Eile tööjuures sain ootamatu ja äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks. Mitte et neid hetki ja kogemusi  nagunii iga kord aset ei leiaks - seal ongi valdavalt ootamatud ja äärmiselt meeldivad inimesed, just the way I like it - aga see konkreetne seik läheb lahtrisse "asjad, mida ma ise never ei suudaks".

Üks uus noormees pani mind manga vormi! Ja see kõik juhtus niimoodi matter-of-fact stiilis.

Ümberringi käis sagimine, inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegid tööd. Aga Carl lihtsalt seisis seal, vaatas mind, kuigi tegelikult oleks vaadanud justkui kuhugi kaugusse, toetas paberit prügikastile, ja lihtsalt joonistas. Mina, kes ma joonistan nagu kolmeaastane, keeleots suust väljas ja higipiisk otsaees, olin võlutud juba ainuüksi sellest, kuidas viltpliiats mööda paberit lendas. Ja tulemusest, mis valmis ilma igasuguse vaeva ja ponnistuseta...

Mind ei ole kunagi joonistatud. On fotografeeritud, filmitud, kirjutatud, vektordatud. Aga see oli midagi uut. Vahva oli võrrelda. Iseenda näojooni tead ju kõige paremini.
Ja ühe uskumatult laheda foto minust koos kolleegiga tegi ta ka, sealsamas prügikasti kõrval. Must love multitalents!

Kodus hiljem selle kõige ja üldse viimase kuu üle järele mõeldes jõudsin tõdemuseni. So it seems that I have been incredibly happy under the most random circumstances. Ja palju muid emotsioone veel. Uute asjade ja emotsioonide avastamise fännina olen mõistagi sajaga rahul. Palju uusi inimesi, hästi palju uusi olukordi. Doing stuff for the first time ever. Arened siia- ja sinnapoole, otse üles ja diagonaalis. Mida on siin mitte laikida.

Need hetked riiulite vahel tahvli ees prügikasti kõrval on teinud mind õnnelikuks. Kes oleks arvanud, et üks prügikast võib sedavõrd palju õnne toota  =)

And here is a peacock.

Baaridaami töö juures on segane ainult see, et täpselt pole võimalik mõõta, kes keda rohkem armastab - kas mina oma kliente või nemad mind.

Iga kord, kui jälle "mööda baare hulgun", nagu kolleeg logistikakompaniist väga tabavalt ütles, tunnen, et olen selle ameti jaoks nagu natural born. Noh et isikuomadused ja oskused ja nii edasi ja nii tagasi. Selliseid ameteid on mõistagi veel, teised kolm nõuavad lihtsalt tiba rohkem harjutamist. See on ääretult hea tunne, kui midagi tuleb pingutamata hästi välja.

Üks mure on mul aga ka ja see mure ei lähe ära.
Baarileti taga näeb ja kohtab igasugu rahvast. Valdav enamus nendest, kes seal töötab, ei taha seda tööd üldse teha. Neile ei meeldi ei töö, koht ega ka inimesed, keda teenindada tuleb. Ja ma ei saa sellest aru. Mulle tundub see nii spetsiifiline töö, eriti veel öösiti, et ma tõesti ei suudaks end sundida seda tegema, kui korrakski tunduks, et ei passi. Umbes nagu Exceli tabelitega, eks. Sa kas armastad neid või vaevalt talud või midagi vahepealset. Igatahes omab inimene ettekujutust, kuskohas ta seal jumaldamise skaalal Exceli suhtes paikneb. Tööde ja ametitega peaks ju samamoodi olema. Et kui sulle reaalselt käib baaridaami töö rämedalt pinda, sest mingi võõras rahvas käib koguaeg läbi, siis sa kas püüad kuhugi kontorisse personalispetsialistiks migreeruda või kui sulle juhuslikult üldse inimesed ei meeldi, otsid mingi sellise töö, mis hõlmab peaasjalikult kaste või mööblit.

Aga nemad, need igipõliselt klienditeenindajateks määratud seal baarides, näed, sunnivad end tööl käima ja siis uurivad-puurivad mind, et "issand, miks sa siin oled, kui sul kraadid käes ja võiksid minna kuhu iganes...?" Ja ega mul midagi ülearu mõistlikku polegi selle peale kunagi kosta. Iga kord natuke nagu tundub ka, et peaks end välja vabandama. Et mis on minu excuse? Miks ma soovin pidada ametit, mis on meie ühiskonnas suuresti põlu all lihtsalt seetõttu, et kuulub koondnimetuse "klienditeenindaja" alla? Kui sa oled klienditeenindaja, siis sa oled raudselt kas üliõpilane, kes lihtsalt ei saa ajanappusel muud ametit omada või siis on lihtsalt liiga saamatu või rumal, et kuhugi "edasi" pürgida. "Klienditeenindaja" on justkui on see vaheetapp kusagil Rimi grillkana leti ja "päris" elu vahel. Ja mulle käib see suhtumine ilgelt närvidele.

Kui ma jälgin parimaid klienditeenindajaid, keda tean, ja kõrvutan neid mõttes kõikide teiste inimestega, siis on ilmselge, et klienditeenindajaks mittesündinut võid sa tsirkusekoolitada piitsa või präänikuga, parimatega samaväärset tööd ei tee ta nevereverever.

On hästi vahva, et meil on klienditeeninduse kuu märts, mille lõpuks kõik klienditeenindajad on naeratamisest krampis nagu Venetsueela ümberlõigutud missid. Ja on tore, et Maximas saab valida tervelt kolme erineva nupu vahel, kuhu vajutada, kuigi mina oma detailideni laskuva täpsusega tahaksin näha ka valikuvariante "pigem hea", "pigem halb", "täiesti kohutav" ja "pange ennast põlema". Aga tegelikult on see ju probleemi lahendamine valest otsast. Ei saa võtta tööle inimest, kes ei taha seda tööd teha ja siis ahistada teda mingite nupuvajutamise süsteemide, kliendi tagasiside võistluste ja muu jamaga. Ma olen reaalselt näinud sisekorraeeskirju, kuhu on baaridaami ameti puhul üksipulgi reastatud, mida ta tohib ja mida ei peaks mingil juhul tegema. Sest muidu ju töötaja ei tea, ei või olla kindel, eks, kas tal on lubatud kliendiga plärtsuda või mitte. Need nõudmised seal listides on üpris loomulikud... unless see töö lihtsalt by default ei sobi sulle. Ja siis ei ole tegelikult nendest listidest ka väga kasu. Selline suletud ring.

Nagu ma nii mõneski jutuajamises juba veendunult korrutanud olen - viibin seisukohal, et töösuhetega on nagu muudegi suhetega: kui sulle tundub, et see sakib sajaga ja sa veedad kolmveerandi oma päevast nuputades välja viise, kuidas saaks sellest eemale, siis ilmselt ongi üpris hea lahendus õppida lahkumisavaldust kirjutama.

Ja kui kõik inimesed tõuseksid viivuks oma (töö)suhete laudade tagant püsti, vaataksid korraks vasemale ja korraks paremale ning seejärel vahetaksid kohti vastavalt sisetundele ja südametunnistusele, oleks maailm sel momendil, kui kõik jälle maha istuvad, märksa parem paik.

Muidugi on see utoopia, sest peamiseks motivaatoriks on inimeselooma puhul hirm. Päris ta julgebki avalikult paremale-vasemale vaadata. Ta ei tõuse püstigi. Mõni ei tõuse terve elu püsti. Aga nii julge on ikka, et klienditeenindaja suunas näpuga näidata.

Noh, cheers!