Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.

Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.

Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.

Treiler
(lugu koori poolt esitatud)

Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).

Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.

Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)

Otsin uut inspireerivat tööd eksole. Klassiõde släšš sõbranna soovitas, et päris hea mõte oleks teha endale mingi uus e-maili aadress, mis ei meenutaks prostituudi oma. Mina ajasin esialgu sõrad vastu, kuna caramelcarry ätt yahoo.com on ikka tõsiselt parem ja kindlasti oluliselt neutraalsem ja viisakam kui näiteks sexykiisu69 ätt hot.ee, aga klassiõde (ja siis veel teine klassiõde ka) arvasid, et kui e-maili aadress ei ole selline lahjalt viisakas, võib juhtuda, et puhtalt sellepärast jääb vestlusel käimata.
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.

Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.

Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!



Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi

kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha

Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft

kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf

Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu

kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!

Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)

kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada


jne, jne, jne.

Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)

Käisime ka viimaste päevade kajastatuimas-arutletuimas uues kohvikus F-hoones. Meenutas päris paljuski Sfääri. Ehk siis täitsa kena, aga erinevalt Sfäärist oli too kohvik kuidagi... lage. Kõige kenam oli mu meelest üldse kohviku välisukse taga ehk siis väljaspool kohvikut. Lihtsalt valgus oli seal kõige ilusam, nii seestpoolt paistev kui väljaspool olev. Selline perfektne külma ja sooja valguse kombo. Ja oli selline piisavalt omaette ja piisavalt mitte-omaette tunne, sest suurtest akendest paistsid inimesed, aga õues polnud enamus ajast kedagi. Noh, peale meie siis.

Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.

Heads Up Falling Sky*

Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.

Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.

Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.

Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.

*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU

Tarbija kiidab, tarbija laidab

Mõned päevad tagasi käisime juba jupp aega inimesi rõõmustanud söögikohas nimega Mamo. Varem pole sinna sattunud sel lihtsal põhjusel, et Mamo on avatud vaid tööpäeviti kella kuueni ja sel ajal pole mul tavaliselt kesklinna, vähemalt kesklinna sellesse ossa, asja. Aga soov sinna sattuda oli olemas küll. Suuresti juba puhtalt huvi pärast, kuna seda paika on ajakirjades-veebis palju haibitud.

Mulle seal täitsa meeldis. Kuigi sisekujundus meenutas natuke kunagi lapsepõlves Leenu ja minu poolt suvaliste majade keldriruumidesse kokkuklopsitud punkreid-istumiskohti, muutis proua kohvikupidaja isiklik ülimeeldiv ja mitte üldsegi pealetükkivalt abivalmis kohalolek Mamo hubaseks. Toidu valisin küll kahjuks sellise, mis mulle nagunii poleks maitsenud ka siis, kui ma seda kodus ise oleks valmis meisterdanud (tahtsin kindlasti sooja toitu ja et oleks tofu sees ja läksin riskile) ning minu läbi aegade lemmikjook Chai oli samuti minu lasteaia-toitude loveri maitse jaoks selles kohvikus liiga vürtsikas, aga mu kaaslase banaanimuffin maitses väidetavalt suurepäraselt ja Kunksmoori teegi oli meele järele. Nii et ma lähen sinna Mamosse kindlasti mõni kord veel ja katsetan uuesti.

Ühte teist asja, mida olen näinud ajakirjade veergudel haibitavat, tahaks aga seekord laita. Tellisin omale kuu aega tagasi Kanebo Sensai 38˚ C ripsmetuši, mis reklaamide kohaselt peaks olema ripsmetelt lihtsalt eemaldatav, kuna on mahapestav 38-kraadise veega. Kahjuks osutus eemaldamine märksa keerulisemaks protsessiks, mis päädis olukorraga, kus pool ripsmetušši oli mul tükkidena ümber silmade ja ülejäänud pool ikka veel ripsmetel. Olles proovinud tušsi igasuguste nühkimis-, hõõrumis- ja leotamisvõtetega maha saada, jõudsin arvamusele, et järelikult peab siis eemaldamiseks kasutatav vesi olemagi täpselt 38 kraadine (kuigi see tekitas jälle omakorda küsimuse, et kui paljudel meist on kodus temperatuurinäidikuga kraane...?). Kuna ma ei omanud täpset ettekujutust sellest, kui soe või leige võiks olla üks 38-kraadine vesi, proovisin läbi kõik temperatuurid kuumast külmani. Miski ei aidanud. Väidetavalt veega eemaldatav tušš püsis küljes nagu pensionisamba müügimees. Lõpuks pidin ikka eemaldid käiku laskma. Ju siis minu kraanist tuleb mingi teistmoodi vesi...

Kõige kummalisem selle asja juures on, et too tušs ei eemaldu ka tavalise eemaldiga mitte, vaid vajab veekindla ripsmetušši jaoks mõeldud eemaldusvahendit. Kuidas see siis palja veega maha peaks tulema...?
Ja kuna selle toote eemaldamisega on nii palju hassle-imist, siis polegi mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas see ripmsete peal välja näeb (näeb kah, pole väga viga).

Ripsmetušihaldjas võiks selle tušineeduse, mis mind juba viimased paar-kolm aastat saadab, lõpuks maha võtta =)

Vaatasin just Taani 2010. aasta dokfilmi The Dark Side of Chocolate, mis kõneleb lapsorjade kasutamisest kakaoistandustes. Filmi tegemise käigus intervjueeriti ka nende suurimate kokkuostjate (meie riigi elanikele tuntumad vast KRAFT ja Nestlé) esindajaid, kes alguses väitsid kui ühest suust, et ei ole olemas sellist asja ja siis hiljem, sedamööda, kuidas neile näidati undercover footage-it, möönsid, et nojaa, tegelikult nagu natuke ikka on probleem ja nii edasi (loe: nad ei viitsi sellise väheolulise asja pärast liiga palju muretseda, sest neil pappi ju jookseb) (võrdluseks: ILO ehk International Labour Organization-i lapsorjakaubandusega võitlemise talituse eelarve on mõned miljonid samal ajal, kui Nestlé kasum on miljardeid ja miljardeid). Haige värk.

Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.

Uus rubriik pealkirjaga "üleliigsed read muusikapalades"

Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)

Neoonroheline sebra erkroosade triipudega

Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.

Let`s make a Sandwich *

Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.

Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.

Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."


Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.

"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *

*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone

Uudiseid vaatasin kokkamise kõrvale. Hispaanias hüppas härjavõitluse areenil härg üle piirdeaia ja vigastas 40 inimest.

Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?

Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?

Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?

Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.

Väkk. Some people really make me sick to my stomach.

... või siis nagu muusikavideos...

Modjo - Lady (Hear Me Tonight)

Elu nagu filmis

You know the law: two men enter, one man leaves. Welcome to another edition of Emotional Thunderdome! *

*Mad Max Beyond Thunderdome inspired

Tripping on Sunshine*

Vühüüühh!! Ma tean, et ma ütlesin sõna "tähistama", aga nii pikale veninud tähistamist ma küll ette ei kujutanud =D
Oli väga põnev nädalavahetus. Sai vahvate inimestega tutvutud ning igasuguseid uusi ja huvitavaid situatsioone ja rolle proovitud. Pealiskaudsest ja jauravast Venetsueela seebiseriaalist hingestatud-mõtestatud sügavatähenduslike nii-ilus-ja-habras-et-ei-julge-puutuda-muidu-läheb-veel-katki inimsuheteni. Lõbusnaljakate hängimiste tulemusena said mitu inimest omale uued koomilised hüüdnimed. Kolmapäevast reedeni ei tšilli ma seega Pärnus mitte Veronikaga vaid Ülbe Murumunaga, jne, jne =))
Mõnda nendest filmilikest situatsioonidest, mis trükimusta ega ka mitte blogitinti ei kannata, mäletan ma päris kindlalt elu lõpuni. Boratlik-Brünolik šokiteraapia raputab oma mugavast, harjumuspärasest kestast lahti ja tuleb vahetevahel ilma kahtluseta kasuks ;)

Aga ööklubi nimega Vabank ei meeldi mulle endiselt. Õhk, mida hingata ja käte-jalgade liigutamiseks vaba ruum peaks olema minu meelest ühe klubi puhul elementaarne. Võibolla on see maitse küsimus, aga minule selline "tuubil täis trolli" efekt väga ei imponeeri. Ja Hollywood, mida me üle mitme aasta uuesti proovisime ja mille klubikaarti kassiirina töötanud meeldiv noorhärra kümneks aastaks pikendas, oli ka kahjuks pehmelt öeldes kesine. Muusikavalik igatahes ei olnud kummaski hea. Hollywoodi puhul on asi kindlasti konkreetses peos kinni, sest Electrosexi pidude muss oli küll übervõimas. Aga Vabanki puhul tundub mulle järjest enam, et plussiks on vaid ilus interjöör ja ilusad-viisakad-sõbralikud teenindajad ja et inimesed ei käigi seal mitte muusika pärast vaid pigem üksteist vahtimas ja jooke degusteerimas. Kuna meie reedene soojendusüritus venis oodatust pikemaks, jäi MTV muusikavideot meenutava publikuga CatHouse ja sealsed kompud noormehed seekord ära, aga selle puudujäägi parandame järgmisel reedel =)

Reedeõhtusele klubiprogrammile eelnenud eestisuvine nädalate kaupa magamata olek ja nädalavahetusega sugugi mitte paranenud olukord (48 tundi järjest üleval olla ei ole ühegi mõõdupuu järgi normaalne ega soovitatav, don`t try this at home!) aga tekitas täna ööseks lõpuks mulle autorooli taha konkreetselt hallutsinatsioonid. Mitte ühe vaid isegi mitu. Iseenesest huvitav uus kogemus, aga uuesti kogeda väga ei igatse.
Ja niimoodi kiirkorras überväsinuna magamajäämist, et ei jõua koju jõudes voodissevajumise ja unnesuikumise vahepeal endale tekki ka peale tõmmata, ei ole mina oma elu jooksul veel kogenud. Hea, et silmad jõudsin kinni panna =D

Üldiselt ma tahtsin öelda, et ma olen väga õnnelik =)
Õnnelik inimene ja õnnelik as in meeleseisund. Soovisin seda teiega jagada, et multipleerimise tulemusena veel õnnelikumaks saada (ahnepäits!! =)) ning hetke jäädvustada, et kunagi tulevikus, kui akna taga on see ilm, mille vastu ei aita muu kui kaks komplekti pakse kardinaid või lennukipiletid mitumitu laiuskraadi allapoole või on parasjagu mitte-nii-äge periood elust, oleks mõnus tagasi lapata ja lugeda ja mõttes seda kõike uuesti läbi elada =)

Ailavju ailavju ailavju =))

*Pizzaman - Tripping on Sunshine, Mike C remix

Palju rõõmu minu õuel

Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!

Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)

Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D

No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D

I just love it all! =D

Katusekino on äärmiselt vahva koht, kus võiks igaüks, kes oma ellu erilisi hetki soovib, suve jooksul korra ära käia!

(Näete, suudan ühe lausega hakkama saada küll, kui vaja ;)

Nii palju küsimusi, nii palju vastuseid. Tundub, et viimasel ajal jõuavad kõik vastused kuidagi kiirema tiiruga kohale. Et ei saa veel õieti küsimus maha settidagi, kui juba hakkavad vastused robinal peale trügima. Suhteliselt kahtlane tundub, ütleme nii =)

Aga ma muidugi pärin ka kolevägapalju =) Sellise küsimuste hulga peale võiks ju ka mõni vastus saabuda, eksole.

Omaette apelsinisukaad on muidugi see, et tegemist on valikvastustega. Ja mul on pea otsustamisest kirjumirju nagu amasoonia liblikas. a), b) ja c) (ning mõnel puhul isegi d) ja f)) on mind täiesti ära väntsutanud. Ei tea enam, mida võtta, mida jätta, keda usaldada ja keda vältida. Millist teed mööda edasi kõndida ja kas mõned neist teedest ehk eespool uuesti kokku jooksevad?

Praegu ei ole väga aega blogistada. Keegi neiu kusagil kommentaariumis ütles väga tabavalt, et eestlase elu on selline, et tuleb kolme suvekuuga ülejäänud üheksa kuud ka ära elada. Ja enam-vähem nii ongi.

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest on täiesti jumalik, et ma saan öösel, ööööööösel, jalutada Tallinna kesklinnas pluusiväel ühest klubist teise ja mul ei hakka sekundikski külm. Isegi jahe ei hakka. See on lihtsalt nii äge, et õnnepisar tuleb silmanurka. Nagu oleks reisil kusagil, kus on "päris" ilm. Heameelega emigreeruks sellesse juppi Eestist =) Mind need kuumalained ka ei kõiguta, mis kõiki teisi virisema panevad. In fact, I actually pretty much adore them =)

Ilusa ilmaga on muidugi igalpool ilus. Aga mõnes kohas on natuke ilusam kui mujal. Veetsin poolteist nädalat Saaremaal. Vahelduva eduga täitsa päris maal ja linnas ka. Selles ainukeses siis, mis seal on =)
Ma tean, et nende kahe sõna koos kasutamise on keeletegelased ära keelanud, aga jube mõnus oli! Nii külavaheteed mööda seaga hängida kui Kuressaare kesklinna peatänavaid pidi promeneerida. Päike ausõna paistab seal kuidagi teistmoodi. Puhkuse veetmiseks on see mu meelest ideaalne paik: parajalt rahulik ja parajalt tegevuses. Mina näiteks olin vahelduseks sellele pealinna plääžitamisele ja kohvikutamisele ja kinotamisele natuke kultuurne ka ja käisin Arensburgi hotelli hoovis Jääääre kontserdil ja Sadamaaidas etendusel. Mõlemad olid vahvad. Jäääär peaks käesoleva tuuri raames mööda Eestit ringi tiirutama veelgi ning toda saarlaste elu-olust ja mõttemaailmast humoristlikult ja isegi riukaga pajatavat etendust nimega Rääkivad kivid näeb ka veel igal õhtul kuni pühapäevani, soovitan soojalt mõlemat. Ja kui juba käik Kuressaarde, siis La Perla terrassil istumine ja nende maitsvate roogade nautimine lisanduvad samuti soovituste nimekirja =)

Nüüd siis jälle poolteist nädalat päälinna preilna elu ja seejärel Pärnut revideerima =)
Tegelikult päris aus olles ma vist eelistan suvel vähemalt Eestis selliseid paiku, kus rohelust on rohkem kui ehitisi. Eile poolel teel Saarest koju ootas meid Küpsisesõltlase pesamaja koos ohtrate küpsetiste ja võimalustega sissesöödut ära kulutada ning see oli täpselt taoline koht, kus puud-põõsad tugevas ülekaalus. Aga siiski mitte mingi telkla eksole, vaid viisakas koht ikkagi. Minule kui sabaga tegelaste suurele fännile valmistas peale petanque-i ja noolemängu muidugi elamuse järjekordselt ka kass Dima, kes mulle alati nurrudes kaenlaauku poeb ja keda ma kangesti Rafile vennaks tahaksin koju tassida ning see, kui suur kari vissisid akna taga looklevat teed mööda lüpsile suundus. Ilusad kirjud lehmad. Sigu oleks võinud ka olla. Lisaks sellele ühele, kes rahulolevalt mööda Leenu ema peenart ringi müttas ja aiakujundusega tegeles =)
Aga muidu suht perfektne.
Oli päev täis lõbusaid tegemisi ja lõbusaid inimesi. Mulle väga-väga meeldis, hoolimata sellest "pomm kõhus" tundest, mida peoperenaise köögišedöövrite ärasöömise katsed tekitasid.

Ja ma lihtsalt pean eraldi välja tooma ühe külalise kirjelduse ühest naljaribast, kus puhtusest kiiskavat vanni küüriva naisterahva pildi alla oli lisatud kiri "having a spotless home means you have no life", millele mina kui koristamispõlgur kõigi nelja jäsemega alla kirjutan. Vähemalt suvisel ajal küll. Tegelt ka - kui väljas on selline ilm ja koguaeg toimuvad mingid lahedad üritused ja pidevalt kutsutakse igalepoole, siis päris tõsiselt ma eelistan elada teadmisega sellest, et paberi kokkuhoiu mõttes saaks mulle teateid jätta näpuga koduse telekalaua peale kui sellest, et väljas on SUVI ja mina vana loll tõmblen tundide kaupa mööda korterit tolmuimeja ja -lappidega ringi. Küll seda jõuab siis, kui need ilmad kätte jõuavad. Need, mida valju häälega mainida ei tohi =)

Ja ma ikkagi ei usu, et eksisteerivad inimesed, kellele reaalselt meeldib koristada. Sesmõtset muidugi meeldib meile koristamise lõpptulemus ehk puhas kodu ja mulle on räägitud, et mõnel puhul mõjuvat koristamine närvidele rahustavalt, aga sellegipoolest - seriously nagu. Other than mõõdukas kalorikulu ja mõningate kindlate lihaste suhteliselt leebe ja mainimist mittevääriv treening, ma küll koristamisest kui tegevusest iseenesest mingit eriti suurt tulu ei näe tõusvat. Ega tuju. Ma muidu ei diskrimineeri inimesi eriti millegi alusel, aga koristamise fännid on küll tõsised friigid. Friigid, kes võiksid hooti minu juures elada =P

Näe, järjekordselt tuli mingi pikk kribing. Tahtsin teha lühidalt ja efektiivselt, aga välja tuli nagu alati =)

Nädalavahetuse kuumalainet pikisilmi ootama jäädes,

C.

Masuaja moevooludest

Tour guide Extraordinaire ütleb:
ma tahan minna sinna Rautakeskosse uusi kohtvalgustite pirne hankima, sest kõik on läbi, 1 aint põleb kubu ja kapi peale kokku ja ma ei näe enam nõusid pesta.

lauri ütleb:
tulen ka, ostan atsetooni
aga ma söön kana ära enne

Tour guide Extraordinaire ütleb:
atsetooni??
liiminuusutaja

lauri ütleb:
ma ei ole liiminuusutaja, see on out, atsetoon on in
go with the fashion


Tudish odekolonn ja Tudish lakibensiin. Kõik ootused on Rimil. Toitu pole sealt niikuinii juba enam tubli tükk aega olnud mõtet osta - viimased nelikümmend korda, kui tšekkisin, olid viinamarjad mädased ja hallitanud ning hakklihade kohta räägitakse juba konkreetselt linnalegende.
Võinohh okei, need suurte šokolaaditükkidega Rimi küpsised, mida peab ostma vähemalt pakk per kärss, kui söömiseks läheb, päästavad ehk... Tervitused Preili Sõltlasele... ;)

Viimased nädalad on möödunud pideva ringitrallitamise ja -sõitmise tähe all, pidevalt käib mingite uute ja veel uuemate ürituste ja ettevõtmiste orgunn, nii et parimagi tahtmise korral poleks olnud mahti blogi uuendada =)
Ja ega seda suvist aega kipubki alati napiks jääma, seega selmet siin pikalt-laialt heietada, reastan lihtsalt ja lühidalt viimaste nädalate mõnusaimad kohad/asjad/tegevused, mida tahaksin teistelegi soovitada.

Solarise katuseterrass - ma ei oleks uskunud, et miski mind niimoodi võluda suudab. Istuks seal kasvõi iga päev. Alumise korruse kohvikust serveeritavad road on suisa oivalised (Triinu tuunikalasalatiga läks küll veidi nihu, aga muidu pole keegi kurtnud). Teenindajad vajavad veel pisut väljaõpet ja kogemust, aga kuna vaade sealt ülevalt on niivõrd magnifitseeriv ja õhustik lihtsalt kuidagi väga lahe, siis ma olen vist valmis kõikidest pisematest viperustest mööda vaatama =)

Bono Caffe Latte Take & GO tooted Cappucino ja Espresso - pigem peaks nende nimetus olema küll "shake and go" ;)
Mõnna maitsega ja suvisel ajal on eriti cool see, et neid tulebki tarbida niimoodi otse külmikust võetuna. Ja topside disain on ka änksa.

Kiek in de Köki uued täiustatud bastionikäigud ja sealne ekskursioon minevikku ja tulevikku. Kuna mina aastake tagasi juba bastionikäikudes endis olin käinud (siis, kui seal olidki vaid müürid ja mõned torud ja ei midagi muud), paelus mind sel korral rohkem hoopis tulevikku kujutav osa. Aga ma ei räägi ette, mis seal maa all toimub ja mida näidatakse. Lihtsalt ütlen, et saab olema igati põnevalt veedetud tunnike, soovitan!

Narva linnuse laskeavadest avanev vaade ja ujuvad saared - tegime geni.com saidi abil avastatud ja Ameerikast külla lennutunud sugulase soovil päevase väljasõidu Narva. Ega seal eriti suurt midagi vaadata polnud ja need vähesedki kohad, mida turistidele vaatamisväärsustena pakutakse (Pime aed, linnusemüürid, raekoda), mind väga ei köitnudki, aga vahetult enne Tallinna tagasipöördumist käisime minu järjepideval õhutusel neid va ujuvaid saari kaemas. Ja vot see oli küll väga kihvt, eriti kohalike kalastajate ja bemmivendade sekka infiltreerumine =)
Linnus iseenesest jättis suht külmaks, meeldis aga sealt ülevalt laskeavadest Ivangorodi müüri piiluda. Oleksin väga-väga tahtnud sellesse linna ka minna, sest sealsed piiriäärsed majakesed tundusid esindavat sellist "mõnusat külaelu", kuigi kaasasolnud sugulased teadsid rääkida, et seal olevat tegelikult ikka väga kole. Vähemalt kunagi olnud. Aga nohh, oma silm on kuningas, nii et ma siiski eelistaksin seal ise oma jalaga ringi tatsuda enne, kui otsustan.

Ja Olde Hansa meeldib mulle ka jätkuvalt. Mind isegi ei morjenda niiväga asjaolu, et sealsed toidud pole kohapeal valmistatud, vaid tulevad suurte anumate sees kusagilt suurest köögist. Maitsev on. Ja teenindus teeb silmad ette pea kõikidele muudele kohtadele, kus olen käinud.

Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.