Suvilasse minek

Viimased neli korda vähemalt, kui seal käinud olen, olen iga kord pühalikult vandunud, et sellesse riiki mina enam turismireisile ei lähe. Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga nagu Layla kunagi ammu-ammu meie esimesel ühisel Egiptuse-reisil ütles: eestlane ei ole nii rikas, et ühte kohta mitu korda külastada. Niipalju sellest siis välja ongi tulnud, et täpselt aasta tagasi käisime ja laupäeval läheme jälle =)

Seekordset reisi oleme tegelikult juba ligi pool aastat oodanud, sest planeerimine ja sättimine võttis aega (pluss reisikompanii oli ka kõike muud kui oma tööd kärmelt korraldav). Selline ootamine jõuab vahepeal juba tüütuks muutuda ja ära kurnata. Kaua sa, hing, ikka jaksad üht reisikest oodata? Igatahes on mul hää meel, et see bassu ääres pikutamise nädal nüüd lõpuks kohekohe pihta hakkab ja vastuseks kõikidele, kes minult aeg-ajalt uurivad, et kas ma kogu selle egiptustamise peale tõesti ikka veel pole püramiide näinud, luban, et kui mu vigane jalg vähegi võimaldab, siis käime seekord hoopis mõnes muus lähemalasuvas templis ära, kuhu ma saan seina sisse "Vasja bõl zdes" kraapida =P
Aga no sorri, ma tõepoolest ei viitsi minna Hurghadasse selleks, et loksuda 6 tundi bussis Kairosse, siblida nagu hullunud kana giidi järel kümnesse erinevasse kohta, kust peab ajanappuse tõttu põhimõtteliselt läbi jooksma ja seejärel 36 tunni pärast laiba kombel uuesti 6 tundi bussiga tagasi kuurortlinna sõita. Kunagi, kui ma olen vana ja väärikas, läheme ehk Agatha Christie kombel Niiluse kruiisile, rendime oma laevukese ja küll siis jõuab omas tempos neid püramiidegi kaeda. Kui peaks isu olema tekkinud selleks ajaks. Sest eelmisel korral Kairos olles leidsime me küll huvitavamaid vaatamisväärsusi...

Kõige suurema põnevusega ootan ma hommikusööke. Tahaks kellegagi kihla vedada, kas üks mees hakkab hommikusöögilauas virisema, et "miks siin kõik asjad saiast tehtud on?" või mitte =) Ööbime seekord ühes uhkes viietärnikas, nii et ootused on kõrged, aga nagu ajalugu on näidanud, siis fotode peal on võimalik asju hoopis ilusamate/koledamatena näidata, kui nad tegelikult on ning tärnid ei garanteeri alati soovidele vastavat toitlustamist. Eriti sellistes riikides, kus saepuru ülejäägid hommikusöögiks edukalt ära kasutatakse ;)

Aga jahh. Ma juba kujutan ette, kuidas ma liipan toidusaali, otsin kõikidele asjadele strateegiliselt kõige lähedamal asuvat lauda (sest mu jalg on sutsu kummaliseks hakanud viimastel päevadel ja ma eelistan kõndimisele mittekõndimist) ning krõbistan hommikusöögi kõrvale terve tabletikarbitäie ravimeid nagu Saksa pensionär =)

Tänasest kuni kohalejõudmiseni kavatsen hoida pöidlaid pihus, et köetav bassein ikka köetud oleks. Ehk saan minagi kui legendaarne külmavares korra aastas ujuma.

Kinomaja lastelaupäevakud

Kõik, kes tahavad oma laste või väiksemate õdede-vendadega kinos multikaid vaatamas käia, aga Plaza piletihinnad ei meeldi, võiksid mõelda Kinomaja laupäevaste lastehommikute peale. Pilet 25 krooni, saal puhas ja korralik, keegi ei näri ega nätsuta ega lurista kõrval. Sel kuul näidatakse seal Heino Parsi nukufilme. Me eelmisel laupäeval käisime ja oli täitsa lustlik ettevõtmine. Kunksmoor ja kapten Trumm ei tundunud küll nüüd, vanemana vaadates enam nii hirmus, aga tolle paharetist poisi seiklused, kes oma õpikus planeetide pildid ära sodis ja siis pärast äärepealt avakosmosesse tiirlema oleks jäänud, tekitasid ikka veel kõhedust.
Pärast filmi saab oma kinopiletitega pannkooke sööma minna ja puha. Meie käisime küll Elevandis, misjärel ma taas kord tõdema pidin, et India toit ei ole ikka minu rida. Aga nohh, maitseid on erinevaid. Ja klassiõdesid oli ka ilmatuma tore üle tüki aja näha.

Ma lihtsalt pean oma rõõmu jagama. Leidsin Selverist nädala lõpus ühe kevadiselt erksates toonides ümbrispaberiga karbi, kus sees olid vabapidamisega kanade munetud munad =)
Tootjaks, kui ma ei eksi, toosama Eesti firma, kes valmistab värsket pastat.

Mina, kes ma iga kord munaleti ääres nõutul ilmel erinevaid kartongist karpe uurin ja omaette torisen, et miks need kanad kõik puurides peavad olema ja et mis mõtet on siis üldse munakarpidele mingit märgistussüsteemi välja töötada, kui kõik munejad kanad niikuinii puurides elavad, ei suutnud muidugi oma õnne uskuda. Lõpuks ometi siis. Ja neil on lisaks rõõmsate kanade munadele veel ökomunad ka! =D

Ah või suisa ametlikult ja USA eeskujul.

http://getactive.peta.org/campaign/bolivia_military?c=weekly_enews

Miks ma ei taha, et mu korterinaaber uude korterisse kolides omale nahkkattega diivani soetab ehk kolm videot, mida võiks kasvõi meeldetuletuseks vaadata:

http://www.peta.org/content/standalone/StolenForFashion/default.aspx?c=weekly_enews

Ajaviiteks ja kõhutäiteks

Pühapäeval käisime Rootsi ja Ingeri bastionide käikudes ekskursioonil. Oli päris huvitav isegi minule kui gümnaasiumis põhjaliku country study tunni läbinule, seda enam, et tundidele järgnenud arvestusliku läbi linna giiditamise jooksul me maa alla ei sattunud. Kõnealuseid ekskursioone korraldab Kiek in de Kök-i muuseum ja lähemat inffi selle kohta saab siit: http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=258

Teine asi, mida kiita tahaks on Tiina pizza. Oleme seda pizzat nüüd paar korda söönud ja see teeb silmad ette igasugustele Reinu ja Peetri ja misiganes muudele pizzadele. Ühe korra sõime Mustamäe teel asuvas putkas kohapeal ka. Putkast endast midagi erilist loota ei maksa, oli selline koduse sisustusega ja õhus oli miski kummaline lõhn. Aga teenindaja see-eest oli üle ootuste meeldiv. Ei tea, kas asi on märtsikuus, et kõik teenindajad viimasel ajal niiväga püüavad...?
Tiina pizza kohta saab rohkem inffi siit: http://www.tiinapizza.ee/

Eile õhtul laenutasime filmi. Filmi, mille vaatamise peale ma muidu ealeski ei mõtleks, aga tolle DVD ümbrise mõlemal poolel olid fotod... noohh, kas arvate ära, millisest loomast? Miniseast loomulikult.

Film ise oli igav, mõne naljaka kohaga. Need kohad, kus siga üles astus, olid muide kõik naljakad, peamiselt tänu sellele, et põrsik oli kõnealuse filmi kõige asjalikum näitleja, seega ma jätaksin nimetatud lõigud üldarvestusest kõrvale. Samas ma pakun, et 8-14-aastastele võiks see muuvi ka ilma röhitsejat sisaldavate lõikudeta täitsa meeldida.
Seevastu soundtrack oli üllatavalt hea ja tuletas meelde päris mitu vana kaasahaaravat lugu, mida võiks hankida ja uuesti kuulata. Üks uuemat sorti tähelepanuväärne muusikapala oli ka (täpsemini küll Frankie Smith-i 80-ndatest pärineva loo uuestisünd Raven-Symoné-i esituses), mis võttis puusa nõksuma ja kui põlv ikka veel haige poleks, oleks ka jala tatsuma võtnud. Superhea näide sellest, kuidas heast vanast asjast teha veel parem uus asi ilma algupärast head lörtsimata. Link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=zZlehGXpW6I

Aga tagasi filmis üles astuva minisea juurde - kui välja arvata paar eriefekti (ma vaatasin pärast üksi isegi Võtteplatsi-lisa ära selleks, et teada saada, kuidas panna siga saltosid viskama), oli too põss tõepoolest andekas (jah, ma aiman, et ta tegelikult ei mänginud filmis malet, vaid nihutas nuppe käskluse peale) ja äärmiselt nunnu. Minusugustele seafanaatikutele võiks sellest filmist teha mingi cut-paste variandi. Siga nimega Albert oli tõepoolest priima!

Juhul, kui teil on kodus kooliealisi lapsi, kes subtiitreid lugeda mõistavad ja on vaja nendega koos mõnd filmi vaadata, siis Pöörane teekond ülikooli ehk College Road Trip on selleks täiesti paslik.

Toidulisandid, jeei

Nädalavahetus oli niivõrd mitmeid vahvaid-lõbusaid-lahedaid tegevusi täis pikitud, et ei jaksagi neist kõigist siin pikemalt pajatada. Eraldi välja tuua tasuks vast ehk kosmopolitääni autode-teemalist seminar-koosviibimist, kus Layla võitis nädalaks uue Nissani (me vist juba teame, kuhu me sellega sõidame ;));
õhtusööki Peppersackis Assüüria gängsteritega (jah, justnimelt Assüüria =)) ) ja minu ilmselget võimetust kontsentreeruda ignoreerimisele (nii jutu, kui selle, kui keegi süstemaatiliselt vastu selgroogu toksib);
pühapäevahommikust meeleolukat salvestust;
pärastlõunast päikselist ja samas eelnenud magamata öödest tulenevalt suhteliselt unist olemist Üksikus Rüütlis (väga sümpaatne sisekujundus, samas väga ebasümpaatne teenindus. Õnneks olid mu kaaslased armsad ja lõbusad, peale ühe, kes jätab parasjagu suitsetamist maha =) ja sellele järgnenud minijalutuskäiku Kurna külavaheteel
ning õhtut läbi aegade parima teleseriaali dvd-kogumikuga (jah, tänu P-le on mul nüüd Seksi ja linna kõikide hooaegade kõikide osade eksklusiivkogumik ja film ka, luban õnnitleda).

Päike ja sellest tulenev automaatne hea tuju tekitas nädalavahetusel ka üpris mitu korda tantsuisu. Mida ma ka reflektoorselt kohemaid teha tahtsin, ent pidin iga kord veenduma, et selle põlvega ei tantsi ma eriti midagi. Ja et kui enne energilisemaid samme oli veel enam-vähem, siis pärast oli kehvem, seega andsin alla ja helistasin lõpuks arstile. Täna käisin kabinetis ära ka ja tulin tulema tablettide retsepti, salvi, sidemete ja vabastusega trennist. Ja nüüd istun siin, närin järgmised kakskümmend päeva rõõmsalt neid tablasid ja loodan, et see põlvejama ükskord ka lõpeb.

Siit moraal: alati ei maksa kangelast mängida ning arstid selleks ongi, et inimesi sirgeks väänata ja valu ära võtta.

Ah ja siis pisikeses kirjas see ka veel, et ärge sõitke linoleumiga järsust mäest alla. Gripihooajal perearstidel muudki teha, kui teile tee peale ette jäänud puid ja põõsaid jäsemetest välja nokkida.
Ja siis veelgi pisemas kirjas: aga paganas, see oli ikka uskumatult lõbus... =))

Käisime eile Kosmoses The Yes Man-i vaatamas ja kuigi ma viimased 13 aastat omale Jim Carrey-vabad olin teinud (see näoväänamine lihtsalt ühel hetkel ei avaldanud enam muljet), oli The Yes Man harukordselt naljakas. Ma naersin mitu korda valjul häälel ja itsitasin pidevalt. Ja terve ülejäänud saal naeris ja itsitas koos minuga. Nii et kui kellelgi on lõbusat tuju tarvis, siis nad peaksid seda seal veel näitama natuke aega. Süžee oli samuti huvitav, käänakutega.

Filmi idee meenutas mulle muidugi kohe Layla kunagist lauset-põhimõtet (mida me ka jupp aega siivsalt järgisime): "kui kutsutakse, siis tuleb minna", mis vähemalt minu praeguse enam-vähem kindlapiirilise ja turvalise elu kõrval tundub taas kord vägagi ahvatlev (aga kuna ma olen tollest sünnipäeva linoleumitamisest endiselt natuke invaliid, siis ma päris igalepoole veel ei kipu). Olen kindel, et veerand, kui mitte rohkem, saalis istujatest pidasid filmi lõppedes jah-teooria katsetamise plaane.

Õhtu nael oli muidugi see, kui ma autoga trepist (loe: "astmetest", siis ei tundu nii õudne) alla sõitsin. See ei olnud jah-teooria katsetamise algus. Lihtsalt minu ülioptimistliku vaatenurga tõttu juhtus nii. Ups. Vähemalt oli lõbus.

Sõbralik Carry otsib kodu...


http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=ads.item&id=84928


Taas kord läksid mõtted kõikidele maailmas "üle" olevatele lemmikloomadele ja lastele ning rumalatele inimestele, kes neid vastutustundetult juurde toodavad.