Today was a perfect day
Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.
Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.
Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.
Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.
Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar".
Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!
Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.
Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.
Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.
Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.
