Haiku

Linnud lähevad kõik minema.
Varesed aint jäävad.
Mina ei ole vares =(

The hard, hard, hardest way

Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.

Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.

Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.

Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.

Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.

Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.

Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.

See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.


The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q