neljapäev, veebruar 01, 2007

Mina kui superorienteeruja ei jooksegi Marvini majas enam otsejoones välisuksest välja, kui tualetti soovin minna ega tee ülemisel korrusel iseendale nelja tiiru peale, suutmatuses otsustada, kuhupoole jääb telekatuba. Miljon ust ja üks pisike tüdruk, ega see elukene kerge ei ole. Suurusele vaatamata on see maja armas ja kodune.

Marvin on ka tore. Küsis nagu muuseas paar nädalat tagasi, et "no mis filmi me siis vaatame? Mis meil siin on... mm... Little Miss Sunshine?", tekitades mulle sellise õhina, nagu tolle filmi pisikesel peategelasel päris filmi alguses. Little Miss Sunshine on üks neist vähestest filmidest, mida ma juba ammu siira ja suure sooviga näha olin tahtnud.

See film on teile, kes te olete üdini tüdinenud etteaimatavate süžheedega filmidest, teile, kellele meeldib vaadata tavalisi inimesi nende erilises toreduses ja teile, kes armastavad õnnelikke lõppe. Vingatsitele, kes leiavad, et õnnelikud lõpud on magedad, pakub ehk lohutust teadmine, et filmi jooksul saabub see-eest mitu õnnetut lõppu. Ja kes teab - mõne arvates on ka filmi lõpp ehk mitte just kuigi õnnelik, kuna põhieesmärk jäi ju saavutamata. See-eest saavutati midagi muud palju paremat. Aga mida, seda vaatate juba ise, sest uskuge mind - te tahate seda filmi näha. Väga armas ja südamlik meelelahutus, mis pakub mõtteainet nii filmi jooksul kui ka pikemaks ajaks.

Veidi enne lõppu tuleb koht, kus te ilmselt lihtsalt naerate südamest.
"I`d like to dedicate this dance to my grandpa who showed me these moves."

Uskuge mind, te EI oska oodata, mis sealt tuleb... Jumalale tänu, et selle filmi parimaid kohti treilerisse polnud topitud.

Õhtu oli tore, hommikune Tallinasse sõit läbi kaunite lumiste käänuliste metsavaheteede ja mõnusalt sirge Lenska maantee samuti, sest mul oli kaaslaseks Miami Vice`i soundtrack. Neli kuud on mul see juba olnud, aga kommenteerida julgen alles nüüd. Osaliselt seetõttu, et vahetult pärast filmi olin ma soundtrackis pettunud ja mitte vähe, kuna seal polnud peaaegu mitte ühtegi neist lugudest, mis mulle filmi vaadates kõrva kaikuma olid jäänud. See-eest nüüd, kus ma filmi tausta enam eriti ei mäleta, tundub too plaat väga hea. Veidi depressiivsusele kalduv, kuid siiski hea. Eriti mõnus on see, et lood on erinevates stiilides - leidub nii salsarütme kui rajurokki kui ka Moby-stiilis toodangut. Ja film tuleb silme ette küll. Mina leian, et kui soundtracki`i kuulates rulluvad silme ees lahti needsamas stseenid filmist, mille taustaks neid lugusid mängiti, on tegemist väga hea lugude valikuga ühe filmi jaoks. Järelikult need lood sobisid sinna. On ainult veidi kahju, et Miami Vice`il soundtrack pole topeltplaat - siis ehk oleks teise plaadi peal ka kõik need ülejäänud väga head palad, mille minu kõrv kinosaalis kinni püüdis.

Lõpetuseks aga tahaks ühe pisikese ideeidu pähe kasvama panna nendele, kes maanteel lihtsalt sõidavad, aga ei mõtle. Neljarealisel maanteel suurtel kiirustel möödasõitu tehes ei ole soovitav vahetult pärast kõrvalsõitjast ette jõudmist tema ette tagasi reastuda. Nii. Mõtleme nüüd kõik, miks. Mõtlesite? Mõtelge veel. Ikka ei koida? Aga kas võib äkki olla, et juhul, kui sina, tattnokk, seal minust 10 meetrit eespool, sõites üle 100 km/h, oled mingil põhjusel sunnitud äkkpidurdama, olen mina sul ninapidi kuklas kinni ja ei jõua isegi silma pilgutada, rääkimata siis veel rooli keeramisest või pidurdamisest?

Ja selline asi ka veel, et suunatulesid võib vabalt ka maanteel kasutada, ausalt. See on täiesti lubatud ja aktsepteeritav käitumine.
Siinkohal tahaks kangesti jutustada teile selle loo, kus kaks sõpra erinevate autodega sõitsid linnas suunatulesid mittekasutavale bemmimehele ette, blokeerisid ta tee, astusid autodest välja, avasid rullnoka autoukse ja murdsid tal suunatule kangi ära, lausudes: "Sul seda niikuinii vaja ei lähe." Mulle see lugu meeldib ja kui ma ise nii tugev oleksin, et jaksaks igast liikluskultuuritute tontide suunatulekange ära kaksata, siis mõnel toredal korral ma vist isegi kasutaksin seda privileegi. Sest mõnele lollakale ei jõua reaalsus enne kohale, kui ta oma kolm sõpra ja lapseootel naise on surnuks sõitnud. Igaühega tuleb tema omas keeles kõnelda, nagu mu papito ütleb.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

lisaks on selline 10 meetrit ette reastumine porise ilmaga täiesti kuritegelik, sest nii lähedal sõitev masin pritsib tagumise sõiduki akna porist läbipaistmatuks, ning kojameeste + klaasipesupumba töölerakendamiseks kulunud sekundite jooksul võib kõike juhtuda

Carry ütles ...

Õnneks oli sel päeval küll asfalti peal lumi mis lumi, aga sellegipoolest...