhäälselt abortide eest seisnud. Mind pani vastupidises suunas mõtlema Solarise keskuses külastatud näitus (vist oli inimkehade-teemaline), kus muuhulgas eksponeeriti klaaspurkide sees erinevates arenguastmetes looteid. Kui õigesti mäletan, oli juures selgitav silt, et need eksponaadid on saadud annetustena autoavariides hukkunud rasedate naiste "käest" ehk ju siis nende omaste loal. Olin ise sinnamaani mõtelnud sündimata lastest ilmselt samamoodi nagu paljud abordi pooldajad - noh et mida varasem staadium, seda mõttetum värk ja võib ära kaotada küll. Tollel Solarise keskuse näitusel nägin esimest korda elus reaalses suuruses reaalseid looteid. Mind hämmastas väga, et juba sellel lootel, kes polnud veel jõudnud sinna Eestis seadusega abordiks lubatud vanusepiirini, oli vastündinud imikuga vähe erinevusi. Kui neid üldse oli. Minu tavainimese pilgule ei olnud, aga mõni meedikuharidusega inimene midagi kindlasti oskaks välja tuua. Võibolla väliselt ei olegi ja hoopis siseelundid lihtsalt arenemisjärgus? Mida ma nägin, jättis minusse suure jälje ja muutis ilmselt sekunditega suurt osa minu olemusest. Mõtlesin seal nende purkide ees seistes omaette, et jeesus küll... need on ju täitsa "päris"...

Hiljaaegu sain ise lapse. Mitte et mul oleks see plaanis olnud. Aga sain. Inimesega, keda tundsin vähe aega ja kellega ma ei soovinud hakata koos elama ega elu jagama. Well, enam me ei elagi koos. See osa sellest loost on see nõme osa.

AGA mul on maailma ägedaim laps. Imeline väike naerukajakas, juba pisikesena suure empaatiavõimega, terane, tark ja tubli. Ta on mu lemmikinimene terves maailmas isegi, kui ta kaks korda nädalas jonnib. Jälgides tema käitumist, liigutusi, maneere raseduse aegsetel ultraheliuuringutel ning sealt edasi koheselt peale sündi, kuu peale sündi, ning kaks-kolm aastat hiljem, on selgelt näha iseloomujooned, karakter, teistest lastest erinevad korduvad käitumismallid. Väita, et tegemist polnud ja pole isiksusega, oleks kohatu ja naeruväärne.

Minu jaoks tollal selles ootamatus, keerulises ja alguses isegi ebameeldivas situatsioonis, kui avastasin end lapseootel olevat, polnud abort kunagi isegi variant. Natuke põhjusel, et minu ema sünnitas minu, kui ta oli 16-aastane and I turned out pretty alright, niiet mul oli juba olemas mingi aimdus sellest, mis sellisest ootamatust lapsest saada võiks. Ja natuke põhjusel, et mul iseenesest ei olnud tollel hetkel midagi laste saamise vastu, kuigi kunagi väga noorena olin arvamusel, et lapsed on tüütud, tatised, mustad, võehh.

Igatahes, millalgi rase olemise ajal, kui otsisin internetist infot rase olemise, sünnitamise, imikuhoolduse jms kohta (ega väga ei tea tegelikult nendest asjadest, see hoopis teine, lai maailm ja au naistele, kes sellest kõike teavad ja igapäevaselt orienteeruvad), koperdasin ka abordist pajatavatele materjalidele. Sain selle temaatikaga seoses oma elu kolmanda suure šoki. Vaatasin neid videoid, lugesin artikleid, vahtisin jahmunult fotosid, mis kõnelesid sellest, et kuidas täpsemalt see abort siis aset leiab. Mida lootega täpselt tehakse. Kuidas loode sellele reageerib. Milline on seejärel aborti läbiviiva arsti "vastureaktsioon". Mis saab siis, kui loode eest ära puikleb ja ei lase end abortida. Variante oli palju, muuhulgas loote jäsemete ja pea eemaldamine, loote lämmatamine, loote hävitamine vedelikega, mis funktsioneerivad nagu hape vms. See kõik oli nii õudne ja vastik, et ma ei saanud aru, kas ma tahan nutta või oksendada. Mõtlesin arusaamatuses, et KUIDAS sellist asja ometi lubatakse? Et need videod ja artiklid peavad ju ometi olema fake, sest ei saa olla, et tänapäevases maailmas, kus inimesed on saavutanud sellise arengutaseme, tapetakse niimoodi inimesi. Väikeseid, süütuid, kaitsetuid inimesi. Mõtteid ja küsimusi oli palju. Vastuseid pole saanud, pole küsinudki kellegi käest. Nii halb on olla iga kord, kui sellele mõtlen.

Meie tänases ühiskonnas on palju võikaid asju ja olukordi, mille toimumisele olen väga vastu, aga saan aru, kui ja miks paljud inimesed, enamus ühiskonnast, ei ole. Näiteks liha tarbimise piiramise mõttetuks plämaks pidamine, farmide lihaloomade paremate elutingimuste ebavajalikuks pidamine, jne. Nii ootamatu, kui see minu jaoks pole, on ka minu lähedaste sõprade hulgas inimesi, kes ütlevad, et "ah lehm piinleb või? so what?"

Ja mitte et ma arvaksin, et lehma elu on väärtusetum kui inimese oma, aga ilmselt siis suurema osa ühiskonna jaoks on ju? Inimene on oluline, inimene peab kolm korda päevas saama liha süüa. Ja abordid selle valguses on okei?

See, mida nende loodetega tehti, oh jumal. See on täpselt sama julm või isegi mitu korda julmem, kui misiganes, mida olen kuulnud farmiloomadega tehtavat. Teemale lisab süngust asjaolu, et kui tapamajade teema puhul saab ehk mingil juhul toetuda õigustustele, et parasjagu tapetavad loomad (enamasti) valu ei tunne, vaid ainult äärmuslikku stressi, hirmu ja ebameeldivust, siis kui ma õigesti aru sain, tunneb loode mingist etapist alates valu küll ja kuidas veel. Ei mäleta artiklitest, et oleks kusagil mainitud aborditavatele loodetele (mis imelik sõna, need on ju lapsed, okei?) valutustamise eesmärgil tehtavaid elektrišokke või valuvaigistavaid süste või...

Enamus inimesi tolereerib ja õigustab aborte (jep, mitte neid krim kuritegude, õnnetuste või haigustega seotuid - nende osas oleme vast kõik ühel meelel) tõenäoliselt ainult sel põhjusel, et nad ei ole aborti ise kunagi näinud selle vaatenurga alt, kust näevad arstid, ei ole selle kohta lugenud, ei ole näinud videoid. On vaid mingi abstraktne sõna "abort", mille all ilmselt eeldatakse midagi palju lihtsamakoelisemat ja humaansemat kui see, millega tegelikult tegemist on.

Ei saa aru ka arstidest. Tõesti ei saa. Nemad ju teavad. Kuidas saab sellist olukorda tolereerida? Kuidas on võimalik jääda samaks inimeseks peale abordi läbiviimist? Ei taha kuulda seda juttu, et "pere on vaja toita, jne" ja et ei ole võimalik loobuda tööst, mis pole eetiliselt vastuvõetav. Sest selline asi ei saa mitte kuidagi, mitte üheski maailmas, olla eetiliselt vastuvõetav, kui sul on olemas vastav informatsioon.

Tulles tagasi alguse juurde... täna, kolmeaastase lapse emana, mõtlen ma õudusega sellele, et kui see ootamatu rasedus oleks minu ellu saabunud ehk viisteist aastat varem - kas mul oleks täna laps? Või oleksin ma teinud aborti ja mõtelnud endast täna hoopis kui mõrvarist?

Samasuguse õudusega mõtlen oma sõbrannadele, kes on kunagi ammu aborti teinud ja samapalju kui ma loodan, et just nemad on need, kellest siinne postitus mööda vuhiseb, loodan ka, et neil ei ole selle koormaga väga raske. Sest ka neil on täna lapsed, mõnel isegi mitu ja ma ei usu, et nad ei mõtle oma lapsi jälgides vahel, et...

Abortide pooldajad, nii vihased kui mittevihased, toovad muuhulgas esile aborti soovivate naiste meeleheite problemaatilises olukorras viibides. Mõistan seda, olen ise kogenud. Aga keegi ei maini samade naiste meeleheidet tulevikus, kui kas mehhaaniline või medikamentoosne abort peaks olema aset leidnud ning naisterahva väärtushinnangud muutunud. Vat see on karm. 

Loodan väga, et see teema ei vaju vähemalt Eesti ühiskonnas enam unustuse hõlma. Ja et meie nutikad, targad ja arukad korraldavad lisaks e-riigile midagi helget, kõikidele osapooltele vastuvõetavat. Kas meie, eestlased, ei võiks ka selles asjas olla esimesed?