Ükski muu tegevus pole nii rahuldustpakkuv, kui näruste, alatute inimeste eemaldamine oma tutvusringkonnast. Jah, nad on olnud valdav enamus minu elust mu sõbrad ning mina oma ääretus naiivsuses olen arvanud isegi, et head sõbrad. Ühel ilusal hetkel tunned aga, et midagi sooja niriseb mööda selga alla ja peegli ette kõndides avastad omal noa seljast. Ehmatus, shokk, pettumus. Rahulolu. Rõõm. Heameel. Selle üle, et tean nüüd lõpuks, kellega tegemist ning et mul on edaspidi võimalus nendest inimestest hoiduda.

Ausõna, ma siiralt kardan, et halvad iseloomuomadused nakkavad. Kui mu ema ühel päeval kuulutas, et tema vaatab edaspidi mehi ainult rahakoti järgi, siis halvas mind hirm selle ees, et muutun ise samasuguseks. Ja kui ma saan kuulma sellest, et mu eluaegne klassiõde ja sõbranna on tasahilju mu meest nillinud, siis andke andeks, aga selle asemel, et arveid klaarima minna, tekib minul küll tahtmine võimalikult kaugele pageda. Sest birds of a feather flock together ja mina ei taha olla selliste inimestega ühes parves.

Üle mõistuse uskumatu.
Ja samas mitte midagi võimatut. Nendest inimestest lahti öeldes ei pilguta ma isegi silma. Observe me doing it.

Temake arvab, et laste adopteerimine on üllas tegu; Tema ütleb jäise EI igasugusele võõraste laste kasvatamisele. Temake arvab, et lemmikloom võib olla midagi enamat kui lihtsalt lemmikloom; Tema sätestab, et ei soovi oma majas ühtegi looma läbustamas näha. Temake arvab, et oma kodus sõpru vastu võtta on puhas lust ja rõõm; Tema on kindlal veendumusel, et kodu on kindlus ja sinna pole ühelgi võõral kunagi midagi asja. Temake arvab, et inimesed tänaval, kohvikus ja lennujaamas jälgivad neid, kuna nad on lihtsalt loomu poolest uudishimulikud; Tema kärgib, et inimesed on hämmastavalt jultunud, et niimoodi vahtida julgevad. Idüll missugune...

See SIIRAS RÕÕM meesterahva näol hetkel, mil ta avastab, et tema tüdruksõber kasutab sama pesupulbrit, mida tema emagi....


Õõvastav suisa, ma ütleks.

Ja mina, rumal inimene, arvasin, et Politseiakadeemial on 20 osa. Sest telkust koguaeg reklaamib. Eilsel peol üks inimene valgustas mind ja ütles, et on kõigest mõned osad. Sellisel juhul peab see tõesti midagi tõsiselt head olema & mina olen tott, et varem vaadanud pole. Järgmisel korral, kui reklaami näen, panen märkmikusse kirja.

Olles proovinud kõiki Maakera tooteid, olin kindlal veendumusel, et kõik selle firma jõupingutused on läinud ägeda reklaami väljanuputamisele. Eile avastasin poest ühe Maakera roa, mida ma varem söönud polnud. San Remo risotto. Olgu peale - risottot ikka ju ei anna peesse keerata, eksole? Ja mul oligi õigus! =) Issas, kuidas mulle meeldib poest häid toite avastada!! =D Soovitused ühelt tüdrukult ja ühelt pisikeselt notsult ka.

Tere! Tänaseks teemaks on taksondus. Alustuseks illustreeriv näide:
Reede öö, kell 01.30. Seega päris külm õues juba, nii miinus 3 kraadi. Toast sai takso tellitud, öeldi, et saabub kohale 8 minutiga. Viie minuti pärast siirdusin õue, taksot veel polnud, aga sellest polnud midagi, sest 8 minutit polnud ju veel täis. Veerand tunni pärast otsustasin, et olen juba küllalt oodanud ja otsustasin taksofirmasse helistada. Järgnes järgmine dialoog:
-"Tere, tellisin Seebi 32 takso 20 minutit tagasi, aga seda pole ikka veel, kuigi öeldi, et tuleb 8 minutiga."
-"Oodake üks moment."
.....

-"Taksojuht võttis teise kliendi peale. Kas te tahate, et me saadame teile teise takso?"

???????
(Otse loomulikult ma ei soovi teist taksot, väljas külma käes hakkas mulle nii väga meeldima, et ma plaanin siin nüüd terve öö veeta.)

-"Jah, oleks kena küll. Kuidas see niimoodi juhtus siis, et ta teise kliendi võttis?"
-"Lihtsalt võttis teise kliendi. Teie uus takso saabub kolme minutiga."

Ootuspäraselt minu uus takso EI saabunud kolme minutiga, vaid kaheksa minutiga. Te võite ju mõelda, et mis vahet seal on, kas kolm või kaheksa, kuid viis minutit võivad olla väga häirivad, kui sa pead neid veetma öösel õues külma käes jalalt jalale tammudes pärast seda, kui oled täpselt samamoodi juba eelnenud pool tundi veetnud.

Aga tagasi põhilise juurde: MISMÕTTES VÕTTIS TEISE KLIENDI????
Kui taksojuht otsustab kusagilt suvalise nurga pealt mingi suvalise inimese peale võtta samal ajal, kui ta peaks sõitma hoopis mingile konkreetsele aadressile, et seal oma tellimust täita, siis kõigi ootuste kohaselt ta annab sellest dispetsherile teada. Ja too omakorda helistab minule ja ütleb, et sorri, djuud, sinu taksojuht eelistas sulle kedagi teist. Aga mitte nii, et mina külmetan omal sõrmed siniseks, oodates taksojuhti, kellel ei olegi üldse plaanis mulle järele tulla.
Kõige tipuks kasseeris taksojuht minult 50 eeku, mis on siis põhimõtteliselt viieminutilise taksosõidu eest Seebi tänavalt (Tondi Selveri läheduses) Sõpruse puiesteele (Hyper Rimi kõrvale). Liiga kallis! Ühe teise taksofirmaga olen 70 eegiga Lasnamäelt sinnasamma Hyper Rimi juurde sõitnud. Ja viieminutilise hilinemise peale sain tasuta taksosõidu.
Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et mulle järele saadetud taksojuht haises (võibolla oli tegemist hoopis haisva taksoga) ja mõmises koguaeg midagi vastuseks.
Ja et kogu loole punkt panna, ütlen ka ära selle taksofirma nime, et teie ei peaks kunagi midagi sarnast läbi elama. Jätke see endale meelde: EESTIMAA TAKSO.

Ah jaa, varasemast kogemusest sama firmaga tuli meelde, et nende taksojuhid ei tunne ka Tallinna tänavaid ja kui sa just ise väga täpselt ei tea, kustkohast keerama peab või kus kandis sinu poolt soovitud tänav/hoone üldse asub, siis pead olema suht kopsaka rahakotiga, sest igast ringitiirutamised ja vales suunas sõitmised maksad kinni loomulikult sina kui klient. Õnneks teevad nad vahet Mustamäel ja Lasnamäel. Mitte et minul sellest midagi kasu oleks, sest selle firma teenuseid ma reedest alates enam ei kasuta.

...ja tänase õhtu tähtsündmus oli muidugi Minu oivaline lahutus Ülle Kaljustega peaosas. Kui etenduse jooksul kordagi pähe sellist mõtet ei tule, et "siin ma nüüd siis istun ja vaatan seda näidendit", on järelikult tegemist väga hea lavastusega. Hea tuju garanteerib kindlalt ja seda õnneks mitte labaselt või odavalt. Nii hea etendus, et pani mõne inimese lausa pisaraid valama. Soe soovitus.

Mul tekkis eile hilisõhtul tänaval kõndides selline küsimus, et kas miinuskraadide käes palja kõhuga õues ringi liikumine on mingisugune uus viljastumisvastane meetod või? Kõigile on ju teada, et külma käes ei tohi palja nabaga ringi tõmmelda ja ometi suur hulk tütarlapsi teeb seda siiski. Tervislik või mitte, aga nii jääb ju haigeks, issand jumal. Külmetate oma munasarjad ära, rumalad loomad!

Tänase päeva hämming saabus aga baaris veedetud lõunapausil kõrvaltlauast kuuldud vestluse peale.
Tibi nr. 1: "Huvitav, kas seda ka süüakse?" (silmanurgast piiludes märkasin, et keerutab kahvli otsas taldrikule lisatud maitsetaime tilli)
Tibi nr. 2: "Ikka, see annab nii hea värske maitse."
Tibi nr. 1: "Aga palju see kaloreid ka annab?"

No comments.

Jah, ma olen püstihull. Igaühe, kes oma mehele ligi tuhande krooni eest lilli tellib, võib ametlikult hullumeelseks tunnistada.
Tsiteerides teistpoolt: "You ARE a little bit crazy, YES?"

-Mis on Tallinna Loomaaia vapiloom?
-Mati Kaal


Muaahhaaaahaaaaa... =D

Eile õhtul veendusin taas kord, kui funktsionaalne muusikastiil on drum & bass. Selle asemel, et järjekordne tass teed juua või telekast Kiirabihaigla järgmist osa vaadata, otsustasin veic lihaseid treenida. House on lahe ja ma tõesti tulihingeliselt armastan seda muusikastiili, aga katsu sa selle saatel 2000 kõhulihast vehkida! Drum & bass töötab palju etemini. Selle asemel, et treeningsaalides lahjat vene diskot mängida, peakski ehk hoopis midagi karmimat peale panema. Nõrgaverelised ehmataks see muidugi minema, aga nõrgaverelised ei teeks ka popphittide saatel 2000 kõhulihast jutti =P

Tänase blogi teema on õppesõiduõpetajad. Täpsemalt üks neist.
Enne Niguliste Autokooli Raivo juurde siirdumist on mind rooli taga õpetada püüdnud üks pervert ja üks närvihaige (kui keegi teada tahab, millistes koolides nendega kokku võib puutuda, võite minuga kontakteeruda). Ausalt - mulle tundub, et oskasin enne rooli taha istumist rohkem, kui nende tüüpidega juurde õppisin. Aga Raivoga läheb kõik ilusasti. Ta ei möirga rooli taga, ei mõnita ega tee - hoidku jumal selle eest - vastikult kahemõttelisi vahemärkusi. Selle asemel, et oma võimu näidata, ta hoopis õpetab ja suunab rahulikult, seletab vigu lahti nagu kaheaastasele ja on üldse igati arusaaja.
Kui kõik õpetajad maailmas oleksid sellised nagu Raivo, poleks sellist terminit nagu "koolistress" olemas. Lapsed ei tahakski siis enam koolist ära minna =D And the world would be a better place... Saada meile rohkem Raivosid, Jumal! =D

Välismaiste netilehekülgede abil ise endale diagnoosi panna polegi nii keeruline. Täna sain näiteks pisukese lugemise tulemusena teada, et kannatan sellise häire all, mille nimetus inglismannide keeles kõlab Seasonal Affective Disorder. Lühidalt öelduna tähendab see seda, et sügis-talv perioodil muutub inimene rohkemal või vähemal määral depressiivseks ja kevad-suvi perioodil jälle rõõmsameelseks. Põhjuseks lihtlabane päikesevalguse puudus. Kui päris aus olla, siis mulle tundub, et vähemalt pooled inimesed minu töökohas kannatavad samuti selle häire all. Nii et ma pole oma murega üksi. Jeei.

Ma väga loodan, et Jumal käib vahetevahel netiblogisid lugemas, sest mul oleks talle üks SUUR-SUUR AITÜMA edastada =D

Tütrele panen nimeks Poscha. Poscha on tegelane Martini uuest reklaamist. Ta on riietatud valgesse karusnahka ja tekitab palju furoori. Poschal on kindlasti mätshivates värvitoonides küünelakk, põlvikud ja hambaniidikarp. Reklaamist seda küll näha pole, aga ta tundub olevat täpselt sedasorti tütarlaps.
Ja tõesti - mis on viga toon-toonis sokkidel ja hambapastal? Põhiline, et kõik sind nähes erinevatest emotsioonidest saadetuna su nime hüüataksid. Poscha! Poscha?? POSCHA??!!!

Üks mu kursaõde kuulutas eilse ilma puhul, et see olevat tema lemmik. Minu vihase ja nördimust täis pärimise peale, et miks küll ometi, vastas ta lihtsalt, et kui järgmised viis kuud niikuinii sellised on, siis pole ju mõtet end masendada pideva virisemisega. Parem püüda end uskuma panna, et see on tõepoolest sinu lemmikilm.

Niisiis. Tänasest kuni märtsi lõpuni on minu lemmikilm lörts. Soovitan soojalt teilegi! Palju lihtsam elada...

Tänane hommik oli taas kord üks eneseavastuslikest. Sain teada, et minu jaoks on maailmas midagi veel vastikumat ja jälestusväärsemat kui lumi ja külm üheskoos. See on LÖRTS. Väga asjakohane nimi on pandud asjale. LÖRTS. Kõlab nagu LÖRTS.
Ma ei usu enam eriti Jumalasse. Tehke silmad lahti ja vaadake, mis väljas toimub! Böka.

Kas see, et ma olen viimasel ajal hakanud vaikselt Jumalat uskuma, tähendab, et ma olen lootust kaotamas või et mul on veel lootust?

Viimastel päevadel on mõned teist pärinud, miks ma pole oma blogi täiendanud. Ei, ma ei vaevle loomeinimese madalseisus ega kannata ka depressiooni all (ptüi-ptüi-ptüi). Põhjus vägagi proosaline - mul pole lihtsalt olnud midagi, millest kirjutada. Ei midagi pakilist meelel ega keelel. Ja kuna ma tühje sõnu ei armasta, leidsin ka, et pole mõtet siin niisama tühjast-tähjast pajatada.

Täna aga on mul midagi öelda. On üks asi, mis mind kurvastab. Mul on kahju sellest, et inimesed ei oska minevikul minna lasta. Ei enese ega teiste omal. Me peaksime aru saama, et kui mõnede asjadega oleme over & done with, siis tasuks need sinnapaika jätta ja mitte enam surkima minna. Elus on palju uut ja huvitavat - milleks vedada endaga kaasas mineviku taaka? Samamoodi peaksime olema võimelised laskma kaaskodanikel oma eluga edasi minna ja mitte heitma neile järjekindlalt ette nende vigu või möödalaskmisi minevikust. See nõuab vahest ehk liigagi tohutut suuremeelsust, sest eelkõige peame siis ise endid ümber kasvatama (püüdes harjuda oma kaaslaste uue identiteedi, tahtmiste või mõttemaailmaga), kuid meeles peaks pidama asjaolu, et sellist suuremeelsust mitte väljendades võime need inimesed kaotada.

Nagu heale õpetajale kohane, lisan teooria osale kohustusliku praktilise poole ehk näite elust enesest:
Kallid sõbrad ja tuttavad! Üritage üle olla minu mineviku mustritest ja käitumismallidest ning näha minus eelnenust (võibolla veidike, ehk isegi suuresti) erinevat inimest. Mul on kõrini teie paljutähenduslikest pilkudest iga kord, kui ma teile mõne oma eraelulise seiga poetan ning täpselt samamoodi on mul kõrini teie kõiketeadvatest muietest iga kord, kui pean meeleheitlikult üritama mõnda teist veenda oma kavatsuste siiruses ja omaenese heas tahtes. Siinkohal kutsun kõiki üles tubli nelikümmend sekundit mõtisklema selle üle, mis on sõprus ja mis on sõprade (omamise) eesmärk. Sest mina isiklikult ei soovi omale sõpru, kellele pean ennast oma mineviku tõttu elu lõpuni pidevalt tõestama.
Kõik tänaseks.

Mida kuradit nagu?! Ma sõidan parasjagu ringi, naudin oma aega, eksole, kui korraga saabub minu telefoni sisse järgmine sõnum: "Vaatasin seda "Krimi". Too tyyp seal, P.Võsa wannabe, eriti haledalt lipitseb seaduse ees. Yritab mõttetuid olukordi üles keerata. Esmapilg tundus tyyp täitsa ok". Ahahh. Väga põnev. Äärmiselt huvitav, ma ütleks. Mina vaatasin paar tundi tagasi nõmedat Briti talk-showd, mille saatejuht oli piisavalt rumal ja ühekülgne, aga ma ei hakka kõikidele oma tuttavatele selle kohta ärritatud sõnumeid saatma.

Aaa, meelde tuli, Krimi reporter on mu ema uue lapse isa. Jaa-jaa-jaa. Ja sina tahtsid arvatavasti mind sellise informatsiooniga kuidagi kõigutada, kuna me oleme "peaaegu nagu sugulased", kas pole nii? Tead, mida ma arvan? Ma arvan üsna mitut asja.
Kõigepealt: ma ei nimetaks kedagi kellegi teise wannabe-ks lihtsalt sellepärast, et ta juhib sarnast saadet. Teiseks: kõik inimesed on erinevad ja sellest tulenevalt teevad ka sarnaseid asju erinevalt. Nii et isegi, kui oleks tegemist P. Võsa mantlipärijaga, millele sa obviously vihjad, siis oleks tal ikkagi õigus ajada oma liini, sest see poleks ju enam P.Võsa show, kas pole? Oleks hoopis R.Toomingu show. Niipalju show kohta.
Edasi ---
Kolmandaks: Olla 24 aastat vana ja käituda sellisel lapsikul moel, üritades minu tähelepanu saada millegi suhteliselt kõrvalise ja minu seisukohast ebaolulise kaudu, on kuidagi nagu nõme natuke, kas sa ei leia? Milleks kulutada oma näppe? Tahad minuga rääkida - helista, kutsu kakaod jooma ja siis räägime. Ja palun mitte Krimi või Malaisia või Baar 2-e teemadel. Tahaks ometi kord näha sinus meesterahvast, kellele lähevad korda tõelised probleemid siin maailmas, nagu näiteks tuhanded lapsed, kes Aafrikas iga päev nälja kätte surevad või vastutustundetult käituvad suurriigid, kes oma poliitilist mõjuvõimu ära kasutades võtavad omale õiguse emake Maa viimseni ära kurnata. Mitte Krimi ja selle saatejuht.
Sa lõpetasid sel suvel psühholoogia eriala, kas pole? Mine siis ja tee ennast kellelegi kuidagi kasulikuks. AITA inimesi maailmas, mitte ära tüüta ühte neist oma tobedate sms-idega.

And just for the record - I don't hate u. Ühel ilusal päeval kohtume me loodetavasti mõnes kaunis pargis ja sina jutustad mulle autismi põdevast lapsest, kelle maailma paremaks muutmisega sa tegeled. Ja mina tulen pärast koju ja võtan käesoleva blogi maha. Seniks aga - ära oma silmi liigse telekavaatamisega riku!