teisipäev, november 17, 2009

Maailma kõige mõnusam emotsioon tekib siis, kui kõndida mööda oma kõrges lehehunnikus mõnuga ringituulavast seast, seisatada, hõigata teda korraks ning siga tõstab pea üles, vaatab sulle otsa ja liputab saba nii et valgete harjastega sabatutt käib plapp-plapp-plapp vastu lehti =) Või kui temalt siis küsida, et "nohh, mõne tõru ka leidsid?" ja roosa kullake rõõmsalt "trööhhkk!" vastab, endal sära silmis =)

Või siis see, kui võõrad koerad, kellele ei ole soovitav silmagi vaadata, kuna nad muutuvad kohe tigedaks, tulevad, oma peakese sulle vastu jalga toetavad ja keelduvad edasi kõndimast seni, kuni nende omanikud esitavad küsimuse, et "kas jääd nüüd oma uue perenaise juurde?" =)

Loomad on vahvad ja seda enam meeldib mulle Layla ettepanek kasutada vähemalt osa meie üle piiiiiiika aja lõpuks väljanõutud võlatagastusest koduta kutside hüvanguks. Mulle meeldib, et mul on nii toredad, heasüdamlikud ja omakasupüüdmatud sõbrad! Wuff!! =)

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Tead, mulle tuli just ka väga hea tuju, sest see naljakas must tegelane, kelle ma üle kümne aasta tagasi Kristiine Statikast üles korjasin, rõõmustab siiamaani mu ema ja on talle truuks kaaslannaks.
Ja tõrud meeldivad talle ka...

Kui ainult inimesed oma lemmikutesse kohusetundlikumalt suhtuksid, oleks maailm jällegi üks parem paik...

Carry ütles ...

Naljakas must tegelane? Siil? Harakas? No ega ometi mitte seapõrsas??!

Eks loomaomanike üldine kohusetunne tõuseb vastavalt sellele, kuidas ühiskonnas üldiselt teemasse suhtutakse. Kui on normaalne, et soovimatud koera- või kassipojad viiakse metsa ja seotakse kotiga puu külge nälja- või vägivaldset surma ootama, aga seda teekonda, et oma loom ära kastreerida/steriliseerida, on liig tülikas ette võtta või lastakse end häirida mingitest kummalistest linnalegendidest a´la "üks pesakond peab ikka olema, muidu koer on õnnetu" või "steriliseeritud loom muutub paksuks ja loiuks", on ka inimeste arvates aktsepteeritav oma originaalloom (mitte lihtsalt selle soovimatud pojad) maantee peale või kuhu iganes jätta. Mina igatahes olen viimastel aastatel sellist suhtumist kohates võtnud omale vabaduse olla varjamatult kuri. Ega enne ei lõpe see tädikeste jada, kes nähes, et ma nende koera paitan, juttu alustavad, et "me siin mõtlesime, et peaks Bellale ka ikka ühe pesakonna tegema", aga küsimuse peale, et kas võimalikule 10-14-le kutsikale on omanikud juba välja vaadatud, siiralt üllatuvad. Ja siis tulevadki sellised ajalehekuulutused, kus otsitakse paaniliselt "head kodu" või "toredat omanikku" mingile järjekordsele krantsile. Mitte et mul krantside vastu midagi oleks, aga neid läheb ametliku raporti järgi igal aastal 60 tonni (!) ühishaudadesse. Puhtalt kinnipüütud hulkuvad koerad. See number võiks mõtlema panna. Uhh, ma tunnen, kuidas vererõhk tõuseb ;(