The Universe has a very humorous way of giving me a kick in the ar.. - täna oli mul tööjuures intervjuu ühe meeldiva daamiga, Statistikaameti poolt saadetud küsitlejaga. Olevat miski tööjõu alane uuring ja arvutisüsteem mind välja valinud. Mina, lahke inimene, ohverdasin oma netis surfamise aja ja vastasin. Küsitluse lõppedes selgus, et my half an hour is not enough ja et nad helistavad mulle järgneva aasta jooksul veel 3-4 korda. Et uurida "kuidas teil läheb, kas te olete töökohta vahetanud, jne" =)

Ja minul, kohusetundlik, nagu ma olen, tekkis kohe tunne, et kui tädi järgmine kord helistab, siis mul peaks talle ju midagi uudist ka olema... Nii et stay tuned =)

Aju sügeleb. Matemaatikat oleks vaja.

No, the bears never said they were bigger than Jesus...

Arvestades seda kookide kogust, mille ma omal käesoleva aastanumbri sees näost sisse olen ajanud, võib seda, mida me täna Romiga tegime, vist ettekavatsetud kuritegevuseks nimetada. Külastasime üht kohvikut, mida olen sellele tänavalõigule muudel asjaoludel sattudes alati huviga põrnitsenud, aga ilmselt paiga suhteliselt kõrvalise asukoha tõttu pole kunagi ekstra trippi ette võtnud. Täna me sinna igaljuhul kohale jõudsime, hoolimata sombusest ilmast ja kraesse tilkuvast veest. Oli üks nendest päevadest, mil kummalisel kombel isegi ilma päikeseta tundub, et päike paistab. Ei tea, kas asi oli heas seltskonnas või Mademoiselle-i suus sulavas koogis, aga mul kadus isegi valu ära sellestsamast põlvest, millega ma eile õhtul kaheksandikhüppeid sooritasin ja millega on lubatud nüüd juba uuesti kontsi kanda, aga kindlasti mitte hüpelda, ükskõik kas sees- või väljaspool liiga hea mussiga pidusid. Aga no ma ju ei malda oodata, preili Kärsitu.

Tulles tagasi kohviku juurde, mulle muidugi meeldis see, et oli vaikne ja rahulik - meie esimese sealviibitud tunni jooksul olime ainsad külalised kahe korruse peale, hiljem saabus kaks miniseltskonda veel. Olen aru saanud, et paljudele meeldivad sellised kärarikkamad kohvikud, aga erinevalt pidudest, mis on mõeldud tantsimiseks, on kohvikud mo meelest siiski rohkem nagu jutlemise paigad ja ma kohe üldse ei viitsi oma häälepaelu kähedaks karjuda. Ühtlasi meeldib mulle, kui selle laua ümber, kus ma parasjagu platseerunud olen, ka mõned vabad lauad on. Et ei oleks sunnitud kaaskülastajate jutte pealt kuulma. Mitte et mul endal midagi varjata oleks, mmmm näkää =D
(siinkohal meenub tahtmatult üks Marca jutustet lugu, mis hiljem ka blogisissekandeks vormus).
..... ma sain vist just aru, miks mulle kunagi pubid pole meeldinud... ja miks need mulle ka siis eriti rohkem meeldima ei hakanud, kui avalikes ruumides suitsetamine ära keelati... ma lihtsalt ei mõista neid pubides hängivaid inimesi - ei nad tantsi, ei nad räägi, ainult larbivad juua ja põhimõtteliselt röögivad üle üksteise või taaruvad ringi ja tüütavad teisi külalisi või istuvad üksi nurgas ja vidutavad oma alkoholist läbiimbunud silmi - absoluutselt täiesti mõttetu, kui teile muidugi ei meeldigi just selline eesmärgipäratu uim.

Ja koogi kohta tahaks veel kord kinnitada, et oli väga hea. See tõepoolest sulas suus. Tundus, nagu oleks valmistatud martsipanist, aga kui ma ettekandja käest uurisin, millest see tehtud on, siis oli seal sees igasuguseid asju (kaasaarvatud hapukoor - mida??! kus??), aga martsipani mitte. Ja välja nägid kõik need koogid nagu unistuses. Ma olen suhtkoht kindel, et kui paradiis on olemas, siis süüakse seal sellise välimusega asju hommikusöögiks =)
Tegelikult oleks muidugi tahtnud veel üpris mitut muud ahvatlust peale tolle Icebergi sealt vitriinist endaga ülemisele korrusele kaasa krabada. Roman ütles küll, et võtku ma teine kook veel, aga ma otsustasin vahelduseks püüda olla normaalne ja mitte ülepingutada (jah, see kirjutatakse ühe sõnana, ülepingutajate slängivaramust ;)

Kinos käisime ka. Date Night on taas kord üks hea ajaviitefilm paljude naljakate ja mõne üksiku väga naljaka lõiguga. Üldiselt ma liigitaksin selle sinna mõõdukalt naljakate filmide alla ja isegi soovitaksin vaadata, kui te suudate üle olla nendest ameerikalikest "I love you so much I`d do it all over again, all of it, with you, büühüüüüü", etc. sentimentaalsetest nõmekohtadest, mille kohta ma kahtlustan, et need olidki just täpselt nii mõeldud, aga ikkagi. Mina taasavastasin soundtrackilt enda jaoks ühe ammuse hea-tuju-loo that never goes out of style ja on nii positiivne, rütmikas ja kaasahaarav, et peaks needki tantsupõlgurid õõtsuma ja sõrmi nipsutama ajama, kel pensionifondide nautimise aeg juba ammu käes:

Teddybears STHLM - Cobra Style


Ühtlasi tervitused kõikidele kaaskannatajatele, kellel on raskekujuline sõltuvus pashast. Praise the Lord - midagigi kasulikku sellest muinasjutust välja tulnud... =P

Wanna wake up without you here

Seoses otsusega pöörtšeissida nende plaat, olen eile ja täna vabadel momentidel kuulanud ka Way Out Westi vanemaid palu. Naljakal kombel meeldib mulle tänasel päeval tohutult üks lugu, mis mulle toona, kui see kunagi kümme aastat tagasi välja tuli, üldse korda ei läinud. Ju ei olnud temaatika siis aktuaalne või meeldisid mulle lihtsalt drumm ja bass ja elektro liiga palju, aga nüüd kuulates väga ilus asi igatahes, nii originaalversioonis kui ka miksituna. Iga kuulamis/vaatamiskorraga läheb aina ilusamaks. Laulja läheb ilusamaks ja video läheb ilusamaks ja meloodia ja lüürika ja üldse kogu kupatus. Miksi puhul läheb aga eriti täppi see repetiivsus eel-eel-eel-eelviimasel minutil, mis on omamoodi nagu sort of a prayer. Ja taaskord ma siiralt kahtlen, kas sellist asja on võimalik kokku panna ise analoogset asja läbi elamata.

Way Out West ft. Tricia Lee Kelshall - Mindcircus

sama asi uues soustis (alates 1:00)