Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.

Jätkuvalt naissoost

Njahh =)
Ma polegi ennast veel kunagi varem nii naisena tundnud. Ei tea, mis siis nüüd sel aastal juhtus, et naistepäev nõnna populaarseks sündmuseks osutus. Probleem lasub vististi selles, et otsustasin paar nädalat tagasi uudiste vaatamises nende valdava negatiivsuse tõttu määramatu ajaga pausi korraldada - aga ilmselgelt teeb nimetet tähtpäev parasjagu kammbäkki ja mina polnud asjaoludest teadlik. Ühesõnaga mulle tuli täieliku üllatusena, et nii paljud pidasid oluliseks mind naiseks olemise puhul taimede, poeesia ja muidu heade soovidega õnnitleda.

Minu eriline tänu ja tunnustus läheb aga Kollektiiv J-le originaalse lähenemise eest - sweet and yet ingenious... me likes =) Tekkinud efekti iseloomustama sobiks hästi tsitaat ühelt mu lemmikklassiõelt, mis originaalis käis tema pulmade kohta: "me mõtlesime, et võiks seda teha nii, et mitte kellelgi mitte kordagi terve ürituse jooksul iiveldama ei hakkaks" =P

Ma naeratan siiamaani.

Aitäh! =)

Seltsimees Rand

Kapiromantikud, valvel!

Eile käisime Verontsuga kinos Leap Year`i vaatamas. Ma olin seda juba tükk aega näha tahtnud, sest treiler jättis väga-väga hea mulje. Ega filmilgi miskit viga polnud. Väga armas oli. Kõik oli väga armas. Kuigi Veronika korrutas viimase stseeni ja lõputiitrite ekraanile ilmudes nagu kirju papagoi, et "only in the movies, only in the movies, ONLY in the movies", naeris ka tema filmi jooksul mitu-mitu korda valjul häälel. Nii et isegi, kui see film meeldib kõige rohkem ilmselgelt minusugustele totudele, kes arvavad, et päriselus tegelt kaaaa võib midagi sellist juhtuda, siis hea ajaviitefilmina saavad seda ka teised kasutada. Võinohh maitea. Leenu ilmselt haigutaks ja küsiks, et miks ma sunnin teda sellist jama vaatama =D
Minu lemmiktegelane selles filmis oli igatahes kohver, aga millistel asjaoludel ta sellele kohale pääses (olgem ausad, rebimine meespeaosatäitjaga oli ikka tihe =P), näete juba ise filmist.

Pärast kinu leidsime Nõmme teelt ühe gruusia köögi nimega Suliko, mis oli ütlemata hubane, aga kahjuks ei jätnud teenindus väga head muljet. Põhimõtteliselt võiks selle hubase olemise nimel mõni päev tagasi minna ja ehk mõnda roogagi proovida, aga ma kahtlen, kas teenindav personal seal ülepäeviti vahetub ja kuna tädi baaritädi oli juba mu jookidegi kohta käivate küsimuste peale silmnähtavalt häiritud, siis ma pole üldse kindel, et ma julgeksin seal midagi süüa... =)

Täna leidis aset juba pisikeseks traditsiooniks kujunenud neljapäevaõhtune teejooming Leenuga, mille jooksul mina kiusasin tahtmatult sõltlast (kui teil juhtub olema mõni(kümmend) kilo üleliigseid kompvekke, siis ma võin teile Leenu numbri anda ;), sai mõnusalt juttu puhutud ja naeru kihistatud.

Aga filmide juurde tagasi tulles... mina, kes ma otsustasin teha ajakirjadega pausi, et jõuda lõpuni või realistlikuma käsitluse kohaselt mingigi maani kõikide nende raamatutega, mis mulle kapis lugemist oodates stressi tekitavad, ei suuda vist filmidest siiski loobuda. Vähemalt mitte komöödiatest. Igaühel oma sõltuvus... =)

Books as babies

Seda, et ma pole eriline baby-person, teavad vist juba valdav enamus mu sõpradest-tuttavatest. Imikud lihtsalt ei tekita minus siiani veel kahjuks või õnneks mitte mingisugust emotsiooni. Ma võin nendega sõbralik olla ja parimal juhul ka mõned mõõdukalt lällutavad laused vahetada, aga endale koju tahaks ühte ehk vaid siis, kui nad näeksid välja sellised nagu Bodies Revealed näitusel - psühhedeelselt punase-oranži-roosakirjud, läbipaistvad ja hiirvaiksed.

Raamatutega seevastu olen ma alati palju lähedasem olnud ja ka praeguses eluetapis on need mulle kordades sümpaatsemad. Üsna pea ilmub üks seiklusromantiline jutustus, millele ma olen tükk aega kaasa elanud. Ja kuigi see pole minu enda raamat, olen ma seda varasuvest alates vahelduva eduga nokkinud sedamööda kuidas ta valmis ning see protsess on mind mõjutanud. Üllatav-armas oli teada saada, et ka mina olen protsessi mõjutanud.

Raido ütleb:
sina lähed sinna raudselt sisse
mina mäletan
ja ma leian selle üles ja ma ei karda seda kasutada

Minu jaoks sisendas see raamat nii jupikaupa lugedes kui ka nüüd, täisversioonina, lootust... võiks isegi öelda, et rohkemat - kummalist turvatunnet... et häid, ausaid, moraalitundega, tõeliselt positiivseid inimesi laias maailmas veel leidub. Et leidub neid, keda austada. Sest austust, seda emotsiooni ei tekita teps mitte igaüks ega ka üle ühe ega pahatihti kümne mitte. Ma loodan, et see raamat toob helgust teistelegi...

Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.

A new hobby of mine

Laupäeval käisime Liisi ja Jerryga kinos uut Meryl Streepi filmi vaatamas. Minul on Meryl Streepiga sellised lood (ja ma olen aru saanud, et paljudel teistelgi on samamoodi), et kui tema on otsustanud mõnest filmist osa võtta, siis mind põhimõtteliselt ei huvita, mis selle linateose pealkiri on või millest see kõneleb. Meryl mängib, say no more, ma juba kõnnin kino poole.

Ja oligi hea film. Kuna see mind vähemalt kolmel korral pisarateni naerma ajas, siis võib vist öelda, et suisa väga hea film. Viimane kord, kui ma kinoskäiguga nii rahul olin, oli vist suvel (The Hangover ja sis see Borati nilbest blondist fashionistast mantlipärijast vändatud muuvi, mille pealkiri hetkel ei meenu). Mitte et vahepeal poleks igasuguseid muid sorti häid filme nähtud, aga minu filmivaliku edetabelit troonivad juba mõnda aega naljakad ja väga naljakad komöödiad. Teadlik otsus selline. Sest kui minna vaatama mingit seiklus- või eluloofilmi vms., võib see olla hea, aga ei pruugi. Ja isegi kui on hea, ei aja see necessarily naerma ega naeratama. Aga mina tahan naerda. Ma tahan palju-palju-palju naerda! See on Carry Elu põhiseadusesse sissekirjutatud põhiõigus =)
Kinno, erinevalt televiisorist, õnneks eriti igasugu tordiga-näkku-jalaga-sinnasamusessegi-banaanikoore-peal-libastumise komöödiaid ei jõua, nii et kino + komöödia on suhteliselt kindla peale minek. Kuigi kui nüüd meenutada, siis selles It`s Complicated filmis oli tegelikult päris mitu sellist kohta, mille peale ma oleksin arvanud end mitte naerda suutvat, kui keegi mulle nendest ümberjutustust oleks teinud. Tõenäoliselt oleksin arvanud, et see, kes taoliste kohtadega filmi kiidab, on tsuti opakas või siis talle meeldivadki sellised hea maitse piiril balansseerivad naljad. Ilmselt oli asi suurepärases kompotis - režissöörid-stsenaristid-näitlejad - et need naljad vaimule sugugi kurnavalt ei mõjunud =)

...üks asi selle filmi juures oli siiski veidike häiriv. Nimelt seal portreteeritud ülinormaalne perekond tundus mulle... kergelt ebanormaalne. Võibolla on asi selles, et ma ei ole sellist asja harjunud ei kogema ega, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka kõrvalt nägema mitte, aga Little Miss Sunshine-i kummalis-veider famiilia teeb esmamainitule vähemalt minu jaoks kindlalt silmad ette. Et siis satiinist voodipesu reklaamile eelistan ma igal ajal realistlikumat lähenemist, sellele omaste lõbusate võlude ja valudega.
Little Miss Sinshine-i näidati eile telkust ka ja kuigi mul suure kokkamistuhina kõrvalt (sõir + martsipanikook siis seekord) täisversiooni vaatamiseks mahti ei jäänud, kobisin teleka ette vahetult enne filmi lõppu ehk talendivooru algust, mis on vaieldamatult üks parimaid feel-good momente filmiajaloos. Üks vähestest filmidest, mida ma olen nõus mitu korda vaatama. Tänaseks olen seda vist juba oma kolm korda näinud ja vaatan tulevikus kindlasti veel. Ja käin ka kõikidele tuttavatele edukalt närvidele, et nad selle ära vaataksid =)

Peaks vist tõesti hakkama stsenariste ja režissööre ja muid elukaid silmas pidama. Sest näiteks nende tüüpide filmidega, kes Little Miss Sunshine-i kokku klopsisid, oleks mul küll huvi tutvuda.

Lisaks kõhulihastele soovitatavalt julmalt mõjuvatele komöödiatele kogun ma juba mõnda aega igasuguseid muid naljakaid hetki ja emotsioone. Eile näiteks oli selline päev, kui ma sain mitu üsna omapärast ent armsat komplimenti. Lõbusaim neist kõlas taustaks sellele, kuidas kaks inimest minu sõrmejälgi uurisid ("Eino vaata nüüd, millised ilusad jooned, ma ütleks lausa et kaunid. Nii kenasti välja joonistunud.") ja oli saadetud imetlevatest ahhetustest. Ütleme nii, et kui politseijaoskondades missivõistlusi korraldataks, saaksin mina suure tõenäosusega Miss Näpujälje eriauhinna =P

"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.


Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P


-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

Mr. dj of my life, can we have a replay of the last few days?

Meie pretensioonika pealkirjaga aastavahetuse pidu Tartus noortekeskuses Igavesti Noored möödus põhimõtteliselt hetkega.
Kuna minu vampiirimeik tolle Barely Legal meets Vampires-i jaoks võttis aega kauem kui arvata võis (proovige ise tervet nägu peitekreemiga jupphaaval lubivalgeks võõbata, kihvu paigaldada ja nii edasi =P ), jõudsime kohale paar tundi pärast ametlikku algusaega ehk üheksaks. Ei tea, kas minu Roxanne-i mängu lembusest teadlikuna oli Kar seda tolle hetkeni edasi lükanud, aga suhteliselt kohe kui me olime end ülemistest riidekihtidest vabastanud, aeti rahvas keskpõrandale kokku ja pandi Sting laulma ning vampiirid ja alaealised sünkroonis verd ja alkoholi manustama. Kuni südaööni kulges aeg veel suhteliselt aja moodi, aga mingist hetkest peale seda, kui olime Zeppelini lähedusest ilutulestiku vaatluselt ja säraküünalde põletamiselt naasnud, otsustasin mina oma kihvad tõsiselt tööle panna ja koukisin koti põhjast välja ka spetsiaalselt seks tarbeks hangitud võltsvere ampullid. Mida iganes selle ametliku nimega "theatre blood" aine koostisesse kokku keevitatud on, ei ole see siiski vist allaneelamiseks mõeldud. Või siis vähemalt mitte taolistes kogustes =) Charlie the Vamp võttis oma ülesandeid igatahes täie tõsidusega ja ragistas vahelduva eduga mööda maja ringi seni kuni veri otsa sai ja natuke pealegi =P
Koosmõjus Liisi ja Karini aastate jooksul kurikuulsuse omandanud bloody pangebooliga andis see muidugi veel eriti erilise, ootamatu ja mitte-päris-mina-ise-appi-mis-toimub tulemuse. Nagu Leenu juba pärast jõulutšilli (või no okei, selle keskel) tähendas: "See ämber on saatanast!" =P
Aeg lihtsalt kadus kuhugi ja ilmselt sinnasamasse kadus mõndadeks momentideks ka kontroll. Not that we protest too much =)

Kreisiwacko hommikune aahvterpaarti ühes Aleksandri tänava koridoris (kui ma ise poleks kohal olnud, siis ma ei usuks, et ühest koridorist annab nii palju funi välja pigistada, yupyup ;) ), elu kõige mõnusamana tundunud magamisase specially made by pinginaaber Riin ja järgmise päeva armas istumine Pierre-is ainukestega, kes olid teovõimelised (ei, mitte mu sõbrad pole nõrgad, vaid pidu oligi lihtsalt liiga karm =), kaalusid aga üles nii vahepealse paaritunnise (jah? ei? võibolla? who knows...) kummalise olemise kui ka mõlemad ampsud sellest rõvedast Statoili burgerist, mille järele me hommikul pärast noortekeskusest lahkumist suundusime. Ja ma olen absoluutselt täiesti kohustatud teile südamele panema, et te seal Statoilis ära käiksite ja selle rohelise kastmega burgeri ära prooviksite, lihtsalt et teada saada, kui keemia moodi üks asi saab maitseda. See menüüs kõige parempoolsem, just, minge ja proovige ära. Saate teada, kuidas tulevik maitseb.

Aga peo, ägevahvate inimeste ja selle nunnu maja järele igatsesin juba Tallinna poole tagasi sõites.
Tsiteerides pärast-pidu Karinit ja Liisi, kes organiseerimise ajal olid suure korraldamise peale juba jõudnud mõelda, et milleks oo milleks nad seda aeg-ajalt ette viitsivad võtta: "Jaa. Nüüd tuli meelde, mille pärast me seda ikka ja jälle teeme" =)

Whoa what a party! =D

Where does the karma begin and where does it end?

Kas see, kui kellelegi on kunagi mõõtmatutes kogustes liiga tehtud, annab talle õiguse suhtuda hoolimatult kolmandatesse isikutesse? On minevikus juhtunu vabandus olevikule ning kui jah, siis mil määral? Tohin ma oma sigatsemisi vabandada sellega, et keegi kunagi minu ära rikkus?

Paratamatult tundub, et jama, mis lainetena minuni jõuab, oleks justnagu vääriline palk nende jamade eest, mis ma ise senise elu jooksul kokku olen keeranud. Aga kas mul on õigus tõsta näpp püsti ja öelda, et vabandage, aga mina käitusin sitasti sellepärast, mis juhtus minuga enne seda, kui ma hakkasin inimestele poolkogemata haiget tegema? Ja kas see keegi teine saab oma karmavõla samamoodi ringiga tasutud nagu mina praegu selle eest, milles ma enda arvates isegi kuigivõrd süüdi pole ja mis juhtus justkui teadmatusest, oskamatusest, möödaminnes?
On karma kõikvõimas ja mõõtmatult tark või läheb tal vahel loendamine sassi? Peaksin ma kuhugi kaebuse esitama või püsima vakka ja eeldama, et kõik, mis tuleb, olen kuhjaga ära teeninud?
Piirdub asi praeguse eluga või peame me arvestama ka eelmistega? Kui praeguste viperuste eest tundub seda kõike liiga palju, siis kes kurat ma eelmises elus olin?

Ma ei tea seda ja ilmselt ei saa ka kunagi teadma. Aga ma olen aru saanud paarist muust aspektist, mille taha inimesed järjekindlalt koperdavat näivad:

Hurting other souls never cured anyone.

A little hurt goes a long way... and then comes back to hit you flat in the face.

***

It ends right here. Ma teen kõik endast oleneva, et see saast siit uuele ringile ei läheks.



Tristan Garner - Give Love. Muttonheads vs. Alexandre Auger Mix.

Maailma kõige mõnusam emotsioon tekib siis, kui kõndida mööda oma kõrges lehehunnikus mõnuga ringituulavast seast, seisatada, hõigata teda korraks ning siga tõstab pea üles, vaatab sulle otsa ja liputab saba nii et valgete harjastega sabatutt käib plapp-plapp-plapp vastu lehti =) Või kui temalt siis küsida, et "nohh, mõne tõru ka leidsid?" ja roosa kullake rõõmsalt "trööhhkk!" vastab, endal sära silmis =)

Või siis see, kui võõrad koerad, kellele ei ole soovitav silmagi vaadata, kuna nad muutuvad kohe tigedaks, tulevad, oma peakese sulle vastu jalga toetavad ja keelduvad edasi kõndimast seni, kuni nende omanikud esitavad küsimuse, et "kas jääd nüüd oma uue perenaise juurde?" =)

Loomad on vahvad ja seda enam meeldib mulle Layla ettepanek kasutada vähemalt osa meie üle piiiiiiika aja lõpuks väljanõutud võlatagastusest koduta kutside hüvanguks. Mulle meeldib, et mul on nii toredad, heasüdamlikud ja omakasupüüdmatud sõbrad! Wuff!! =)

Rubriigist "mida te ei teadnud, aga võibolla sooviksite teada"

Eriarstile oli vaja minna. Perearst andis saatekirja. Helistasin vastava asutuse registratuuri, et aeg kinni panna ja nagu viimasel ajal kombeks, sain vastuseks, et esimene n.ö. tasuta aeg (ehk siis see, mille visiiditasu on 50 krooni) on ei rohkem ega vähem kui nelja kuu pärast, aga juhul, kui ma olen nõus maksma visiiditasu (!) 215 krooni, pääsen vastuvõtule kiiremini ehk kahe kuu pärast. 215 krooni ei ole muidugi midagi võrrelduna nende viiesajakrooniste visiiditasudega, mida ma oma põlve pärast olen pidanud maksma ning kuna ma olen jätkuvalt kindlal veendumusel, et tervise puhul on alati parem variant maksta kohe ja natuke kui hiljem ja juba oluliselt rohkem kui natuke, nõustusin registratuuritöötaja pakutud suurema visiiditasuga. Arvasin, et sellega ebameeldivad üllatused lõppevad.

Aga oh ei. Edasine oli kohati isegi naljakas. Kõigepealt teatas tädi arstitädi mulle täna, kui need kaks kuud tasulist järjekorda lõpuks ümber olid saanud ja ma rõõmsalt tema kabineti toolil maandusin, tõsise näoga, et tjahh, selle hädaga oleks vaja teha üsna mitu uuringut. Aga nimetatud uuringud maksavad mitmeid tuhandeid kroone. Ja - pange nüüd tähele - kuna mina saabusin tema juurde tasulisest järjekorrast, pean ma ka need uuringud ise kinni maksma. Ehk siis teisipidi panduna - oleksin ma viitsinud kannatada veel kaks kuud, et saada tema vastuvõtule n.ö. tavalises järjekorras, oleks haigekassa tasunud minu uuringute eest. Ei aidanud minu selgitavad kommentaarid ega ebalevad küsimused, et ee...ää...ööö mul on ju haigekassa kindlustatus ja puha ja kuidas siis ikka nii. Kui oli raha, et maksta rohkem visiidi eest, maksad ka uuringute eest. Vahva, kas pole? =D

Nagu perearst eelnevalt kõrgendatud visiiditasude kohta, laiutas eriarst mitmetesse tuhandetesse küündivatest uuringutasudest rääkides käsi ja möönis, et süsteem pole täiuslik, ent praegu on nii ja midagi ei ole parata. Seejärel pakkus ta välja variandi, et võib mind uueks aastaks vormistada tasuta järjekorra esmasele visiidile, et kui ma suudan nii kaua kannatada ja tagasi tulen, saab ka haigekassa minu uuringute eest tasuda.

Miks see lugu mind kurjaks ajab:

a) Patsiente hoitakse teadmatuses. Kui süsteem on selline, siis on süsteem selline ja tõepoolest midagi pole teha, aga kas sellest ei oleks võinud patsienti registreerumisel teavitada? Asjaolusid teades oleksin ma ehk optimaalse visiidiaja valikut veidi tõsisemalt kaalunud. Paljudel inimestel polegi üldse, mida kaaluda. Kui näiteks mõni väga madala sissetulekuga hädasolija kraabibki kusagilt selle paarisajakroonise visiiditasu kokku ning avastab seejärel, et tema valik läheb talle maksma järjekordse sms-laenu, ei ole see aus ei patsiendi suhtes, kes pettub ja peab tõenäoliselt veelgi kauem abi ootama ega ka arsti suhtes, kelle aega on raisatud, sest ta peab, juhul, kui ta on nii kaval nagu minule sattunud arst, sama patsienti teist korda uuesti vastu võtma.

Miks ei võiks potentsiaalseid patsiente asjakohase informatsiooniga varustada? Et kui te valite selle järjekorra, siis teie edasised valikud on piiratud, aga kui tolle, siis on jälle sellised eelised ja puudused. Aega võtaks see maksimaalselt 30 sekundit + patsiendi reageerimisaeg ehk teist samapalju. Kokku hoiaks tubli 20 minutit.
Paganama tsirkus, ma ütlen x(

b) Õiguspärased ootused ja muu vigin. Mind tõsiselt häirib see, et ma käin tööl ja maksan makse ja enda arvates peaksin arstiabi saama, aga arvestama pean siiski vaikimisi võimalusega, et järgmisel korral, kui mulle näiteks kiirabi järgi tuleb, küünitab üks karvane käsi autost kanderaamini ja ulatab makseterminali, et palun - juhul, kui soovite nüüd ikka haiglasse sõidutatud saada, tasuge nii-ja-niipalju. Noh olete küll haigekassas kindlustatud ja tõepoolest vältimatu arstiabi teenus peaks teile tasuta olema, aga vot näete tänasel päeval saate selle raha eest ainult seda, et sätime teile voolikud külge. Bensiini ja muu eest peate ise juurde tasuma. Ja kui ei taha, et me tee peal veel muudest kohtadest läbi põikame, võite igaks juhuks kohe kiire kohale jõudmise tasu ka ära maksta.

Võiks ju kohe otse öelda inimestele, et sorri, raha ei ole ja ei tule ja vaadake ise, kuidas saate. Ma säästaksin heameelega oma närve ja kobiksin kohe ilma pikema jututa kuhugi tasulisse praksisesse üle.

c) Ühe Tallinna haigla sugulasest administratiivtöötaja aga teadis rääkida, et tegelikult ei olegi mingeid järjekordi. Arstid pidavat istuma tühjades kabinettides ja põhimõtteliselt lage vahtima. Palgad olevat arstidel niivõrd kõrgeks aetud, et inimestel pole finantse sellisteks kõrgeteks visiiditasudeks, millest nende palku rahastatakse. Ma saan aru, et seitse aastat koolis käia on pikk aeg ja kui sa oled pähe tuupinud nimekirjade viisi luid ja veresooni, prepareerinud laipu ja välja kannatanud veidrikest õppejõude, tahaks ühel ilusal hetkel nähtud vaeva eest ka vastavalt tunnustatud/tasustatud saada, aga kuhu jäävad kõik need ilusate nimedega vanded, eeldus, et inimesed tahavad arstiks saada siiski eelkõige selleks, et kaaskodanikke aidata, jms? Milleks karistada patsienti?

Muudes riikides saavad arstid väga kõrgeid palku osaliselt ka riski hajutamiseks - juhuks, kui peaks mõne patsiendiga midagi kokku käkkama ja tuleb law suit. Meil siin ei kobise eriti keegi patsientidest midagi. Võibolla vaid siis, kui mõni omastest, kes polnud veel pensioniealine, ilmselgelt lolli asja pärast ära kooles.

Kusjuures nüüd, tagantjärele mõeldes, tõepoolest, polikliinik oli tühi. Nendel korrustel, kuhu mina sattusin, istus igaühel 2-5 inimest ja garderoobis ei viibinud üldse kedagi. Ja minu arsti kabineti uks oli lukus kõik need 10 minutit, mis ma varem kohale jõudes ukse taga mööda saatsin. Ka ei toimunud selle aja jooksul ukse taga mingit liikumist, seega...

Postitus kolis sinna, kuhu ta kuulub ehk orkuti testimõuniaaliasse & Mimicry ja Jethro Tulli lood on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=guJPzLVoqrM

http://www.youtube.com/watch?v=WOL-4Zg3KJs

Kui ma nüüd selle viimase loo nime ka teaks mhmhh jah aitäh =)

Valitud seltskonnale

Sulle üks ja sulle ka. Tulge koju, kullakesed. Kummitame koos.

Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)

00:58

lauri ütleb:
Carry, mine magamaaa

Charlie Romeo ütleb:
kohe

lauri ütleb:
otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
just. kohe

lauri ütleb:
eieiei, otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
no. ma. mõtlengi selle peale juba.


Old habits die hard... =)

Üleeile käisin alternatiiv-klassikokkutulekul. Ütleme nii, et sedavõrd kaua järjest ja nii intensiivselt naernud pole ma ikka tubli mitu aastat. Poleks seal nii palju süüa olnud, oleks seda 9 tundi järjest kestnud kollektiivset naeruhoogu ehk isegi kõhulihaste bootcampiks võind lugeda =)

Arvake ära, kes tohib alates tänasest ise omadel jalgadel trepist alla kõndida? =D

Naeratasin terve tee arstikabinetist valimisjaoskonnani ja sealt edasi ka. Õnn peitub vahel tõesti lihtsates väikestes asjades.

Nii äge nii äge nii äge!!! =D

Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.



***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.

Haiku

Linnud lähevad kõik minema.
Varesed aint jäävad.
Mina ei ole vares =(

The hard, hard, hardest way

Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.

Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.

Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.

Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.

Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.

Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.

Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.

See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.


The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q

Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?

Istusime eile Verontsuga minu pool, pugisime pannkooke vaarikate ja koorejäätisega ja püüdsime kõiki uudiseid ja hinge pääl asuvaid teemasid ühte õhtusse ära mahutada.

Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:

mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.

Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-

Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-

Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.

Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.

An encounter with a de(a/e)r

Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S

Kahju lihtsalt. Hale noh.

Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.

Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.

Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.

In her twenties, Ellen managed to move out of the house into a one-room cabin of her own, earning her living by dress-making. She fell in love with a local cabinet-maker, William Craft. Their owners gave them permission to live together.

Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.


P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P

Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.

Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).

Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.

Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.

Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...

Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)

hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even

hammadajack ütleb:
their behviours has no manner

hammadajack ütleb:
really.

hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do

Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though

hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees

hammadajack ütleb:
what is healthy in that

hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit

hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm

Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!

hammadajack ütleb:
i am not an idiot

hammadajack ütleb:
water

hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater

Carry Poppins ütleb:
just plain water?

hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that

hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water

hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it

hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang

hammadajack ütleb:
u know tang

Carry Poppins ütleb:
yes

hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice

hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm

Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?

hammadajack ütleb:
cause they are chinese

***


hammadajack ütleb:
they don't know how to say R

hammadajack ütleb:
always say it L

Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard

Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic

hammadajack ütleb:
VELY GOOD

hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.

Carry Poppins ütleb:
vely good?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa

Carry Poppins ütleb:
really?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?

hammadajack ütleb:
no

hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??

Carry Poppins ütleb:
how very cute

Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?

hammadajack ütleb:
HAHAHAH

hammadajack ütleb:
u are the funny

hammadajack ütleb:
i have my bicycle

hammadajack ütleb:
i make night trips

hammadajack ütleb:
and some times. i get lost

Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle

hammadajack ütleb:
ooh

hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.

hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle

hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon

hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag

hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.

hammadajack ütleb:
chinese steal.

Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable

Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?

hammadajack ütleb:
they are not smart by the way

hammadajack ütleb:
i mean chinese in general

hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.

hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.

hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time

jne, jne, jne


Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)


Ja veel natuke integreerumisest:

hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already

Carry Poppins ütleb:
Aura ära!

hammadajack ütleb:
yeah.

hammadajack ütleb:
tere hommi kost

hammadajack ütleb:
tere okhtes

hammadajack ütleb:
right?

Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here

Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!

Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world

Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?

hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital

hammadajack ütleb:
hahah

hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it

hammadajack ütleb:
should be obligatory even


Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P

Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.

Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)

Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...

Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.

Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.

Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.

Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)

Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)

Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...

Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.

Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.

Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.

Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.

Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)

Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)

Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)

Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P



Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)

Alustan uut rubriiki nimega "Muusikapalad, mida ma neverever enam kuulata ei viitsi ega kuulda ei taha". Robert Miles-i Children on näiteks üks nendest, mis on mind täiesti surmani ära tüüdanud. Jah, see oli kunagi hea, aga miks seda siiamaani igal raadiokanalil kedratakse, sellest ma aru ei saa. Või tüdinen lihtsalt mina liiga kergesti ja ei oska klassikat hinnata? ;)

Üks filosoofiline mõttetera ütleb, et oota ja vastused tulevad ise sinu juurde. Hetkel loetavast raamatust Life and Death in Shanghai leidsin arvatavasti vastuse mind umbes kuu aega tagasi hämmastanud küsimusele, millest ka paar sissekannet tagasi kirjutasin. Selle tõsielul põhineva romaani autor Nien Cheng kirjutab nii:

"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."

Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.

Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)

Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.

Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.

Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P

Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid hoopis sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.

Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.

Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.

Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)

Leidsin Denissi blogist ühe põneva lingi: http://www.euprofiler.eu/

On kasuks kõigile, kes ei ole päris kindlad, kas nad peaksid hääletama selle poolt, kelle seljas ülikond paremini istub või selle poolt, kes näeb muidu asjalikum välja ja nendele, kes teavad päris kindlalt vaid seda, kelle poolt nad EI peaks hääletama =)

Üksikkandidaate siia kahjuks lisatud ei ole, aga päris põnev oma üldiste maailmavaateliste eelistuste paika panemise "viktoriin" sellegipoolest.

Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.

Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.

Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.

Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.

Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)

Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.

Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.

Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.

Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:

Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,

pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.

Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,

pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.

Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.

Statistika paneb õhku ahmima

Tervise Arengu Instituudi andmeil on Eestis 13 800 süstivat narkomaani. Täna Postimehest lugesin.