Sellesuvise puhkuse esimene pool möödus linnas. Küll mitte täielikult pealinnas, sest ühel hetkel jõudis kätte see päev, kui oli vaja teha undercover-Tartusse ilmumine, et Leenut tema sünnipäeva puhul üllatada. Kuna esialgne plaan oli ilmuda kingi ja lilledega Leenotška akna alla ikka pigem hommikupoole päeval ja puhkuse ajal päris öösel tõusta ka ei viitsinud, et siis Tallinnast Tartu poole kolistama hakata, sai Kariga kokku lepitud, et jõuan juba eelmisel päeval, kulutan vahepealsel ööl tema elutoa diivanit ja et vbla, kuna käimas oli parasjagu armastusfilmide festival, läheme natuke kinno ja kohvikusse ka. Aga et võtame mõistlikult ja läheme korralikult õigel ajal koju tudile. Järgmine päev ikkagi tegudepäev and all. Nagu arvata võis, lõppes see sellega, et "õige aeg" küll jõudis, aga enne seda jõudis Kar mulle kõik Tartu uued kohad ära tutvustada, mina kõik vähegi kummalisemana tunduvad uued joogid ära degusteerida ja Karin mind (või mina Karinit - kes seda nüüd enam mäletab) NOTT`is meie seltskonna meessoost isikute hämmingus pilkude saatel valsile kutsuda (või oli see nüüd fokstrott hoopis).

NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)

Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.

Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.

Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".

Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.

Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"

Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!

Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.

Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)

Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.

Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.

Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.

G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.

Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".

"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!