It`s like I see my whole life flashing right before me*

Käisime ka Suurhallis. Saund oli täiesti mööda.

Ma vastavat terminoloogiat ei tunne, aga maakeeli öelduna kõlas see umbes nagu alumise korruse kuri tädi oleks ukse taga koputamas-kaeblemas käinud, mille peale siis volüümi tubli mitu pügalat vaiksemaks keerati ja kõlarid igaks juhuks kardinate sisse mässiti.

Kui saund oleks paigas olnud, oleks see võinud täitsa tibens-tobens paarti olla, sest seda põhilist, mida heaks peoks vaja - ruumi tantsimiseks - oli rohkem kui küll. Jalutasime mitu korda hanereas saali lõpust kiirkõnnis lava ette ja olime isegi somewhat pettunud, et ei pidanudki Sanja ega Sašaga oma koha pärast lavapiirete juures võitlema. See ju nagu ehtsa reivi ja trummibassi peo põhiline koostisosa.

Rahvast nappis ja, riskides saundida inimvaenulikuna, rahvas oli mu meelest tiba imelik ka.
Esimese põhjuseks võisid olla ehk mälestused üle-eelmise aasta Chase and Status`i Tallinna kontserdi sissepääsude juures aset leidnud õudusest.
Teisele tähelepanekule ma põhjendust leida ei oska, aga ühe paraja paraka tekitas see mul küll. No näiteks need tikk-kontsadel gliteraama vaata-mind-ma-olen-kõikide-su-tulevaste-palkade-potentsiaalne-mahalaristaja gruppi kuuluvad silmnähtavalt ülemeigitud neiud, kelle võltsripsmestatud silmadest peegeldus tülpimus. Ma ei ole sellise muusikastiili pidudel taolist kontingenti varem kohanud. Eks see, kui keegi paneb drum`n`bass`i peole jalga midagi, millel on all ükskõik milline konts, räägib juba iseenesest nii mõndagi tema muusikaarmastuse ja tantsulembuse kohta, aga nohh... maitea, kuidagi nukker oli neid vaadata. Samas summa summarum hööritasid nemad end rohkem kui mina, kes ma saundi puudulikkuse tõttu enamus ajast lava peal toimuvat toolidelt jälgisin või joogisabas asjatasin. A võibolla see saundivärk oligi korraldaja poolt taotluslik - mis see rahvas seal tantsuplatsil ikka ringi kaaberdab, ostku jooki parem!

Naiste tualettruumis oli olukord hullem veel. Maitea, kas asi oli nende vanuses (sest minu vanuses ei saa ju asi olla), aga üldjoontes jagunesid nende kleidipildiga mummpea ruumide kasutajad kaheks: suhteliselt adekvaatses seisundis tütarlapsed, kelle jutt oli nii naiivne, et ma ei suutnudki kohapeal ära otsustada, kas mul peaks olema häbi või pigem naljakas ning ennast ülejoonud ja/või -tõmmanud näitsikud, kes polnud enam eriti kõnevõimelised ja suutsid kuuldavale tuua vaid abituid häälitsusi, et vetsukabiinides üksteise asukohta kindlaks määrata.
Järgmisel korral ma ei soovi VIP-piletit, ma soovin VIP-peldikut, aitäh!

Oomaigaad ja see horribaalne žetoonide süsteem, mis kujutas endast olukorda, kus nii jooke kui sööke sai lunastada vaid punaste puukettakeste eest, mida omakorda oli võimalik hankida vaid vastavast putkast. I will not even go there! Nüri elamus!

Eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et kui Chase and Status (või Chase või Status - Eesti on meil ju selline säästukontserdi maa, et kui mõlemat korraga soovid, pead aasta aega iga päev Jõuluvanale kirjutama või Abramovitši armukeseks hakkama, et ta saaks Chase and Status`i sulle päriseks kinkida) uuesti Eestisse peaks tulema, siis kohale ei läheks. Ikka läheks. Lootuses, et see alumise korruse tige vanamutt on vahepeal kuhugi mujale kolinud   =)



*Chase and Status - Flashing Lights

Beginner`s luck a´ la Carry

Algaja õnn Carry moodi käib niimoodi, et kõnnid ühte baari esimest korda elus sisse ja võidad supibufee.

Või siis on see lihtsalt universumi järjekordne abitu katse panna mind kuidagigi tervislikumalt toituma. Siinkohal palavad tervitused kõikidele nendele eile ja täna nahka pistetud vastlakuklitele. Teiega veedetud aeg oli tõeliselt vaimustav!

Maailma parim. Film siis seekord.

Vaatasime muuvinaiti raames üht filmi, mille kohta mina olin internetiavarustest vaid ülivõrdes kommentaare märganud ja mis mu eksi eriti huvitas põhjusel, et väga paljud tema tuttavad, kaasa arvatud nii tema ema kui ka tema parim sõber, kes ometigi on niivõrd erinevad isiksused, on sellest vaimustuses.

Ma ausaltöeldes ei oodanud eriti midagi peale selle, et oleks lihtsalt enam-vähem film. Tundub, et kui oled 30 ja parajalt filme vaadanud, siis no mida uut sealt ikka enam tulla võib eksole...

Kuid tõesti-tõesti. Ma ei ütle rohkem midagi, kui et universaalseimalt perfektse filmi staatusele kandideerimises kõnealusele linateosele ilmselt vastast ei leidu.

Ja seda ütlen ka, et kui downloadimisega vahele jääte, siis it was well worth it!

The Intouchables

Empaatiavõimega on meil kõik korras

26. jaanuar, Australia Day pidustused.

Kristi (kurva häälega): "Ma olen vist oma telefoni ära kaotanud."
Mina (võtab taskust telefoni ja lennutab selle elegantse spinniga mööda põrandat kuhugi Paolode selja taha): "Ära ole kurb. Näe - nüüd on minu telefon ka kadunud!"

Jap. Korras kõik   =D

What an awesome awesome night that was. Must love Australia.