Sümfoonilised tõrelused

Käisime tädiga Estonias sümfooniakontserdil. Muidu oli kõik ilus ja tore, aga vaheajast ei saanud mina sotti. Läksime kohe baarisappa, sest minul oli jube joogijanu ja tädi tahtis oma kohustuslikku trühvlikompvekki. Kui olime 15 minutit seisnud, vilgutati tulesid. Aga pool järjekorda oli alles ees!

Seltskond meie taga arutas tõsimeeli, et huvitav, kui ka jõuaks nüüd letini ja jõuaks tellida ja jõuaks ära oodata, siis kas kohvi oleks lubatud saali kaasa võtta. Muidugi tundub see Estonias sobimatu - pidulik paik ikkagi - aga ilmselt oli neile kohv sama oluline kui mulle minu tapva januga misiganes külm jook.

Kui juba helisignaali anti, kaalusin mõttes varianti, et kas nüüd võtan kotist enda plastpudeli ja joon sealt (jällegi inetu eksole) või istun samasuguse januga veel tund aega. Mõtlesin, et siis lähen juba parem üle tee Subwaysse ja istun seal. Mulle ei meeldi üldse janus ega näljas olla.

Ilmselt küll hakkasid baariletigi taga olijad end kiiremini liigutama ja sain viimasel hetkel oma mahla, ent jõin seda saali poole kiirustades. Kõik kokku võrdus piisava närvipingega ja ebamugavusega.

Olles töötanud teeninduses, mõistan, miks ei ole mõistlik üheks vaheajaks püsti panna rohkem kui kahte baari rohkema kui nelja töötajaga, aga kas tänapäeval kuidagi muudmoodi ei saa? Vending machine äkki? Kui seda kuidagi modifitseerida, sobituks ka kontserdi keskkonda. No näiteks, et joogi või kompveki kättesaamiseks peab inimene püüdma kõrvalasuval klaveril esitada äsja kuuldud paladest mõnd viisijuppi või vastama interaktiivsel ekraanil viktoriini küsimustele vmt.

Ikka ju parem variant, kui see, et needki vähesed kuulajad järgmisel otsustaval momendil, kui on valida selle ja mõne muu koha vahel, kus ei pea kannatama, selle muu koha valivad ja Eesti muusikud veel vähem toetatud saavad. Või on see kõik ükskõik? Riik nagunii toetab? Kuulajate number ei loe?

Tuulasin veidi internetis ja tuleb välja, et on võimalik küll. Kui juba sellised masinad olemas on, siis ühe mahla ikka saaks ju?

Say what?

Kõndisin eile mööda ühte linna suurimat tänavat. J. Smuuli tänavat. Uudistasin lippaedasid, õunapuid, koeri, kasse, inimesi ja kõike muud. Tänavanimede silte samuti. Ühel hetkel tundus midagi nagu valesti olevat. Vaatasin uuesti ja seal ta oligi. Silt kirjaga "Smuuli 14". Muutusin hetkeks tigedaks vanamutiks ja sisisesin mõttes selle sildi poole nagu küüslauguga määritud puuristiga vastamisi seatud vampiir. Ega ma sinna pikalt vaatlema jäänud, et oh issand, mis inimesed küll sellises majas elavad. Selfisid ka ei teinud. Millest on muidugi väga kahju, sest tigeda vanamuti pool minust mõtles hiljem suisa pool tundi järjest, kas peaks ehk mingile inspektsioonile märku andma, et appi, eestlus on ohus. Selleks oleks ju tõendeid vaja olnud, aga tagasi samale tänavale kõndima väga ei viitsi minna, pigem siis ikka juba mõnele uuele. Ühesõnaga Smuuli 14, sa pääsesid praegu protesteerivate inimmasside hordidest!

Aga mõte ketrab sel teemal siiani.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et "J" tähistab siinkohal ühe vägagi nägusa Eesti proosakirjaniku eesnime. 

Materjalikulus ilmselt asi polnud, et Juhan, kelle nimest tänavasiltidel on saanud J, nüüd oma initsiaalistki sootuks ilma jäi, kuna nähtud silt oli teistest märksa laiemate mõõtmetega. Milles siis asi? Kas tõesti muunduvad isikute järgi pandud tänavanimed samamoodi nagu aastatega lõdvemaks (ja minu koolkonna jaoks kohati suisa vastuvõetamatuks) muutuvad õigekirja nõuded? (Vt. ka Georgia, Venezuela, tekkib... ma ei saa nendest vist eales üle.) Et kirjuta oma tänava nimi kuidas soovid, peaasi, et õhtul õigesse majja kotile jõuad?

Ei tea, mida Juhan ise sellest arvaks.

Nubludega eile kohustusliku õppekirjanduse teemadel arutledes - eriti selle üle, miks üldse peaks raamatuid lugema - jõudsime välja põhjuseni, et kui keegi ei loeks, siis kirjanikud oleksid ju kurvad (mulle täiega meeldib laste empaatiavõime, mis hüppab alati välja kõige ootamatumates kohtades).

Aga mis on veel hullem sellest, kui keegi sind kunagi ei loe? See, et vahepeal loetakse ja tunnustatakse, nimetatakse tänavaidki sinu järgi ja siis... siis ühel päeval sind unustatakse, sest pealekasvanud põlvkond ei loe raamatuid, loeb hoopis raha. Internetti ka natuke. Ja sina oma kolmveerandsajandi vanuste teostega oled piisavalt (lähi)minevikus, et keegi sind maailma esimese asjana internetti sättima ei hakka. Ja nii ta läheb. 

Ühel hetkel nad tulevad ja ütlevad, et sa ei ole Juhan Smuul, ka mitte Johannes Schmuul, vaid lihtsalt Smuuli. 

Jou, Smuul, kuidas hängib?

Nädalavahetuse memuaarid

Kui inimesel on ainult üks vaba nädalavahetus kuus ja inimene armastab tantsimist ja inimesi ja inimesi ja inimesi ja melu ja salapära ja öid ja asju, ja kokkusattumusi ja jumalikke juhuseid ja kõike kõike muud, siis inimene peab seda kõike kõike kõike ka sellel ühel nädalavahetusel saama.

Kuna ma jumaldan tsitaate, aga eelkõige just oma sõprade ja nö. tavaliste, mitte kuulsate inimeste omi, siis sel korral tuleb emotsioonide virrvarr, üle-, läbi- ja vaheltelamised silmapaistvaimate tsitaatidena.

Ütlejate nimesid ärme juurde pane.

Uued ja vanad sõbrad ja tuttavad.

-„Ma tean sind küll. Sa EI suitseta, aga sa blufid. Praegu sa näiteks blufid selle suitsetamise osas. Sa raudselt suitsetad. Küsimus on lihtsalt selles, mida.”

-„Nüüd on see moment, kus uksed pannakse kinni. Kes on sees, on sees, kes on väljas, on väljas. Sees läheb pidu edasi.”

-„Jah, tema tegigi need koksid. Rebelle ise vaatab, millise põrgu ta sulle saadab.”

-„Sööma, kinno, linna, sinukale, minukale, Lätti. Sinuga kuhu iganes!”

-„Kui sind poleks olnud, poleks ka mind täna siin. Ma mõtlen üldse. Aga jätame selle jutu ja ärme sellest enam kunagi räägi.”

-„Raul tahtis sünnipäevaks torti ja 35 000 eurot. No ma kinkisin talle tordi ja 35 000 eurot. Tort on, näe, seal ääre peal.”

-„Ma just vaatasin enne su profiilipilti. See oli lihtsalt niiiiiiiii......!!!!! Minu jaoks jääd sa igaveseks selliseks, ükskõik millise soengu sa järgmisena lõikad.”

-„Tänapäeva lastel ei ole sõpru ja üritustele minnakse just sinna kus meeldib. Mitte sõprusest.”

-„Mul on jahimehe paberid täiesti olemas ja ma käin jahil ka. Aga ma ei jahi seal loomi vaid nende fotosid -  mul on fotokas kaasas, ma hoopis pildistan neid. Ei saa aru, kuidas on võimalik looma tulistada.”

Well ja kuna tänapäeval on pic or it didn`t happen, siis here is a photo from one of those incredible nights.