Kuulge. See Kättemaksukontor on täitsa hea ju.

Nonii. Suvilast tagasi ja olen kohe sunnitud oma sõnu sööma. Käisin küll iidsete postide vahel ringi jauramas, oo kuidas veel käisin (loe: põlv tegi parajalt haiget, aga ehteestlasliku suhtumise kohaselt ei tohi ekskursiooni, mille eest on makstud, pooleli jätta =))
Nimesid nimetamata, suutis üks tegelane mind kohapeal veenda, et Luxori ekskursioonile minek oleks ikka üits õite hää mõte. Et muidu võib terve see aeg basseinide ääres passimine üksluiseks muutuda ja. Minul ei oleks muidugi midagi üksluiseks muutunud, kuna mul olid kaasas Candace Bushnelli Lipstick Jungle ja ammuigatsetud Anna-Maria Penu Minu Hispaania. Reisikaaslane seevastu oli ühes võtnud vaid diskreetse matemaatika õpiku ja konspektid (jah, ma näen neid küsimärke teie otsaesistel, ma isegi olin kui üks suur küsimärk esimesed poolteist päeva), seega arusaadav, et ta pärast esimest päeva enam basseini ääres ühe koha peal vedeleda ja lugeda ei viitsinud.

Nii juhtuski, et ühel ilusal aprillikuu päeval, kui oleksin pidanud lamamistoolil oma raamatute ja päikese ja mõne vihmavarjukesega varustatud maitsva kokteiliga mõnulema, leidsin ma ennast hoopis mägede vahelt parajalt ebameeldiva tuuleta kuumuse käes erinevate vaaraode hauakambreid revideerimas, mis, ütleme ausalt, ei olnud minule, kes ma seinamaalingute tähendust ei teadnud, üldsegi huvitavad. Mida oli ka oodata. Loodetud muumiaid ei näidatud ja midagi muud peale seinamaalingute (mille poolt jutustatavad lood on kahtlemata väga huvitavad, kahju, et polnud sellist giidi, kes oleks osanud tõlkida ja et mul endal vastavaid teadmisi pole) ja paari hauaplaadi vaatamiseks sätitud polnudki. Kuigi, nagu me Laylaga eile minu reisimuljeid lahates otsustasime: me ilmselt pole lihtsalt sellised inimesed, keda aastatuhandete vanused potikillud väga erutaks. Seega oli suhteliselt ükskõik, et seal peale kritselduste ja paari kivikamaka muud polnud. *

Vastupidiselt minu esialgsele arvamusele, et küllap olen mina ainuke, kellel hauakambrite nägemine põlvist nõrgaks ei võta, selgus, et kõik kohaleveetud turistid mõne üksiku erandiga voorisid kohustuslikus korras ühes jorus maa-alustesse kambritesse sisse ja täpselt samasuguses jorus kohe välja tagasi. Nendegi nägudelt peegeldus suhteline tülpimus ning mõningane pettumus. Aga no mis sa hing, ära teed. Loomulikult ei jätku vaimustust kauaks, kui sulle pistetakse nina ette näiteks araabiakeelne tekst, mis näeb küll ilus välja, aga millest sa ühtegi silpi aru ei saa. Noogutad ja ütled, et on jah, väga ilus ja huvitav ning kõnnid edasi järgmise analoogse asjanduse juurde, millest sa sugugi rohkem aru ei saa. Minule oleks täiesti piisanud vaid ühe hauakambri külastamisest, aga ei. Ikka nii palju, kui vähegi võimalik. Nii me siis tatsasime seal koos teiste turistidega kohusetundlikult sisse-välja-sisse-välja, kuulates vahepeal giidi kommentaare. Kogu loo tegi minu jaoks veel ebameeldivamaks asjaolu, et kuna ekskursioonile mineku jaoks pidi tõusma 3.30 öösel, olin ma väljamagamata ja seega mitte just parimas tujus. Mõni võib ju väita, et bussis sai ka mitu tundi magada, aga minu arvates pole see miski uni. Tukkuda niimoodi ebamugavas poolpüstises istumisasendis kahe minuti kaupa... mõttetu.

Küll aga meeldis mulle meie hommikune paus enne igasuguseid templeid, kambreid, mošeesid ja muud, sest peatuskohaks olnud kohviku juures õues oli üsna mitu sümpaatse välimusega koera, kellest ühega ma ka tuttavaks sain. Oli selline tüüpiline kondine Egiptuse kutsu, kes lebas valitsevast palavusest ilmselgelt kurnatuna maja ees varjus. Küsisin kohvikupidajalt tema jaoks vett ja pärast mõningast käte ja häälitsuste abil suhtlemist see mulle ka anti. Koerad, teadagi, Egiptuses just kuigi kõrges hinnas pole ja nagu ma teada sain, pole nad eriti kõrgelt hinnatud ka mõndade riiki külastavate muudest maadest pärit inimeste poolt. Pean silmas järjekorras minu selja taha saabunud saksa paarikest, kes, taibates tükk aega enne kohvikumüüjat, kelle jaoks mul seda kraanivett vaja läheb, nägusid tegema ja ohkima kukkusid. Oh jeesus küll, mingi nõme idaeurooplane küsib mingi näruse koera jaoks vett. Oleks võlukepike, saaks teha nii, et neid kumbagi enam ei eksisteeriks.
Aga koer oli hästi armas. Jõi pool pudelit tühjaks ja vaatas mind sellise pilguga, mille parema meelega ära unustaks. Sealsamas seisid ka beduiini naised oma eeslitega, kellele nad olid pisikesed kitselapsed selja peale seisma sättinud ja kes suurema osa oma elust tõenäoliselt sealsamas üleval veetsidki, kuna 12 tundi hiljem, kui bussiga kohviku juurde tagasi jõudsime, seisid telkidega kaetud naised, nende eeslid ja kitsed ikka veel omadel kohtadel.

Lisaks koertele meeldis mulle selle ekskursiooni juures veel vägavägaväga paadisõit Niilusel, mis, nagu selgus, on täpselt minu "thing". Paadireisist klõpsitud fotode osakaalu järgi otsustades vähemalt küll. Ühelpool ilus roheroheline kallas kohatiste liivaste süvendite ja lopsakate palmidega ning teiselpool uhked jahid ja põnevad paadikesed (okei, ma sinna teiselepoole eriti ei vaadanudki =)
Lõunasöök loendamatute erinevate juurviljadest tehtud hautiste, salatite ja kastmetega oli samuti väga mõnus. Paar lihaga kandikut oli ka, aga siiski - kui palju taimetoitu!!! =)
Natuke naerma ajas see hädise näoga kartušimüüja, kes oli sätitud meie laudade lähedusse oma väljapanekuga istuma, et valged turistid saaksid söömise ajal blingi piielda ja pärast loomulikult ka osta. Kartušipoiss tuli hiljem ka bussi ja kõndis kõik istekohad läbi, et näidata mingit kolmest sümbolist koosnevat bla-bla-bla õnnetoovat ripatsit. Aga eestlane, va ihnuskoi, ei ostnud ikka midagi =P
Üleüldse oli pea igas poes ja tehases, kuhu meid selle ja Hurghada linnaekskuriooni ajal veeti, meie grupil kombeks kõik presentatsioonid kaasa noogutades ära kuulata ja siis mitte midagi või äärmisel juhul paar eset ostes hoonest väljuda. Söögipoed ja fikseeritud hindadega meenekauplused välja arvatud. Nendes edendati Egiptuse majandust päris korralikult. Mina näiteks hullusin pagaritoodete leti ääres, kust ma oleksin heameelega igat küpsetist kaasa ostnud, aga P. ütles lõpuks midagi sellist, et korvi ei mahu rohkem ja eskortis mu kassade juurde =)

Meie P.-ga ostlesime tsipake veel ka hotelli lähedal promenaadi ääres asuvates kauplustes, kus müüdi erinevaid kohalikke teesid, parfüüme ja igast muud põnevat kaupa. Kõike muud peale aroomõlide võis tegelikult ka kaubanduskeskustest leida, aga oma võlu oli muidugi ka tänaval kauplemisel, eriti vist P. jaoks, kes väitis, et tema kaupleb nagu liibanonlane, aga hiljem sai kollast teed ostes ikka niimoodi tünga, et terve õhtu vaikselt hüüatades omaette torises ja järgmisel päeval hotelli vastas pisikest poekest pidavalt kopti kristlaselt nimega Mena n.ö. õige hinnaga teed ostis. Selgituseks siis nii palju, et Mena pakutud alghind oli täpselt sama mis see, mille meie esimeses kohas suure kauplemise ja endi arvates jube kavalad olemisega lõpuks välja rääkisime. Ja Mena ise oli ka päris lahe, hoolimata sellest, et ta näris vahetpidamata lahtise suuga nätsu. Igatahes meeldis tema mulle märksa rohkem kui moslemist Bob, kes esialgu tundus igati normaalne ja tsiviliseeritud, aga kui jutt läks abiellumisele ja naisterahvastele, ajas tema jutt mind nii marru, et P. pidi mind eesti keeles anuv pilk silmis keelitama loobuma plaanist Bobile selgeks teha, kui nõme ta on, et ta kavatseb oma tulevase abikaasa tolle elupäevade lõpuni pisikesse korteripugerikku vangistada. Ilmselt oli P.-d hirmutanud kunagine tööreis Tuneesiasse, kus kuulu järgi näiteks lühikeste rõivastega tänaval liikumine võib kaasa tuua kepihoobid. Igatahes muutus ta ka peatänavalt eemale kohalike elu-olu keskele sattudes ärevaks ja tegi pidevalt ettepanekuid tagasi minna, ise teadmata, millises suunas täpselt see "tagasi" asub. Ma tean, et kaasreisijate üle ei ole ilus nalja teha, aga minul oli küll vahepeal kuri tahtmine teda veel kaugemale ülesküntud kõrvaltänavate ja loetamatute menüüdega räpasevõitu söögikohtade vahele ära eksitada =P
Suuresti tänu P. vastumeelsusele igasuguste räpakate kohtade suhtes jäi meil lähemalt üle vaatamata ka Hurghada kolmas linnajagu ehk see, kus pidavatki suuremalt jaolt vaid kohalikud elama ja turglema. Meie kena giid Maris maalis sellest päev otsa ilma külmikuteta seisva liha, kala ja juurviljade müügikohast küll ka piisavalt eemaletõukava pildi, aga kasvõi korraks oleks ju ikka võinud läbi põigata... Aga vähemalt kaks ülejäänud linnaosa ehk Sakkala ja hotellide rajoon olid minu arvates küll täiesti äravahetamiseni sarnased ja mitte kuigi põnevad. Selle üle olin ma veidike pettunud, sest too teine Egiptuse kuurortlinn, millega ma juba harjunud olen, küll nii üheülbane pole. Hurghada kolm kõige suuremat miinust on järgmised:

• võimatu oli leida kohalikke traditsioonilisi roogasid pakkuvat viisaka väljanägemisega esinduslikku söögikohta. Soolaseid roogi (shish tawouk, jms.) sõime oma hotelli territooriumil asuvates kala- ja rannarestoranides, aga magusaid asju peale supermarketi letil asuvate siirupisse uputatud koogikeste ei leidnudki. Mina oleksin küll tahtnud süüa Om Ali-d või magusat riisipudingut, mida Sharmis igas neljandas kohas pakutakse =(
• veidike kõhe on liikuda mööda peatänavat, kus iga neljas hotell on kas pooleli või pole selle ehitamist üldse alustatudki, nii et kahe ilusa ja valgustatud ehitise vahel mustab tänava kõrval sada meetrit pimendatud ala. Sharmiski on pooleliolevaid ehitisi, aga minu meelest on see seal korraldatud kuidagi nii, et kesklinna südamik on valmis ja sealt ehitatakse väljapoole edasi.
• igavavõitu on kõndida mööda mituteist kilomeetrit ulatuvat tänavat, kus tundub iga paarikümne sammu järel, et "oot-oot, siin me ju juba olime" ehk siis erinevalt Sharmi linnasüdamest, mis koosneb paljudest risti-rästi kulgevatest suurematest ja väiksematest tänavatest, millest üks ei sarnane teisele, on Hurghadas üks pikk tee, mis viib ühest linnajaost teise (vahetades küll vahepeal nime) ja mille äärde on ehitatud kenad hotellid, kohvikud, baarid, restoranid, ööklubid, poed... kõik suhteliselt samasugused. Mina, kes ma igasuguste maamärkide abil üpriski hästi orienteerun, olin sunnitud P.-lt mitu korda küsima, et "see on nüüd SEE mäkdoonalds või?"
• **

Lisaks nägin ma ühe lemmikloomatarbeid müüva poe ees pisikestesse transpordipuuridesse kängitsetud koeri, kes ei näinud seal sugugi õnnelikud välja. Koerad olid sellistest tõugudest, mille esindajaid Egiptuses vabalt jooksmas ei leia, näiteks dalmaatslane. Tähendab - keegi oli neid paljundanud tõenäoliselt just sel eesmärgil, et saaks puuri pista ja turistidele maha parseldada. Oleks siis puuridki normaalses suuruses olnud, vähemalt nii, et looma käpad sellest täies pikkuses välja ei ulatu... Vaevalt, et keegi neile piisavas koguses sööki ja jookigi pakkus. Loodan, et kutsade saatus sealtmaalt alates vaid paremuse poole liikus.

Mida me Hurghadas eneste jaoks toredat leidsime?

Näiteks avastasime endi jaoks söögikoha nimega Bulls, mis on suure tõenäosusega mingi ülemaailmse keti osa nagu ka Sbarro ja KFC. Meile meeldisid sealsed maitsvad ja värsked toidud ja eeskujulik teenindus niiväga, et sõitsime sinna ühel teisel päeval eraldi taksoga kohale ja nautisime veel. Minule meeldis muidugi ka kohviku laudade vahel tiirutav oranžitriibuline kassike (Egiptuse kiisud on, muide, Eesti omadest erineva iseloomuga) ja asjaolu, et seal teenindavad noormehed olid peris kenakesed ;)

Hotell oli väga ilus. Ma ei suudagi otsustada, ka mitte tagantjärele pilte vaadates, kas hotell ja selle ümbrus olid ilusamad päevasel ajal, kui palmid, rannaliiv ja kõik muu oli selgelt näha või öisel ajal tuledesäras. Meie vaatluste kohaselt ei olnud selles hotellis ühtegi tuba, millel poleks olnud merevaadet (normaalset, mitte sellist nagu Kalevipojal reklaamis) ja meie oma rõdult avanev merevaade oli selline et ohohoo. Aga inimene, teadagi, harjub kõigega ja nii pidasime meiegi reisi lõpupoole sellist vaadet juba iseenesestmõistetavaks.

Üks asi, mis kindlasti meelde jääb ja mis oli iseenesest ebameeldiv, kuid antud olukorras veidi naljakaski - hotellikoridorides ringitiirutav tugev tuul. Nimelt olid selle ülemiste korruste lahtised koridorid ehitatud kuidagi nii, et sõna "tuulekoridor" sai minu jaoks uue ja lennuka tähenduse. Aga koridorid ise olid ka väga ilusad, eriti siseõu öisel ajal ja üks teine, pisem siseõu, kus olid veesein ja kaks armsat puidust pinki.

Kolmes hotelli restoranis käisime ka ja halba sööki ei pakutud üheski neist. Kõige meeldejäävam oli vast Itaalia restoran, milles istumine oli omamoodi kummaline kogemus, kuna olime algusest lõpuni ainsad kliendid ja kogu see interjöör ja situatsioon pani mind ennast tundma nagu oleksin üks nendest hetkel tv3-s jooksvast unistuste printsessist rääkivast tõsieluseriaalist osavõtjatest, kes on just kutsutud "rikka, ahvatleva ja ainuõige välismaa mehe" poolt deidile ja nii nad siis istuvad kahekesi seal tühjas restoranis, sest eesti telekanalil pole nii palju raha või oskusi, et adekvaatseid taustanäitlejaid palgata =) Mõnes mõttes oli muidugi tore, et kelner ja kokk vaid meie päralt olid - saime oma näljastele kõhtudele kiiret leevendust. Teisest küljest ei istunud mulle kuidagi see, et suurem osa teenindajaid mind sujuvalt madamiks on otsustanud kutsuma hakata. Ei tea, kas oli asi selles, et P. mu kõrval oli kahtlaselt abikaasa näoga või hoopis minu enda näos kui kortsudevastaste kreemide tulevases lõuendis, igatahes naeratasid kõik uksehoidjatest kokteilitoojateni välja ja muudkui ma`am-itasid. Mina kiristasin hambaid ja lubasin endale, et järgmisel reisil on women-only või siis vähemalt peavad tütarlapsed olema ülekaalus, et teenindajatel oleks alust meid õigete nimedega nimetada.

Bassein. Bassein oli muidugi hitt. Ma ei ole päris kindel, kas seda parasjagu köeti või mitte, aga paaril päeval oli vesi selles küll piisavalt mittekülm, et mina oleksin vabalt võinud ülekere korraks sisse laskuda. Asi seegi. Ülejäänud päevadel oli seal kahjuks nii külm, et mõned meie lähedal pesitsevad venelannad, keda nende juba eelnevalt vees ärakäinud kaaslased suure hooga vette hüppama meelitasid, karjusid lamamistoolidel peenikest naeru pidavatele kaaslastele basseinist, et "Saanja, ubjuuuuu!" ja "Naastja, ubjuuu!" P. mulle õnneks sellist trikki ei korraldanud, sest ta teadis vist liigagi hästi, et jääkülma vette sattudes oleksin mina, erinevalt venelannadest, oma kurjakuulutava lubaduse ka täide viinud =)

Basseini ümber, lähedal ja ka mere ääres oli palju vabu kohti. Erinevalt meie eelmise kevade Sharmi-reisist tundus see basseiniäärne esimesel hommikul tõesti nagu välja surnud. Vähemalt pooled toolid-varjud olid vabad, poeta ennast kuhu hing ihaldab. Alguses tekkis natuke tühja trollibussi efekt küll - et kui on nõnna palju vabu kohti, siis on pea kohe laiali otsas ja ei oska kuidagi valida. Lõpuks kui P. oli juba kolmandat korda käed jõuetult rippu vajuda lasknud ja poolihääli karjatanud, et "goddammit, decide, woman!", valisin ma kõige mõnusama peesitamispaiga välja ja päevitasin hoolega, süvenenult =)

Ja see soe ja see päike! Ahhhhhhhh. Kui ikka juuksed ja küüned topeltkiirusel kasvama hakkavad ning haige (viimaste uuringute kohaselt luuturse ja patella kõhrekahjustusega) põlv päev-päevalt paremaks muutuvad, siis ega muud ei oskagi kosta. Kunagi, kui ma kuu aega järjest Egiptuses veetsin, läksid mu juuksed ja nahk täitsa siidiseks, seega ma tegelikult teadsin, et päike ruulib täiega, lihtsalt siin sombuses Eestis suudab sellise asja ülejäänud 348-l päeval ära unustada =)))

Nagu eelpool mainitud, pakkus mulle päevitamise ajal seltsi Lipstick Jungle, mida ma paar kuud tagasi Eestis alustasin, kuid mille lugemine igasuguste muude põnevate tegemiste kõrval soiku oli jäänud. Ütleme nii, et nüüd ma tahan seda seriaali ka näha, sest raamat oli tõesti hea!

Minu Hispaaniaga alustasin viimasel biitšupäeval ja lugesin lennujaamas ja lennukis edasi. Võibolla sellepärast, et see raamat on minu emakeeles ja mulle kohutavalt meeldib eestikeelseid raamatuid lugeda (mitte et ma paarist muust keelest samuti aru ei saaks), võibolla sellepärast, et preili - nüüdseks vast juba ametlikult proua (raamatus jäi see lahtiseks) - Penu kirjutab sujuvalt ja humoorikalt, igatahes haaras mind midagi, mida võib vist kergekujuliseks sõltuvuseks nimetada ja nii ma seal lennujaamas check-in-i sabas, nina raamatus seisingi. Aga see sõltuvus ei tabanud ainult mind - ka P. sattus Minu Hispaania lummusesse kohe, kui olin talle lõigukest ühest peatükist lugeda andnud. Ja nii juhtuski, et kui mina lennukis rampväsinuna magama jäin, luges P. edasi ja kui ma siis lõpuks üles ärkasin ja selgus, et meil on järjed erinevatel lehekülgedel ja ma oma raamatut tagasi nõudsin, tekkis sellest suuuuuuuuuuur tüli, mille jooksul P. suutis mind süüdistada ebahumaansuses (sest temal oli vaid paarkümmend lehekülge lõpuni jäänud) ja mina teda isekuses (see oli ju lõppude lõpuks siiski minu raamat, mille mina kaasa tassisin ja temal oli pealegi tema oma diskreetse matemaatika õpik, mida ta oleks võinud lugeda). Pärast häälekaid väljaütlemisi ja sajatusi lõppes asi siiski nii, et P. sai raamatu enda kätte tagasi ja luges selle lõpuni. Pagasilindi ääres seistes, taksot oodates, jne. Nina raamatus, omaette maailmas, nohisedes, nagu minagi ennist. Vot milleni võib viia üks hea raamat.

Pärast seda, kui P. mind seal Bobi poes "mittesoovitavatest teemadest" vaikima oli keelitanud ja see alandus kogu maailma naiste eest, kes, uskuge mind, vaba valiku korral EI riietaks end palava ilma korral paksudesse hõlstidesse, minus kõik need õhtud vaikselt ja varjatult edasi elas, oli tõeliselt meeliülendav lugeda, et peale minu on veel keegi nii mõnegi kaaskodaniku arvates ilmselt naiivitar, kes usub, et kasvõi paari plakatiga annab midagi ära teha ja peabki midagi ära tegema, kui kõne all nii olulised teemad nagu näiteks abort, mille puhul, lubage uskuda, meessoo esindajad tänavatele protesteerima ei tule. Isegi mitte nii absurdete seaduste korral nagu Hispaanias.

Mainimata ei saa jätta ka raamatu kaant, mis oli väga ilus, täpselt sobivate värvidega ja seadis vähemalt minu puhul tooni tervele lugemisele. Ja kujundus oli ka väga mõnus. Või kuidas seda nimetataksegi, kui tähed on täpselt õige suurusega, lõigud õigete vahedega, peatükk algab õigest kohast ja teksti äär on lehekülje äärest piisaval kaugusel? Küljendus?

Ütleme nii, et selle reisi juures kõige rohkem rahul olingi ma vist oma lugemismaterjalidega =)

Lipstick Jungle-it saab minu käest, kui kellelgi soovi ja Minu Hispaaniat Laylalt =)

Ongi kõik selleks korraks.

Ms. Band

* Siinkohal peaksin siiski mainima, et ühes templis nähtud vahed seinas avaldasid mullegi muljet - nimelt olid need ülitäpsete arvutuste kohaselt ehitatud nii, et päikesevalgus paistis peenikestest vahedest sisse täpselt nende hiiglasuurtele sammastele kraabitud riitusi kujutavate joonistuste peale, mida oli just sel aastaajal, sel kuul, sel nädalal ja päeval vaja tolles konkreetses templis teostada. Ja asjaolu, et obeliske ja/või mingeid muid jurakaid mitmekümnemeetrisi sambaid toodi kohale ühes tükis ja pandi püsti ka, oli samuti imestamapanev. Enne kristust siis ja P. kribib kommentaaridesse kivikolakate raskuse jah aitäh palun =)

** Tegelikult oleks muljetamise eesmärgil pidanud kirjutama vist ka sellest ära venestatud Tuhande ja ühe öö show-st, mille meie jaoks poole show pealt sisse vajunud ja kujuteldamatut lärmi teinud kasvatamatud, igasuguse viisakuseta ja nahhaalselt ülbed slaavi rahvuse esindajad ära rikkusid, aga austusest oma toredatest venelastest sõprade ees ma seda intsidenti siin pikemalt ei lahka.