Ükski muu tegevus pole nii rahuldustpakkuv, kui näruste, alatute inimeste eemaldamine oma tutvusringkonnast. Jah, nad on olnud valdav enamus minu elust mu sõbrad ning mina oma ääretus naiivsuses olen arvanud isegi, et head sõbrad. Ühel ilusal hetkel tunned aga, et midagi sooja niriseb mööda selga alla ja peegli ette kõndides avastad omal noa seljast. Ehmatus, shokk, pettumus. Rahulolu. Rõõm. Heameel. Selle üle, et tean nüüd lõpuks, kellega tegemist ning et mul on edaspidi võimalus nendest inimestest hoiduda.

Ausõna, ma siiralt kardan, et halvad iseloomuomadused nakkavad. Kui mu ema ühel päeval kuulutas, et tema vaatab edaspidi mehi ainult rahakoti järgi, siis halvas mind hirm selle ees, et muutun ise samasuguseks. Ja kui ma saan kuulma sellest, et mu eluaegne klassiõde ja sõbranna on tasahilju mu meest nillinud, siis andke andeks, aga selle asemel, et arveid klaarima minna, tekib minul küll tahtmine võimalikult kaugele pageda. Sest birds of a feather flock together ja mina ei taha olla selliste inimestega ühes parves.

Üle mõistuse uskumatu.
Ja samas mitte midagi võimatut. Nendest inimestest lahti öeldes ei pilguta ma isegi silma. Observe me doing it.