Aga mõte ketrab sel teemal siiani.
Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et "J" tähistab siinkohal ühe vägagi nägusa Eesti proosakirjaniku eesnime.
Materjalikulus ilmselt asi polnud, et Juhan, kelle nimest tänavasiltidel on saanud J, nüüd oma initsiaalistki sootuks ilma jäi, kuna nähtud silt oli teistest märksa laiemate mõõtmetega. Milles siis asi? Kas tõesti muunduvad isikute järgi pandud tänavanimed samamoodi nagu aastatega lõdvemaks (ja minu koolkonna jaoks kohati suisa vastuvõetamatuks) muutuvad õigekirja nõuded? (Vt. ka Georgia, Venezuela, tekkib... ma ei saa nendest vist eales üle.) Et kirjuta oma tänava nimi kuidas soovid, peaasi, et õhtul õigesse majja kotile jõuad?
Ei tea, mida Juhan ise sellest arvaks.
Nubludega eile kohustusliku õppekirjanduse teemadel arutledes - eriti selle üle, miks üldse peaks raamatuid lugema - jõudsime välja põhjuseni, et kui keegi ei loeks, siis kirjanikud oleksid ju kurvad (mulle täiega meeldib laste empaatiavõime, mis hüppab alati välja kõige ootamatumates kohtades).
Aga mis on veel hullem sellest, kui keegi sind kunagi ei loe? See, et vahepeal loetakse ja tunnustatakse, nimetatakse tänavaidki sinu järgi ja siis... siis ühel päeval sind unustatakse, sest pealekasvanud põlvkond ei loe raamatuid, loeb hoopis raha. Internetti ka natuke. Ja sina oma kolmveerandsajandi vanuste teostega oled piisavalt (lähi)minevikus, et keegi sind maailma esimese asjana internetti sättima ei hakka. Ja nii ta läheb.
Ühel hetkel nad tulevad ja ütlevad, et sa ei ole Juhan Smuul, ka mitte Johannes Schmuul, vaid lihtsalt Smuuli.
Jou, Smuul, kuidas hängib?
