You manage this, you a superstar!

Reedel käisime põssaga kihvaoperatsioonil. 13-sentimeetristest kihvadest tehti kolmveerandtunni jooksul 6-sentimeetrised. Protseduuril endal pikemalt ei peatuks. Kui siis vaid sellel, et sain sigade osas jälle palju targemaks. Näiteks kas teie teadsite, et:

* sea kihv ei ole samast materjalist nagu inimese hammas, vaid tegemist on hoopis luumaterjaliga

* sigade anesteesia on üks keerulisemaid üldse - vetarst nägi kurja vaeva, et saada mu väike seatibu kõigepealt sügavasse tukkumise staadiumisse (päris magama ta ei jäänudki) ning hiljem, et saada ta jalule (võttis aega 2 tundi).

Kui nii mõnigi sõber enne kõnealust oppi mainis, et küllap saab uimane siga naljakas olema, siis tegelikkuses oli asi naljast kaugel ja kui ma notsut seal vetkabineti eesruumis porivaibal juba teist tundi ühelt küljelt teisele rullisin ja teda kuidagi püsti ei saanud, oli vahepeal hoopis õudne. Et äkki nüüd jääbki nii. Ja et miks ta oma tagumisi jalgu nii ebardlikult hoiab. Ja et äkki ta süda ei pea sellisele pingutusele vastu. Jne, jne, jne.

Lõpuks saime ikka koju ja esimese jalutuskäigugi oleme juba ära teinud. Tagumised jalad on ikka veel nõrgakesed ja toas ei meelita teda ka eriti toiduga seonduvad doggy brain trainer mängud, mis muidu on ta lemmikud, aga õues tuustis küll ringi nagu polekski midagi olnud  =)

Kuna kihvade lühendamise käigus vaadati üle ka kõik teised põssakikud, ja leiti hambakivi, soovitas hambaarst pärast seda, kui oli kivi eemaldanud, kodus edaspidi sea hambaid pesta. Eks ma olin varem kuulnud, et mõned inimesed pesevad oma koerte hambaid, aga teades Rafi põikpäisust ma isegi ei kaalunud seda võimalust kunagi tõsiselt. Aga kuna hambakivi eemaldamine ei olnud põssakale üldsegi rohkem meeltmööda kui kihvade lõikamine, mõtlesin, et noh okei, kumb on hullem, kas proovida ta hambaid pesta ja valmistada talle sellega meelehärmi või käia aeg-ajalt teda uuesti üldnarkoosi alla panemas. Viimane ei olnud option.

Seega täna õhtul otsustasin proovida, kuidas Rafi sellesse hambapesuvärki suhtub. Hambapasta tuubil oli kasutusjuhend ja sõna "poultry" ehk siis viide sellele, et pasta on kanamaitseline. Kahtlane. Maitea, kui mõttekas on teha loomadele söögimaitselist pastat. Samas Rafi puhul ilmselt läheks piparmündi maitse täpselt samamoodi loosi, nii et vahet pole.

Valisin momendi, kui notsu oli kõige sügavamas võimalikus unestaadiumis ja ronisin talle näppupidi lõugade vahele. Kui esimeste sekunditega midagi ei juhtunud, arvasin juba, et juhhuu, õnnestubki. Aga siis ühtäkki jõudis vist Rafini informatsioon, et midagi toidumaitselist on kusagil liikvel ja ise veel unes olles sõi ta kogu pasta lihtsalt ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, pidi hambahari äärepealt järgi minema.

Hea küll. Teisele katsele. Uus pasta ja uuesti sigade hambumust avastama. Seekord aga ei kulunud vist ühte sekunditki kui Rafi juba harja kallal oli. Ise ikka veel mõnusasti leboasendis. Nagu möödaminnes hävitab hambaharju. Järgnev nägi välja nagu lõik Ameerika Naljakaimatest Koduvideotest - 53-kilone tüdruk kaklemas 65-kilose seaga hambaharja pärast. Kusjuures notsul oli kindel plaan hambahari nahka pista. Lõpuks päästsin harja ja kuna ma polnud kindel, mitu doosi pastat üks loom ööpäeva jooksul ära võib süüa, otsustasin järgmise harjutuskorra pühapäeva peale lükata.

Homme siis paistab. Aga üht ma ütlen, kogu selle tänase madistamise peale - kui see pasta tuub saab tühjaks enne kui siga hambapesu ära õpib, siis vist pole mõtet erilisi lootusi hellitada. Ja veel - veterinaarhambaarst vist ei arvestanud sigade söögiarmastusega. Päris ausalt, see on nüüd küll üks asi, mille õnnestumisse on mul 0% usku, vähemalt kahel käel teostatavana. Aga eks näis.