Nagu alati, olen ma seisukohal, et elus tuleb kõik ära proovida. Pimekohtingul ma sõbrapäeval juba käisin ja kuna mul endiselt, või noh, uuesti... võinoh... peikut njeetu onju, otsustasin kaasa minna ühe asjaga, mida seni samuti vaid ameerika filmidest ja tõsieluseriaalidest näinud. Kiirkohtingud. Yes, I know. Juba mõtlen muigega ette, kuidas ma kohtan seal ühe õhtu jooksul nii oma eksi kui mõne teise eksi eksnaist kui mõnda kunagist õpetajat näiteks. Paar koolikaaslast kindlasti mahuvad valimisse ja mõned kolleegid erinevatest kohtadest ka. Sest Eesti on ju siiski tibatilluke. Läks aga nii, et  pimekohtingule organiseeris mu kunagine kursakaaslane meeldiva noormehe, kellega meil olid küll mõned ühised Facebooki tuttavad, ent samasse seltskonda polnud kunagi sattunud.

Üldiselt on küll nii, et kuna ma siin viimasel ajal olen töötanud 1,5 kohaga, pole jäänud loomade kõrvalt aega eriti ka magamiseks, sestap peaksin ma boyfriendi omamise soovi korral hankima mingi sellise eksemplari, kes käib minuga näiteks samas kohas tööl ja kõikides samades trennides ka (okei, seda oli praegu veits imelik öelda, sest ega ma pole sellise graafikuga eriti trennigi jõudnud). Siis oleks nagu mingi reaalne šanss, et ei tõuseks tüli teemal „sul ei ole minu jaoks kunagi aega” või „me näeme nii harva, ma ei saa üldse aru, kes ma sinu jaoks olen”. Ajalugu on näidanud, et mehed võivad sellistel teemadel jalgu trampida küll.

Seega kui tollest kiirdeitimise asutusest mulle täitmiseks ankeet saadeti, oleksin ma esimese hooga tahtnud vastata, et „ainult kahte lahtrit ongi vaja – kus töötab ja kus trenni teeb”. Aga siiski – jäägem tõsiseks. Sest tegemist on tõsise teemaga. Just täpselt seetõttu ma seda ankeeti küünte lakkimise taustaks täitma hakkasingi. Samal ajal, kui naabripoiss, kes on ühtlasi ka üks mu bestikatest, laualt kookoskooke hävitas ja minu eest kassi mängitas (sest mul lihtsalt ei ole aega).

Alustame.

Küsimus: Hobid, millega oled tegelenud või tegeled praegu

Lauri: „Kuule, pane mingid lambivastused.”

Mina: „Mismõttes lambivastused?”

Lauri: „Kirjutadki mingeid täielikke jaburusi ja vaatad, kelle nad siis välja valivad sinna õhtule nende vastuste alusel.”

Mina: „Haa, iseenesest täiega hea mõte. No mida ma siia hobide alla siis sinu arust peaksin kirjutama?”

Lauri: „Pane näiteks sadomaso, kolmapäeviti kell 18.”

Mina: „Eippane! Pärast tulevadki mingid pervod kohale.”

Lauri: „Ma arvan pigem, et raudselt leidub neil seal veel keegi tüüp, kes ka ei viitsi seda ankeeti täita ja laksib mingeid lambivastuseid ja siis te saategi kokku ja on ilgelt romantiline.”

Mina: „Raudselt!”

Lauri: „A sa kirjuta kõik vastused nagu sa oleksid kass.”

Mina: „Segi peast?”

Lauri: „Noh et musta karvaga, rohelised silmad, öösiti olen eriti aktiivne.”

Mina: (hüsteeriliselt naerdes) „Lollakas. Nii, järgmine lahter. Telefoninumber.”

Lauri: „Sa pane minu ema telefoninumber.”

Hirnume mõlemad naerda.

Naabripoisi ema on muidu tore inimene, aga kui ta midagi teada tahab saada, suudab ta helistada kuus-seitse korda järjest (nagu järjest järjest) sedamoodi, et kui telefon on kaks korda heliseda jõudnud ja sina püsti tõusnud ja telefonini jõudnud, katkeb helin. Kui sa siis uuesti maha istud, hakkab telefon uuesti helisema. Astud telefonini, helin katkeb taas. Ja nii mitmeid kordi. Minu rekord on olnud kuus, aga mõnel teisel võib vabalt olla rohkem. Ja mõnikord, kui ta inimese siiski telefonitsi kätte saab, suudab ta tükeldada oma jutu kümneks jupiks ja iga jupi pärast uuesti helistada. Väga omapärane.

Mina: „Okei, liigume edasi, vanust küsitakse.”

Lauri: „Sinu vanust?”

Mina: „Ei, et keda ma otsin. Siin on nagu sellised vahemikud pakutud või nii. Alla 26 ei saa valida ja üle 42 ka mitte. Aga ma ei tea, millist vahemikku valida.”

Selle peale tõuseb naabripoiss püsti, nõuab paberit ja pliiatsit. „Ma tean, me laseme fortuunal otsustada. Mis need numbrid olidki nüüd?”

Jupp aega segadust vanusevahemike kirja saamisel. Välja on pakutud: 26-30, 30-34, 30-38, 34-38 ja 38-42. Ega need pole kuigi loogilised ka. Minu meelest. Aga minu meelest oleks üldse võinud ka olla selline vahemik nagu „mul täiega poogen, kui vana ta on”.

Lauri kirjutab kõik vahemikud paberile, rebib sellest ribad, rullib hoolikalt kokku ja tekitab mulle kirjutuslauale loterii.

Mina: „Ma ei saa, mul on küüned lakitud.”

Lauri: „Ei selle asjaga sa pead küll hakkama saama nüüd.”

Valin alustuseks ühe rulli ja seejärel teise veel.

Lauri: „Ära ahnitse.”

Mina: „Maiahnitse, ma lihtsalt võtan igaks juhuks ühe vahemiku veel, et kui see ei meeldi noh.”

Lauri: „Ise just ütlesid, et sul on ükskõik vanusest.”

Loteriisse sekkub kass, kes hüppab lauale ja ajab kõik rullid segamini.

Mina: „Ohh, väga hea, nüüd ma ei pea valima.”

Lauri: „Ise tead, sa narrisid praegu Fortuunat.”

Mina: „No kuule, need vahemikud on ka üsna jaburad. Ma oleksin tõenäoliselt nagunii ümber otsustanud.”

Kehatüübi küsimuse juures läheb asi veelgi segasemaks. Kui naisi valides võib määrata esimeseks eelistuseks „mulle meeldivad vormikamad naised”, siis meeste puhul on ainuke samalaadne „tugeva kondiga”. Ma kunagi ühest teadusartiklist lugesin, et ei ole olemas „tugevaid” konte – kondid ja luud pidavat kõigil sama jämedad olema. Meestel meestega võrreldes siis ja naistel naistega. Sest luukeresid vaadeldes näeme, et nende kondid ja luud on kõik täpselt samasugused. Seega kui inimesel on jäme käsivars, siis tal on seal „jämeda” kondi asemel tegelikult lihtsalt veidi tihkem lihas või siis väike pekikene.

Lauri: „No pane, et sulle meeldivad vormis mehed.”

Mina: „Mulle millegipärast tundub, et siin on selle „vormis” all mõeldud vormikamaid.”

Lauri: „No naiste jaoks on meeste välimus ju suva, pane et ükskõik.”

Mina: „Siin ei saa valida sellist asja. Ja üldse, isegi kui ma teaksin, mida valida, siis need on ju ka nii suhtelised mõisted. Mis on ühe jaoks „peenike”, on teise jaoks „paks”.”

Lauri: „No mina olen näiteks peenike.”

Mina: „Mida sa ajad, sina oled vormis. Hipsterid on peenikesed. Eku oli näiteks peenike vaata.”

Lauri: „Ei ole, tegelikult mul on pekk tulnud kõhu peale ka, pole kaua trenni teinud korralikult. A sulle muidu meeldivad siis peenikesed jah?”

Mina: „Mulle sellised täitsa meeldivad jah. No kui on inimesel mõni lihas ka ikka olemas. Samas mul on jälle jumala ükskõik, kui ta pole peenike. Ükskõik tõesti.”

Hiljem järele mõeldes jõudsin siiski järeldusele, et paks vist ikkagi ei saaks olla, sest siis ta ei jaksaks minuga koos trolli peale joosta ja siis me jääksime trollist maha ja siis ma jõuaksin magada 5 tunni asemel 4 ja pool tundi ööpäevas.

Mina: „Nii. Hariduse kohta küsitakse. Maitea, mul on jälle ülisuva nagu. See pole ka mingi näitaja tegelikult.”

Lauri: „Pane ikka, et doktorikraad vähemalt. Siis tuleb mingi hullult šarmantne mees, kuldab sind võõrsõnade leksikoni sõnavaraga üle, see sulle ju meeldiks?”

Mina, sädeledes: „Mhmhh! Oot, siin on küsimus Kas sul on juhiload? Huvitav, milleks see? Et kui deidikaaslane ajab sedavõrd marru, et on vaja ruttu põgeneda, siis on hea, kui juhiload olemas?”

Jne, jne.

Nii see meil läks. Tund aega nagu niuhti! Muuhulgas küsiti veel ka elupaika, kusjuures valikutena pakuti Eestit, Soomet ja Muu´d. Veidi allpool küsiti, et ega ma kriminaalkorras karistatud pole. Lauri muidugi arvas, et sellepärast oligi tarvis teada, et kas Eesti või Soome või Muu – et kui on kriminaalkorras karistatud, siis kusagilt Malaisiast Malaka poolsaare lääneranniku keskosast siia kiirdeidile pääsemine võib päris keeruliseks osutuda.

Saadetud me selle ankeedi saime igatahes. Varsti saab siis jälle nalja.